Teine advent juba ukse ees? Tegelt?

K kurtis, et ma pole liialt ammu midagi kirjutanud. Parandagem ennast...

"Kiired sammud kajavad tänaval vastu vihmas edasi rutates. Ma pean ruttu koju jõudma - nii palju on veel teha! Ülekäigurada. Jälle see punane tuli! Piiiks-.,,,..-piiiks-......-piiiks-...... ... Aeg liigub nii kähku - ma ei jõua! Ma pean veel enne koristama kui nad tulevad. Mul tuleb poest läbi käia, pean süüa tegema. Jahu, munad, piim. Tuleb teha pannkooke- need läksid eelmine kord hästi peale, aga nüüd peaks midagi paremini tegema... Piiiks-...... miks see juba roheliseks ei lähe? Mul on kiire! Ma pean... Aeg muudkui läheb ja mina olen ikka siin paigal. Täielik raiskamine! Piiks-......-piiiks-...... Ma ei jõua ju nõnda kuhugi! Ma pean ennastki korda sättima enne, kui sõbrad tulevad! Pean ennast tegema paremaks ja ilusamaks! Piiiks-...... No kurat küll nüüd! Mul on kiire!!! Piiiks-...... Ma ei jõua ju nõnda kuhugi! Kiire on! ... Aga.... kelle jaoks, miks ma kiirustan?

... roheline tuli süttib... ma astun edasi... "



Praegu on mul ja Tarvol käimas väike väljakutse regulaarse temaatilise fotografeerimise näol. Ehk siis - 30 päeva ja iga päev tuleb erineval teemal pilti teha. Panen siia üles ühe, mille üle ise päris uhke olen. Teemaks - what i wore today (ehk mis mul täna seljas oli või mida täna kandsin - oleneb, kuidas keegi tõlgib-tõlgendab).

Lisaboonusena - väga lahe lõunanaabritelt pärinev muusika, mida teine K õnneks ka minuga jagas:
http://www.youtube.com/watch?v=A4ePCWZbEYo

To gain worth

Räägitakse, et head mõtted vajavad jagamist.
Kui padja/voodikatteks mõeldud heegeldatud ruudud ei jõua kuidagi padja/voodikatteni, siis alternatiivina võib neist hoopis lambikatte teha.

Lisaks sattusin otsa kunagi ammu Coelho raamatust välja kirjutatud tekstijupile:
''He still had a long way to go to the Pyramids, and someday this morning would just be a memory. But this was the present moment - the party the camel driver had mentioned - and he wanted to live it as he did the lessons of his past and dreams of his future. Although the vision of the date palms would someday be just a memory, right now it signified shade, water, and refuge from the war.
...
...
The secret is the present. If you pay attention to the present, you can improve upon it. And, if you improve on the present, what comes later will also be better.''

Unemägi

Samal ajal kui kuskil kaugustes (kuigi väidetavalt ka lähemal) möllas maru, nägin mina rahulikku und. Miskipärast leidis tee minu unenäkku härra Mägi, kes laulis laulu kodust (natuke kahtlen, kas taoline laul tegelikkuses üldse olemaski on). Hommikul kiirelt uurisin veidike juutuubis, mille tulemusel sattus ette hoopis selline lugu: http://www.youtube.com/watch?v=lfqGZX6-TFo. Tegu ju samuti väga hea looga, niiet miks siis mitte jagada ja meelde tuletada (nagunii pole keegi ammu kuulanud).

Miks...

... on nii, et kui järgmine päev on tööpäev, siis kell 6-7 tundub juba täiesti õhtu ja kui on ees terendamas vaba päev, siis sama kellaaeg tähistab alles varajast tundi?

Hüppa!

Väike sügisene inventuur - töö on olemas (tegelikult väga huvitav, kuid suhteliselt keeruka algusega, nagu oodata oligi), mütsi kudumine pooleli (nüüd võiks ainult mustrist ka aru saada), soovitud suurepärane fotokas olemas, sotsiaalne elu... olemas (mõne asja jaoks küll vähe aega, teise jaoks vast vähe võimalust..., kokkuvõtlikult päris päris-elu moodi). Kindlasti rahulikum (ja seda ainult positiivses mõttes) kui aasta tagasi.

