Uus seiklus

Võtan ette uue seikluse. Seekord juba päris lõunapoolkerale ja seekord koos Tarvoga.

Nonde juttude jaoks tegin eraldi lehe: http://seiklusnurgake.blogspot.com.ee/

Sinisilmne blond lõunamaal

... ehk kuidas ma aprillis päikesele lähemale läksin ja vallutasin väikest killukest Kreekast. Ps. Järgmine kord värvin enne lõunamaa reisi enda juuksed pruuniks.

Kes see siis aprillis puhkab? Ja miks ometi Kreeka? ... sest, et oli viimane aeg vaimule puhkust ja uutsorti seiklust pakkuda. Ja Kreeka andis suurepärase võimaluse lõpuks ometi K'le külla minna.

Niisiis. Tartu-Tallinn-Milaano/Bergamo-Ateena-Lesbos-Ateena-Milaano/Bergamo-Tallinn-Tartu.

Esimese hooga sai kaks suurepärast päeva Ateenas turist olla. Jõudsin kohale pühapäeva õhtul, mis idee poolest ei tohiks kreeklastele olla kuigivõrd tugevalt erinev näiteks laupäeva õhtust, aga ... just see pühapäev oli nende jaoks ülestõusmispühad. Ehk siis kõik poed olid kinni, tänavad praktiliselt tühjad ja üleüldiselt vaikne olemine. Ühest küljest väga mõnus - väike harjumisperiood enne suurt müra ja kära. Teisest küljest oli mul kõht megalt tühi ja toidu leidmine osutus keerukamaks, kui ma arvasin, kuid õnneks mitte võimatuks.
Väga kiirelt tekkis mul tunne, et Ateena on justkui Euroopa versioon Prantsuse-Guajaanast. Ehk siis selline veidi ligadi-logadi, kõrvuti imekaunid ja natuke lagunenud majad, kaunid õied tänavapildis, aga ka prügi, palmid ja tsitruselised. Kusjuures mandariinipuid oli tänavatel tõesti hästi palju, osaliselt olid need õites ja osaliselt juba küpsete viljadega. Ja see lõhn, mis mandariiniõitest tuli!! Meeletu! See mattis sind lihtsalt enda sisse. Hiljem otsisin mandariiniõite lõhna igalt tänavanurgalt. Imeline!


(Ps. Ma loodan, et pildid on teil ilusalt näha. Avastasin just, et jube palju sõltub ekraani värvikalibratsioonist. Seda on muideks võimalik muuta ka.)

Esmaspäeva hommikul ei saanud ma teisiti, kui läksin kohe Akropoli kaema. Üritasin maksimaalselt vara kohale jõuda, et vältida meeletuid turistimasse. Ma pole kindel, mis ma ootasin, aga üllatav oli see küll. Väga kõrgel ning juba kaugelt nähtav, suur ja marmorine :). Kahjuks tehti seal parasjagu mingitsorti rekonstrueerimistöid, seega need natuke segasid vaadet, aga pole hullu. Äge oli ka see, et sai vaadata ka seal läheduses olevaid asju nagu Dionysuse amfiteater ja Agora ja muid taoliseid asju. Pluss vaade linnale oli ääretult kaunis. 

Üks hetk Akropoli piirkonnas liikudes ehmusin ma kangesti ära, sest panin tähele, et mingi eriti  korralikult riides murjam jälitab mind. Nagu päriselt jälitab. Ma olin endal kõik varastatavad asjad hästi ära paigutanud, aga jube oli ikka. Üritasin temast korduvalt lahti saada. Päris mitu korda jäin lampi kohtades seisma ja venitama, vahepeal peitsin ennast isegi puu taha ära (jeerum, mis imelikke asju pidi tegema!), et temast lahti saada. Puu tagant piiludes nägin, kuidas ta otsib, keeras ühele tänavaotsale ja teisele ja lõpuks tuli tagasi. Õnneks sain ta lõpuks üle kavaldatud. Pärast jalg värises natuke, niiet läksin tänavakohvikusse kohalikku kokakunsti mekkima ja rahunema.

