15.02
Päris intrigeeriv pealkiri, kas pole? Aga ma räägin asja natuke hiljem lahti. Esmalt läheme hoopis auto-saaga juurde.
Nimelt meil eestlastel on siin kohapeal kasutada üks hall sõiduauto. Kuskil novembri päris lõpupoole läks see parandusse, kuna asi otsustas suhteliselt kapitaalselt üles ütelda. Okei. Esialgse prognoosi kohaselt oleks selle paari nädala pärast tagasi pidanud saama. Siis jäi remondimees haigeks. Okei. Sealt edasi saime uueks tähtajaks vist jaanuari teise poole. Mis venis ja venis. Veebruari esimestel päevadel kuulsime, et uue nädala alguses saab... siis kolmapäeval saab ... laupäeval on asi korras ... pühapäevaks saame kätte ... esmaspäeval tõenäoliselt õnnestub ... kolmapäeval on 90% tõenäosusega asi korras (ehk siis järgnev kolmapäev veebruari algul kuuldud ‘järgmisest nädalast’). Lubatud päevale eelneval teisipäeval ei olnud asi veel kindel, aga kolmapäeva lõunaajal saime lõpuks ometi rohelise tule, et võime autole järgi minna. Nii. Auto oli 2 ja pool kuud remondis. Remonditöökojas mees kordab meile kogu aeg ‘the car is good, the car is good’. Saame auto kätte. Jah, see sõidab. Teeb väga imelikku häält ja seda suht valjult, rool on ette pandud väga mitteotse ja rooliliigutamise kang on kadunud, aga vähemalt saime sõitva auto. Pool nädalat peale kasutamist hakkas ka rool keerates naljakat häält tegema, aga ‘the car is good’.
Üldiselt selgub, et ma pole ammu oma arvuti taga kirjutanud, vaid kasutan tõenäoisemalt internetikohviku arvutit ja (täpitähtedevaba) klaviatuuri, mis tähendab, et üllatuslikult on mul enda arvuti taga päris keeruline sujuvalt teksti sisse toksida. Aga üritan siiski...
Ägedamatest või naljakamatast asjadest edasi rääkides... Ükspäev apteegis sattusin peale ravimile, mis suurelt kuulutas, et selle koostises on desmoodium (kes ei mäleta minu seost vastava taimega võib eelnevatest postitustest vajaliku info üles otsida). Seda nime lugedes hakkasin lihtsalt naerma ja suhteliselt keeruline oli järgi jätta. F vaatas mind juba kummalise näoga, kuniks ma talle asja sisu ära seletasin, mispeale ta enam üldse ei imestanud mo reaktsiooni peale.
P-Gs on traditsiooniks, et iga uue aasta alguses nii poolteist kuud on keskmiselt nädalavahetustel mingid väiksemad või suuremad karnevalid. I ja Mi jutust kuulsin, et need võivad suht igavad olla. Ise sattusin Roura karnevalile ükskord ja nägin asja oma silmaga. Oli hulk inimesi (aga vähem kui ootasin), kellest enamus olid kostüümides, kõndisid või tantsisid rongkäigus ümber linna kesktänavate. Väga tähtis oli asja juures see, et kaasa tegi suur hunnik trummareid. Natuke jalutasin nendega kaasa ja tuleb tunnistada, et trummidega saab väga ägedat muusikat teha. See oli suht väike, aga mõnus karneval, aga Kouru omaga võrreldes polnud see mitte midagi. Möödunud pühapäeval käisime siis Kourus väidetavalt kõige suuremat karnevali vaatamas. Ja vot see oli tõesti suur ja tõesti üüratult lahe! Seisime ühe koha peal ja vaatasime kolm tundi, kuidas kostümeeritud tantsivad või jalutavad ja/või muusikat (peamiselt trumme) mängivad grupid meist mööda käisid. Kusjuures karnevalil osalemisel ei olnud takistuseks ei nahavärv, vanus, kehakaal, sugu, paarikuise põnni olemasolu ega isegi ka invaliidsus. Ei mingit diskrimineerimist. Ja Kouru karnevalilt sain ka käesoleva blogisissekande pealkirja. Kuigi enamus gruppe olid mõistlikult (ja huvitavalt) riides, siis mõned olid täpselt sellised, nagu kujutakse ette osalejaid keskmisel Rio karnevalil ehk siis naistel olid mingid olematud sädelevad alakehakatted ja midagi, mida võiks nimetada rinnahoidjateks ja hästi palju suuri sulgi selja peal. Noh, ma olin küll Rio karnevali piltide otsa sattunud, aga päriselt sellist asja näha oli ... omajagu ... üllatav. Natuke isegi šokeeriv. Miskipärast.
Ja siis oli esmaspäev. Õigemini. Enne oli öö, mille me veetsime ühes ääretult vahvas hamakkidega ööbimise kohas (nagu odav motell). Nimelt ööseks ei läinud me enda mäe otsa seetõttu, et esmaspäeva hommikul varavara tahtsime jälle Kouru kandis olla, et lõpuks ometi tabada seda tabamatut raketistarti. 9, 8, 7, 6, 5, 4, 3, 2, 1 ja oligi start. Kusjuures see oli oluliselt huvitavam kui ma arvasin. Noh, kronoloogiliselt võttes oli esiteks päris vahva hommikupimeduses mäe otsa ronida ja sealt veel mõned inimesed eest leida. Lõpuks oli kokku umbes... 50 inimest? Ja siis pika ootamise peale suhteliselt ootamatult rakett startiski. Me olime ilmselgelt ohutuse mõttes suhteliselt kaugel, aga vaade oli täiesti piisavalt hea. Mulle meeldis kõige rohkem see hetk kui rakett maa pealt lahti sai ja kogu plahvatusest tekkinud tule...kuhi nägi väga lahe välja. Ja edasi, üllatus-üllatus, tõusis rakett taeva poole. Üüratult kiirelt läbis vahemaid. Kuskil vähem kui 15 minutiga oli see Aafrika kandis juba. Veidi kõrgemal olles oli liikumiskiiruseks natuke üle seitsme kilomeetri SEKUNDIS. Minu jaoks täitsa hoomamatud vahemaad ja kiirused.
Aga infotunnikese raames võiks ju teile sellest raketist lähemalt rääkida. Õigemini sellest, mida Vega VV01 kandis. Tegu oli täiesti inimvaba raketiga. Lastiks oli hoopis 3 satelliiti – LARES, ALMASAT-1 ja P-PODs/CUBESATS. Nagu infoleheke ütleb, siis esimene on teaduslikul eesmärgil õhku saadetud satelliit mõõtmaks Maa gravitomagneetilist välja. Asjasse on segatud laserid. ALMASAT-1 (ehk pikalt Alma Mater Satellite) on Bologna ülikooli poolt arendatud nanosatelliit, mis kaalub ainult 12,5 kilo (vs LARES kaalub 388,96 kg). Satelliidi eesmärgist pole midagi kõssatud. Võib-olla lihtsalt katsetavad, kas nanovärk töötab. Ja viimane on ka satelliit. Ehk siis infoleheke ei ütle selle kohta midagi asjalikku, millest ma suudaks miskikit mõistlikku välja võluda.
PS. Kunagi mainisin, et Kouru raketimuuseumi ees on hulk lippe, muuhulgas ka põhimõtteliselt Eesti oma. Ainult et viimane oli väga tagurpidi. Oli. Ja nüüd enam pole. Ei tea küll, mis on nende meelemuutuse päris põhjuseks, aga tore oleks mõelda, et minu eelmise külastuse käigus ülivigases prantsuse keeles tehtud selgitused mängisid oma rolli.