Tegelikult tahtsin ma jagada infot ühe väga huvitava fotograafi kohta (aitäh, K, et jagasid!). Philippe Halsman. Esiteks mulle endiselt väga meeldivad must-valged fotod ja teiseks - tema teeb neid lihtsalt väga hästi. Eriti meeldivad mulle hüppe fotod - http://philippehalsman.com/?image=jumps (ps. pange kindlasti tähele ka kategooriate all asuvat teksti). Milline oleks sinu hüpe? Või millist vaadates tuleb naeratus näole? Tekib mingi äratundmine?

Uus fotokas:

Ma pidin olema olnud seda maha võtnud.

Huvitav sõnastus, kas pole?
Ehk siis erinevate korteri-nokitsemiste kõrval saab tegeleda kummaliste keeleliste viguritega.
Korter on juba päris vahva - kellel on lagi särama löödud, kes tegi enda toa täpilise piimakannu sarnaseks. Kõik on äge ja isikupärane. Ja kõige vahvam on see, et need toimetamised ja nokitsemised ei lõppe veel niipea ning võimalusi muutmiseks/muutumiseks on alati lõputult!

Viimasel ajal tunnen puudust sellest eriti heast fotokast - nii mõnus oleks ennast jälle piltidega väljendada. Isegi kui vaataja ei näe fotot vaadates sama asja kui mina, siis see polegi otseselt primaarne. Tähtsam on vast see, et mingi hetk on edasi antud. Või võib-olla keegi tunnebki just selles pildis midagi ära...? Üleüldse on kunst selles mõttes huvitav, et tõlgendamisvõimalusi on lõputult ning teinekord juhtume sattuma otsa teostele, mis kuidagimoodi meie endiga kokku kõlavad, me tunneme midagi ära - ja see on ilus. (Seetõttu on vist tõesti hea oma hetki teistega jagada ja mitte ainult endale jätta.) Aga kunsti tõlgendamise osas midagi samalaadset olen ma varem juba öelnud, tookord küll peamiselt luuletuste kohta. Mis tuletab mulle meelde, et sattusin jälle kogemata raamatupoodi ja pidin seal ennast kõigest väest tagasi hoidma, et Kareva ja Rooste koostöös tehtud uut ja väga huvitavat luulekogu veel mitte ära osta. See tuleks endale mingiks eriliseks juhtumiseks hoida.

Mis suvesse puutub, siis see saab ootamatult otsakorrale. Väga ootamatult. Ja justkui algab uus aasta. (Veidral kombel olen viimasel ajal hakanud aastaringe rohkem sügisest alates lugema). Kusjuures, kui aastaid lugema hakata, siis jõudsin järeldusele, et algav sügis on viimasest kahekümnest esimene, mil ma ei lähe Eestis olles kooli! Uus aasta, uued olemised, uued... igasugused uued. Iga aasta oleme kasvõi ise uued. Minu jaoks on kaks või kolm sellist perioodi aastas, kus rohkem mõtisklen asjade peale, mis on tolleks hetkeks minu elus muutunud (või mis samaks jäänud). Ja sügis (või vähemalt sügise ootuse aeg) on üks nendest perioodidest. Samas ei maksa ka liialt ette rutata - suvi pole veel möödas ning kiirelt möödunud suvesse jagus rohkem või vähem ootamatuid ja südamlikke hetki-olemisi, mida meenutada. Kahju ainult, et paljud neist pildile ei jäänud. Mõnedki asjad jäid tegemata, kuid selle saab vist suures osas kirjutada ajapuuduse ning ka prioriteetide sättimise arvele. Näiteks selle asemel, et minna pikalt metsa jalutama, eelistasin mina kodus ja kodustega koos südant kosutada. Niiet ei kurda. Kokkuvõtlikult oli kummaliselt udune suvi.

Moositama

Teoreetiliselt on tegu arbuusikoore-sõstra (ja kahe põldmarja) moosiga.

Metsalaagrist otse muusikafestivalile

Check!

Laagris sai koguda peamiselt vaikust, rahu, lisaks omajagu lusti ning meelde tuletada tõsiasja, et me ei kohta inimesi oma elus ainult selleks, et ise neilt õppida, vaid ka selleks, et teisi aidata-õpetada. Festivali muusika jääb seevastu veel jupiks ajaks sisse kõlama.