Edasi sai ohtralt Monastiraki ja Plaka piirkondades ringi jalutada. Turistimassid olid igal pool, kohalikud üritasid pidevalt midagi müüa. Kui midagigi veidi vaatama jäid, siis kohe kutsuti sissepoole ja hakati asju pähe määrima. Näha oli kõike alates nahast jalanõudest ja erinevatest ehetetiluliludest lõpetades pashmina sallidega ja vaakumpakendatud oliividega. Sagimist oli palju, aga, endalegi üllatuseks, mulle täitsa meeldis see. PS. Nägin ka "tüüpilised", kuid tegelikult üllatavalt haruldased valged siniste ustega majad ära :)

Õhtul sain ka K, J, S ja A kokku. Järgmisel päeval sai natuke koera valvata, veelkord linna turistide ja kohalike tohuvapohusse hüpata, linnaparke avastada, jäätist süüa ja õhtul saime kenasti laeva peale mindud. 

Kusjuures laevasõit Ateenast Lesbose/Lesvose saarele (ühe vahepeatusega) kestab kokku umbes 12h. Seega - tuli endale varakult mugav diivan kahmata, kus üksinda laiutada. Mina jõudsin tollele järeldusele alles kuskil nelja aegu hommikul ehk pärast seda, kui mingid kohalikud üritasid mind natuke sebida ja seega maksimaalselt segasid tukkumist. Aga lõpuks sain kenasti tukkuda ja elu oli täitsa ilus. Kuskil nelja ajal hommikul tegi laev ka tolle vahepeatuse Chiose saarel. Muidu ebaoluline info, aga põnev osa on see, et neil on mingi oma spets tooraine - mastika, millest nad teevad muuhulgas maiustusi, mida nad muuhulgas laeval tolle peatuse ajal müütasid. Väga mõnus! 

Saar ise oli päris vahva. Suurimaks linnaks on Mytilene (asutatud 11. sajandil ENNE kristust) ja seal omakorda vana kindlus, mis on, nagu linn isegi, läbi ajaloo olnud erinevate osapoolte võimu all. Mulle päris meeldis saarel ringi tuiata - kaunis mereäär, kus jalutada ja merekarpe/merisiilikuid korjata;  sadam, kus kalu jälgida; erinevad mäed, mida vallutada; oliivisalud, mida imetleda jne jne.

Kolmel järjestikkusel päeval käisingi mägedes. Esimeseks vallutatavaks mäeks oli kohalik Olympus, 968 meetrit kõrge. (Tuli välja, et sealkandis nimetatakse iga piirkonna kõige kõrgemat tippu Olymposeks. Just avastasin, et Lesbose kõrgeima mäe ametlikum nimi on hoopis Lepétymnose mägi.)  Tolle mäe kõrgeim tipp on puudest ja asjadest päris lage, isegi google'i kaardi pealt paistab see valge. Mäe tipupoole, kus oli too lage ala, oli võimalus kahest kohast päris tippu saada. Üks tee oli megakahtlane kiviklibune tee. Alguses ma isegi proovisin seda teedpidi minna, aga väga kiirelt jõudsin järeldusele, et mitte keegi ei suudaks mind sealt üles sundida, see oli mulle liiga hirmus. Teine variant oli mööda autoteed minna. Arvestades, et tolle tee kõrval oli ikkagi väga järsk kukkumine ja tuul oli metsik, siis ma natuke ikkagi pelgasin, aga innustasin ennast siiski tagant ja liikusin mööda autoteed vaikselt ülespoole. Aga... umbes 10 meetrit tipust sattus mulle ette täitsa ootamatu takistus. Nimelt oli mul tee peal ees lambakari. Mõtlesin nii ja naa pidi, aga peale seda, kui nad veidi ärritunult mind eemalt uudistama hakkasid, otsustasin ma kiirelt, et kaljuääre juures ei ole just kõige targem lambakarjaga kaklema hakata, niisiis jalutasin rõõmsalt alla tagasi. Mäkke üles minnes tegin hoolega pilte igasugustest ristuvatest teedest, et alla minnes õiget teed pidi tagasi saada, aga lõpuks avastasin ennast ikka mingilt teiselt teelt. Siiski alla jõudsin päris õnnelikult ja too seiklus oli tegelikult lausa huvitav.