Huvitav tähelepanek - mul on kahtlane tunne, et sel suvel on mul rohkem laagreid, kui tavaliselt. Väiksemana poleks kunagi osanud arvata, et satun nendesse kord ise juhendajaks. Elu toob ikka üllatavaid asju ette. Seetõttu liiga palju plaane polegi mõtet teha.

Midagi Positivuselt: http://www.youtube.com/watch?v=Pib8eYDSFEI
(Ja kui kedagi sõnad huvitavad, siis need on head: http://www.songlyrics.com/the-xx/crystalised-lyrics/)

Juuli

Leidsin mõni aeg tagasi:

Taevakaar on sünkjashall.

Vahtralt lehti rebib tuul.

Ümberringi torm on valla,

mina paljajalu selle sees.

Paljapäi ja paljajalu -

alasti end olen rebind...

kõigest lahti öelnud vist.

Seespool peidus vaikne rahu -

sügaval, kus muu ei mahu.

...

Ma sain enda vaikuse tagasi.
Kuulen jälle iseenda mõtteid.
Kusjuures - mõtted ei keerle enam nii palju kohustuste ja homsete tähtaegade ümber.

Piltide keeles

Täna oli jälle üks lõpetamine... ja endiselt uuritakse minu tuleviku kohta... ja endiselt ei oska ma kellelegi (kaasa arvatud iseendale) kuigi palju midagi öelda... Milline tee seekord?

Un an et un jour

Mida ma siis selle ajaga õppinud olen? 

Salaaiad

Mälestuste salaaiad

peidus kõigi silme eest.

Mõnikord ent võtad kätte,

eksled kõige selle sees.

Ja kui päev on täpselt paras,

juhid kedagi sel teel.

Panid tähele?

Tunne, justkui kevad üritaks tasa teha oma hilinenud kohalejõudmist.

"Ärakäija saaga"

Lugesin mõnda aega tagasi InBoili vastavat teost. Omamoodi hea raamat oli.

... Mina Ärakäija tulin tagasi,
kas targem ja parem kui enne
ei tea ...

Sarnasel teemal on ka Pratchetti mõte: "Coming back to where you started from is not the same as never leaving."


Aga kus on see 'tagasi', kuhu peaks jõudma?

Avastusretkedel

"See sinine"

"Piiluks korra aknast sisse"

"Number 9"

"Majal on väga tubli valvur" 

(Põhimõtteliselt käib siia juurde jutt teemal, kuidas ma EI saanud hammustada 

koeralt, kes oli pandud maja valvama ootamatult pika lehmaketi otsa."

"Sest mulle meeldivad aknad..."

Nädal täis loodust, teadust ja lähedasi.