Olympuse mäe jalamil oli vahva väike linnake Aigasos (hääldatakse Aiassos). Seal oli suhteliselt väiksel alal hunnik keraamikapoode, kus müüjad/omanikud ise meisterdasid ja värvisid müüdavaid tooteid. Imeilus linnake. Muuhulgas juhtusin seal nägema matuserongkäiku - ees mingid lilledest ristid ja asjad, nende järel laulvad papid ja edasi tuli terve suuuuuuuuuur ports musta riietatud inimesi.

Teisel mäel käisime jalutamas koos K, J ja A'ga. Mis tähendas hulga rohkem lille- ja putukapeatusi :) Aga vaated olid endiselt imekaunid. Ühel pool mäge kenad oliivisalud ja teisel pool uhked männimetsad. Nägime isegi metsikute iiriste välja. Kuul. 

PS. Rääkides taimedest (sest ma olin ikkagi ju botaanikuga koos) pean kindlasti näitama ka kohalikke taimi. Hetkel pildid erinevatest orhideedest ja wisteria taim lillade kaunilt lõhnavate õitega. (Mul näiteks seostub wisteria Harry Potteri saagaga, kuna, kui ma õigesti mäletan, siis algul Harry elas Wisteria tänaval :D.)

Kolmanda mäeni jõudsin ma hääletades koos ühe K sõbra J'ga. Algul plaanisime minna lahe äärde merekarpe korjama, aga tee peal otsustasime ümber ja läksime hoopis kohalikke endeemseid rododendroneid kaema ja Lesbose kõrguselt teist mäge vallutama. Too oli üllatavalt raske mägi, mida rühkida, aga tipp oli seda väärt - ääretu rahu ja vaikus olid hingematvalt kaunid. Muuhulgas leidsime teel mäeni mõnusa maismaakilpkonna. Ning autoga mäepoole vurades oli aknast lausa flamingosid (ja flamingovaatlejaid) näha! Megalahe!

Tagasi Eesti poole sõites sain veel ühe päeva Ateenas veeta. Muuhulgas saime A ja R'iga kokku. Väga vahva. Ja siis jälle laeva peale ja lennuki peale ja omajagu ootamist ja lennuki peale ja natuke ootamist ja sõit Tartu poole.

Aga mõned mõtted veel, millest pikemalt kirjutamine oleks selle kirjatüki küll liialt pikaks venitanud:

- Nende kirjatähed olid kummalised - segu tõelisest ladina, kirillitsa ja meie ladina tähestikust.

- Mul oli isegi hea meel, et ma kohalikust keelest veel aru ei saanud. Peamiselt seetõttu, et ma olin ikka väga sinisilmne ja blond...

- Nii mõnelgi nooremal mehel oligi korraga juustes rohkem juukselakki kui mina terve senise eluea jooksul kasutanud olin. Suhteliselt võõristav ja väga ebaatraktiivne minu arust.

- Kui mina käisin ringi lühikese seelikuga, siis kohalikud olid veel jopedega. Ma ei kujuta ette, kuidas nad sealse suve üle elavad... 21 kraadi oli juba täitsa piisavalt soe minu meelest. 

- Kreeklased pidid ikkagi kohutavad lohed olema ja töö osas nende peale lootma jääda on suhteliselt riskantne värk.

- Enamik kohalikke maiustusi oli mingi rõvemagusa siirupi sees. Mulle küll ei mekkinud. Aga jäätis oli hea. Ja külm jogurt.