Üks ebaharilik nädal sai jälle läbi... Kusjuures tõesti n ä d a l, mille alguseks ma loeks eelmist reedet. Nimelt too päev sain võõrustada natuke liiga harva näha olevaid ning ilmselt seetõttu veel rohkem oodatud külalisi, pluss veel varasaabunud ja seetõttu tulekuga mõnusa üllatuse kaasa toonud külalist. Kokkuvõttes tähendas see palju koduseid jutuajamisi, vahvat meeleolu, ägedaid tegemisi ja lisaks veel midagi sõnulseletamatut...mis teebki päevad rõõmsamaks. Kuid meeldiva ajaveetmisvõimaluse kõrval ootas nädalavahetusel ees omajagu ebaharilikke ettevalmistusi (millest enamik õnnestus ikka suht viimasele minutile lükata).  Nimelt oli tulemas loodusteaduste nädal. Minult tähendas see teadusbussi ühe etenduse õppimist ja esmaspäeval selle esitamist, linnulaulude õpetamist (mille käigus ma ise lõpuks ometi õppisin paar lihtsamat asja ära), silma lahkamise töötuba ning reedest ekskursiooni juhatamist Tallinna Ahhaa keskusesse ja loomaaeda. Lisaks juhtus just see nädal olema abiturientidel viimaseks... Nüüdseks on kõik need kooliasjad läbi. Ja peab tunnistama, et kogesin nende käigus kõiksugu ootamatusi:
- tuleb välja, et bioloogil on füüsika hoomamine ikka omajagu trikikas asi, kuigi paraja pingutuse abil siiski mingi piirini omandatav.
- see ei tohiks tegelikult üllatus olla, et õpilastele mürts ja pauk meeldib. Aga see tuli küll üllatusena, et kui oma õpetaja seda teeb, siis tema aktsiad kohe kordades tõusevad. KA nende seas, kellega ise klassiruumis otseselt kokku ei puutu.
- kui õpilased on nukrad, et õps (linnulaulu)tundi palju hiljaks jääb, siis see vist tähendab, et neile tõsiselt meeldib loodus (kahju, et neil polnud julgust kooliaasta algusepoole bioringi tulla).
- silmade lahkamine on endiselt ohtralt emotsioone tekitav. (Hilisem märkus iseendale - silmad tuleks pärast töö lõppu tagasi külmkappi panna, mitte lauale unustada...Ja kindlasti ei tohiks neid sinna mitmeks päevaks unustada...)
- kohalikel abiturientidel on kombeks tutipäeva varahommikul õpside akna all kõvasti muusikat lasta ja ruuporisse hõigata...
- lisaülesanded ikkagi väsitavad ja see võib tähendada veidi kergemini ärritumist.
- vaatamata (väiksele) vihmale on õpilastes, eriti nooremates, ääretult palju entusiasmi loomaaias ringi luusida
- endiselt tekivad mul oma pudinad, kellele meeldib mo'ga koos ringi uudistada ja lugusid rääkida
- ja keegi ei kadunudki ära! Minu teada... ;)

Tea, mida uus nädal toob? Ega teisiti ei saa teada, kui 'elame ja näeme'.

Luuletused

... need meeldivad mulle endiselt ja pigem järjest enam. See, kuidas nii väheste sõnadega saab öelda nii paljut ja samas, kuidas tegelikult me absoluutselt ei tea neid seosed ja neid põhjuseid, miks autor just sellise sõnastusega luuleteose kirjutas. Mulle meeldib ikka mõelda, et need sõnad pole juhuslikud valitud. Ja isegi, kui meile tundub, et saaks paremini, siis tegelikult me äkki ei tea ega taju asja olemust ja põhjust...

Ehk siis ma käisin raamatukogus ja jalutasin sealt kogemata kolme teosega välja...

Aga mis muudesse teemadesse puutub, siis ... endiselt on mul vahvad sõbrad. Tuumik on ja jääb. Ja nüüd jääb veel nähtavamalt igapäevaellu. Ja see on hea.


(PS. Triikrauad on saatanast. Kui mitte muidu, siis vähemalt enne kella kümmet hommikul kindlasti.)

Juba lähemal

Vahepeal vist ei saakski aru kevade vaiksest ligihiilimisest, aga kui ainult korra või kaks nädalas käia teatud marsruudil ja iga kord avastada, et lumevaba pinda on järjest enam, siis paneb küll seda kevade salakavalust veidi paremini tähele. Kummaline tunne - nagu poleks enam igiammu näinud perioodi, kui kogu valge ära kaob, kõik asendub hallikas-pruunika tooniga (üldisel hallil foonil värvilaikudeks mõned eelmisest aastast maha visatud kommipaberid) ja edasi tuleb juba otsima hakata esimesi tõeliselt kauneid rohekaid värve. Kõik laulab, kõik ärkab ja kõik tärkab. Nagu ikka kevadel. Ja ometi uutmoodi.

Siinkandis on juba dokumenteeritud esimeste kuldnokkade kohalolu, kuigi ise pole veel tähele pannud. Päevad on juba nii pikad, et tavaline magamaminemise aeg satub varsti valgesse aega... Ja kuigi see on kummaline, siis päevad justkui loksuksid omamoodi paika.

Nüüd tuleb ainult endas energiat leida, et üks järjekordne lõpp ja kõik sellega kaasnevad ponnistused relatiivseltki edukalt ära teha.

Vahest ei väsi, jah...

Mõtlesin selle peale, et kuigi ma olen esimese aasta õps, siis hetkel ei ole ma täiesti ära keeranud, mul on isegi nädalavahetuse-eraelu olemas ja killuke leian aega raamatuid lugeda ning mõne hobi-laadse asjaga tegeleda. Ja kokkuvõttes on see vist päris osav saavutus? Kuigi tõenäoliselt see mitte-totaalselt-ära-keeramine ja kõik koolivälised asjad on omavahel väga tugevas positiivses seoses... Niiet on vist aeg olla natuke tänulik? (Väga materiaalses mõttes ka uue tunniplaani eest, mis on minu jaoks parem kui eelmine.)

Muus osas... ühed otsused tehtud ja nüüd ootavad asjad ainult tegemist...

PS. Kui kellelgi on soovi väike ergutus-süst saada, siis see aitab: http://www.youtube.com/watch?v=tvY7Nw1i6Kw

Huvitav seaduspärasus

Kas energia on nii otsas selleks, et ma saan seda endale põhimõtteliselt hetkel lubada või on jälle veerand täpselt nii õige pikkusega, et ühte lisanädalat ei peaks enam energiapuuduse tõttu vastu?

Sest roosid on liiga tavalised...

Nädalavahetused on viimasel ajal päris mitmekesised ja mõningal määral ootamatud. Summa-summaarumina positiivsed ja head või isegi võiks öelda, et ilusamad kui ette oleks võinud kujutada. Vaatamata väikesele haiguspuhangule.



Üks Kareva luuletus, mis mulle mõnda aega tagasi silma jäi:

Mul on hirm nende piltide ees,
mis kerkivad ei tea kust.
Mul on hirm selle pimeda ees,
kui k õ i k on silme eest must.

Hing hämaralt aimab mõnda,
mis maailmas tulemas.
Mis imelik õnn on tunda
lund laugudel sulamas!

See helk, see lohutav puude
teeb teiseks kõik tarkuse.
Üks mõistetamatu mõõde
käib üle me kartuse.

Uus hobi

Mul oligi õigus!

Õppida on palju ja õpetajad on olemas (kui vaid tahad). Ja vahest on nii palju õnne, et elu toob sulle just õige inimese.

I'm aching all over

Ja kuigi on valus, siis on valus ainult kehal. Pluss - tegu on selle ägedat sorti lihasvaluga, mis tõestab, et tegin vahepeal midagi päris vahvat.
Aga  et kõik ausalt ära rääkida, tuleb juttu alustada jälle ühest algusest...
Niisiis. Endalegi ootamatult otsustasin nädalavahetuseks lõuna poole puhkama sõita. Ja veel ootamatult avastasin rongis istudes, et whoa - praegu on ju suurepärane talv! Millest siis selline (taas)avastus? Nimelt - nüüd, kui päevad on pikemad, õnnestus rongisõidu ajal päriselt ka aknast välja näha. Ja mööda lendasid igasugu mõnusad valged lumised kutsuvad metsad. Meelde tuli juba pikemat aega kasvanud soov katsetada lumelauatamist. Õnneks läkski plaan käiku! (Siinkohal tänu riiete laenajale ja muidugi - õpetajale.) Laupäeval põrutasime siis otsaga Kuutsemäe poole. Kõik tehnilised asjad aetud ja siis mäele... Esialgu oli tõesti päris hirmutav - no kuidas ma peaks sealt mäest ühes tükis alla saama, kui ma ei saa isegi enda jalgu korralikult liigutada? Aga kuna saadud instruktsioonid oli väga efektiivsed, siis lõpuks asi õnnestuski. Muidugi ei saa öelda, et ma ei kukkunud - leidsin õhtu lõpuks endalt paar sinikat ja marrastust, lisaks igasugune looduslik ja tehislik pehmus aitas enamike löökide mõju kergendada. Üldiselt kukkumiste peamisteks põhjusteks oli kombinatsioon väikesest hirmust liigse kiiruse ees ja oskamatusest lauda veel piisavalt hästi kontrollida. Aga aja ja harjutamisega on mõlemad ületatavad ning esimese õhtu lõpuks tekkis mul igatahes soov need asjad ületada.

Ehk siis kokkuvõtlikult - :D!

Kellele on vaja kruvikeerajat, kui on olemas sõbrad ja laiad nürid noad?