- Sain ka esimese supluse tehtud. Vesi oli ikka jääkülm, aga omamoodi kosutav.

- Oli palju kodutuid kasse ja koeri. Kusjuures paljud koerad olid meeletult suured volaskid ja lihtsalt lesisid varjus.

- Kohalikud kõnniteed olid vist ainult prügikastide hoidmiseks ja puude kasvatamiseks. Inimestel oli seal suhteliselt vähe liikumisruumi. Rääkimata siis lapsevankritest - nendel polnud lootustki.

- Minu jaoks natuke üllataval kombel näiteks bussis ei istunudki kreeklased alati kellegi kõrvale. Mul oli ettekujutus, et kui nad saavad, siis nad ei istu üksi. Aga selles osas olid nad suht sama eraklikud kui meie.

- Liiklus oli veidi kaootilisem, aga huvitaval kombel see ei tundunud väga ohtlik.

- Seal oli nii Ateenas kui Lesbosel hästi palju väikeseid kirikuid. Isegi mäe tipus. Kummaline. Mo jaoks.

Kokkuvõttes mulle kohutavalt meeldis. Mõte sai vabaks, sai uusi asju kogeda, näha ja teha. Sai natuke iseenda harjumustest välja astuda. Sai hästi palju liikuda (keskmine sammude arv päevas oli umbes 25 000!). Sai puhata. Sai maailmast mõnu tunda. Lisaks sain sellist head sorti inspiratsiooni. Mida muud võikski tahta?


(PS. Paremal üleval nurgas on nupuke, kust võimalik ligi pääseda rohkematele piltidele.)

Väike seiklus igas päevas

                                  

Nonii. Kõigile justkui lubatud, et teen tollest kahenädalasest seiklusest marsruudil kodu- Saksamaa - Taani - kodu väikese illustratiivse kokkuvõtte. Eks ma siis üritan.

Kui viimane puhkuse-eelne tööpäev oli läbi, kodused üle vaadatud, kotid kokku pakitud ja natuke magatud, oli aeg Tallinnasse põrutada, et sealt edasi lennukile minna. (Eelnevate kogemuste põhjal olin varakult kotid nii pakkinud, et ei tekiks muret check-in'ide ja turvalisuse kontrollidega ehk kõik teravamad asjad ja vedelikud sai varakult suurde äraantavasse pagasisse pandud.) Tagasivaatavalt võib ka öelda, et Tallinna lennujaam on küll võrdlemisi väike, kuid ääretult kaunis ja seda mitte ainult mõnusa koduse hõngu tõttu. Lennujaamas alustasime ka oma isiklikku enekate seeriat:

Seiklus oma kiiksudega algas juba Bremenisse kohale jõudes. Nimelt Tarvo suurel seljakotil läks ohtra ringiloksutamine käigus puusavöö katki, mis tähendas, et tolle koti tassimine muutus automaatselt raskemaks. Väike lohutus seisnes tol hetkel asjaolus, et Tarvo kott oligi kergem kui minu oma. Aga nagu meie tripile kohane, siis asjad läksid kiirelt paremaks - me leidsime ootamatult ühe paela, millega sai pärastpoole probleemi enam-vähem ära lahendada.


Järgmised kaks ööd olime couchsurfingu kaudu leitud kohas (nagu enamjaolt selle reisi jooksul). Kuidagi, vaatamata Saksa kaartide segasusele, õnnestus meil ootamatult õige koht üles leida. Niiet tuli ainult kotid ära anda ja linna avastama minna. Ma ei hakka pikalt Bremenis oldud ajast rääkima. Lühidalt - Bremeni põhiteemaks olid Bremeni linna moosekandid, üldjoontes linn mulle suurt ei meeldinud ja seal elada ei tahaks, kõige vahvamad asjad olid vahutav purskkaev ja kanalisatsiooniava, kuhu tuli münte sisse panna, et kuulda mitmesuguseid hääli. Too viimane oli lihtsalt nii sürr, et see oli mo meelest elunaljakas. Huvitav oli ka mingi genklubi-laadse ettevõtte lõpuüritus ehk väike tänavafestival. Aga Bremenis peamiselt tuiasime ringi, logelesime parkides ja olime elevil käesoleva seikluse algusest.