Ehk siis seekord oli nädalavahetus kuidagi eriti ebatüüpiline. Ebatüüpilisus algas juba suheliselt varakult - lausa neljapäeval. Nimelt too päev tuli korraks K külla. Tol õhtul sain mina nats keksida endas avastatud kulinaarsete oskustega, K sai keksida võimega 'teha peedist pesumasinale trummel' ning mõlemad saime natuke maast ja ilmast lobiseda just meile omasel viisil. Samuti alustasin tööga varem - suur osa reedest ja ka laupäevast kulus kooli- (ja kodustele) toimetustele.
Laupäeval käis külas kolm skautide grupikest. Nimelt olin lubanud skautide orienteerumismatkal olla üheks punktiks ja rääkida neile lumekakust ning hundist. Esimesed skaudid tabasid mind üliootamatult, pluss nad ise olid ootamatult ning veidi häirivalt vaiksed. Teised kaks gruppi olid ise juba kuidagi entusiastlikumad ning nendega oli hoopis mõnusam lobiseda. Kusjuures viimased ei tahtnud kuidagi ära minna, pidin nad sisuliselt uksest välja lükkama.
Laupäeva õhtul jõudsin veel otsaga Tartusse. See oli mõnus õhtu, mis sest, et filmi vaatamine lõpuks ei õnnestunudki...
Ning i'le pani punkti pühapäevane iluvõimlemis-võistluse külastamine. Mul jäi pääääris mitmel korral suu lahti vaadates, mis fantastiliste asjadega need tüübid hakkama said! Õhtune gala-etendus oli veel eriti vinge konsentratsioon suurepäraste oskustega keksimisest...
Õhtul jõudsin veel viimase rongiga Tapale (polegi enne nõnda rongile saanud). Rongil, kusjuures, oli piletimüüja väga äge - soovitas mul osta Tartu-Tallinna pileti, kuna see oli soodsam (ainult reedeti ja pühapäeviti teatud rongidel)...
Kusjuures selle võrra oli ka nädalavahetus ebaharilik, et ma ei muretsenud nii palju tuleva nädala/esmaspäeva pärast - ma teadsin, et see tuleb kohutavalt raske, aga lõpuks ometi sain korra praktikasse viia teadmise, et ega mo muretsemine saabuvat lihtsamaks ei tee! Success :)
Ja esmaspäev oligi raske, kuigi osalt kergem (ja teiselt osalt veel raskem), kui ma arvasin. Aga päeva lõpul oli mul isegi jaksu ja mahti 8. klassi (bioloogia) järeltöölistele matemaatikat (edukalt) seletada :D Tõenäoliselt aitas asjale kaasa teadmine, et kui ma koju jõuan, siis ma ei peagi kohe tööle hakkama, et õhtuks normaalseks ajaks asjadega hakkama saada. See teadmine annab päris palju juurde...

Niisiis ongi käes uus nädal ja esimene tööpäev enam-vähem seljataga. Huvitav, kas see nädal tuleb tervenisti hästi ebatüüpiline?

PS. Luuletused on ägedad! Eriti see, kuidas erinevatel ajahetkedel (erinevad inimesed) neid nappe sõnu täiesti erinevat moodi tõlgendada võivad.


Üks nendest päris ägedatest:

Jätan aja seisma
ühel õigel hetkel.
Jätan aja seisma,
panen selle tasku,
sealt edasi ei lasku.

Võtan välja
kui on valus.
Võtan välja
kui on vaja
jätta maha argine.

Võtan välja
et unustada end
et jälle leida end
et hammustada huulde
et tuletada meelde
igaviku-hetk
     kui sajus pole vihma
     kui tormis pole tuuli
     kui müras pole kära.

Mitmekesine

Nädalavahetus koosnes plärisevatest akendest, mõrvamüsteeriumi lahendavatest lammastest, küünlavalgusest, telekavabadusest, uurimistöödest, mõtterännakutest ja kõiksugu muudest asjadest. Esmaspäev on siiski sama halb või veel halvem...

Tihedus

Miskipärast olen viimastel päevadel mõelnud ... elamistihedusele ja inimeste tähelepanuvajadusele. Meenus P-Gs nähtud jaapanlased ja ühe (minu jaoks) üllatav hobi muusikat teha. (Muusika tegemine, kui selline, pole iseenesest kuidagi veider ning laulmine ja selle lindistamine võib väga lahe olla. Lihtsalt (eestlase) jaoks oli tema lauluhääl... khmmm... väga ebaatraktiivne.) Minu jaoks oli tookord hämmastav see, et ta oli oma suhteliselt nõrkade albumite üle üüratult uhke ja hea meelega jagas neid mulle. Keksis nendega lausa. Tookord kahtlustasin, et tal on lihtsalt tähelepanuvajadus. Ja noh, arvan seda endiselt. Ainuke vahe on selles, et erinevalt tänasest, tookord ei saanud ma aru, kuidas küll võib tähelepanu nii kummalistest kohtadest otsida, nii äärmusesse minna.
Asi tuleb lihtsalt konteksti panna. Me kõik tahame tähelepanu. Mingisugustki. Enamus rahulduvad sellega, kui suhelda piisavalt lähedaste sõpradega, tuttavatega. Pluss mulle tundub, et Eesti on piisavalt väike, et siin võib seda lisaks veel kuskilt saada. No kes ei ole kordagi sattunud vähemalt koolilehtegi? Aga nüüd mõtleme Jaapani peale. Ainuüksi Tokyos on üle 9 miljoni elaniku 622 ruutkilomeetri peale. Kohutav tihedus. Nii palju saab inimesi koos elada ainult siis, kui nad on kogu aeg üliviisakad. See justkui soodustab pidevat viisakuse-maski kandmist, oma tõelise mina varjamist. Tekib teatud anonüümsus, omaette hoidmine. Lisaks - tundub, et kõigile ei jätku tähelepanu või äkki nad ei saa seda 'päris mina' eest? Ja seega otsitaksegi tähelepanu igast võimalikust kummalisest kohast...

Olgem ausad, kirja sai see praegu kuidagi imelikult, aga mõtetes oli mul asi ääretult loogiline.

Pluss. Sattusin täiesti juhuslikult ühe teemakohase fotoblogi otsa: http://photomichaelwolf.com/#100x100/1

Seekordne ärakäimine...

... toimus Uhkuse ja eelarvamuse, armastusemõtiskluste ja Claude Debussy seltsis.

Huvitav, kui palju toimus vanasti abielusid puhtsalt armastusest (ja mitte sellest, et naine üritas endale kõigest väest leida kedagi, kes teda finantsiliselt ülal peaks)? Või kuidas on mõjutanud tänane info liikumise ülikiirus suhteid? Mulle tundub, et ühelt poolt oleme me justkui muutunud kannatamatumaks ja pealiskaudsemaks, samas ... kas vanasti pikk lahusolek ja vähene info mitte ei võinud... luua oluliselt rohkem pettekujutelmasid inimestest, kuna palju vaba aega annab alati võimaluse kujutlusvõimel töötama hakata...? Või kuidas üldse tol ajal suhtuti suhetesse? Mis oli normaalne ja mis oli unelm? Kuna ma vaatasin Jane Austeni 1813. aasta raamatu põhjal tehtud Uhkust ja eelarvamust, siis hetkel 'vanast ajast' rääkides mõtlen toda aega.

Ja ma mõtlen veel, et ma vist usaldan elu. Süda ja mõistus võivad imelikke asju teha, aga vähemalt nendel hetkedel, kui "käin ära" võiks justkui elu usaldada.

Perifeeria

Käisin täna natuke pikemat marsruuti kui tavaliselt, vaatasin ringi ja mõtlesin. Selle üle, et tegelikult võib suhteliselt masendav olla, kui elada taolises suht mahajäänud kohas... Pidada ametit, mis ei vii mitte kuhugi, ei paku mitte midagi ja ei tee õnnelikuks. Kui pole näha mitte mingit alternatiivi, mingit võimalust kuskile edasi liikuda ja kui lasta kogu sellel keskkonnal ennast defineerida... Nukker.
Aga võib-olla ma nägin täna ainult ühte külge. Sest on ju olemas sõbrad, lapsed ja nende tulevik...

Life is what you make it.


(PS. Dance! Even if You have nowhere to do it, but in Your own living room!)