Edasi liikusime häälega Hamburgi poole. Vaatamata asjaolule, et vahemaa oli suhteliselt lühike (u 120 km), läks meil kohalesaamiseks 2 autot ja natuke üle 5 tunni. Esimene auto viis meid Hamburgi lähedal asuvasse bensujaama ja sinna jäime ka päris pikaks ajaks toppama. Tolles bensujaamas veedetud aja jooksul: saime kohalikult hääletajalt nõuandeid autode numbrimärkide jälgimise osas, ületasime endas väiksed hirmud ja hakkasime konkreetselt küsima küüti ja saime veel ühelt kohalikult häid nõuandeid hääletamise asukohavaliku üle, mis viis meid phuuf kohe suurepärase autojuhi peale.

Hamburgis jõudsime esimese hooga imelisse parki, kus kõigepealt saime jalgu puhata ning edasi õnnestus tabada ühte ootamatut koorikontserti. Tegu oli küll uskliku pundiga, aga nende dirigent (afroameeriklane), kes vahepeal ka laulis, oli lausa hämmastav! Pluss park ise oli tõesti fantastiline, eriti veel hommikuvalguses vaatega järvel magavate luikede suunas!

Edasi üritasime uue päeva hakul linnasisese rongiga liigelda edasi linna avastama. See tähendas, et me pidime pileti ostma, mis omakorda valmistas omajagu probleeme arvestades, et enamus värgist oli saksakeelne ja me ei saanud mitte muhvigi aru. Seega - võtsime kätte ja otsisime nooremapoolse tüübi, kes nägi välja justkui ta valdaks inglise keelt ja seega saaks meid tiba abistada. Ja täpselt selline tegelane vuras meile rulaga ette. Kui ta parasjagu seletas, kuidas ja missugust piletit osta, ulatas üks tundmatu vanapaar talle 2 piletit, mille keegi teine oli maha pillanud. Tema omakorda leidis, et tegu on meie õnnepäevaga ja ulatas nood samad piletid meile. Meie õnn jätkus, kui tüüp tuli meiega sama rongi peale (seega me ei pidanud ise õiget asja otsima hakkama), lisaks ta tuli ka puhtjuhuslikult samas peatuses maha, andis nõu, kus ja kuidas tabada (samade tasuta saadud piletitega) Elbe jõe peal sõitvat praamikest. Ja nagu sellest veel vähe poleks - pakkus ta enda juures öömaja! Superluks.
Niiet meie saime jällegi südamerahuga keskenduda linna vaatamisväärsustega tutvumisele. Kõigepealt too praamisõit oli megamõnus.

Ja Hamburgis oli veel omajagu huvitavaid asju, mida tabada (suur linn ikkagi - seal elas ainuüksi ametlike andmete kohaselt 1,8 miljonit inimest!). Üks ägedamaid asju, mida Hamburgis nägime oli Miniature Wunderland. (Kui keegi täpsemalt selle kohta lugeda tahab, siis võib vaadata näiteks seda:  http://www.reisiguru.ee/lugu/142 .) Aga lühidalt - tegu oli imedemaaga, kus olid suurepärased ja ääretult detailsed maailmad/pildid loodud imetillukestest tegelastest. Algul ma mõtlesin, et noh, käime ära, Tarvole raudselt meeldiks. Aga esimese kümnekonna minutiga sattusin ka ise asjast meeletult vaimustusse! Seal tõesti oli, millest vaimustuda. Detailid oli tõepoolest imepärased - kõik loodus, inimesed, autod, rongid liikusid ringi, isegi lennukid tõusid õhku ja maandusid, kui hästi otsida, võis leida kummitusmaju, pangarööve, ükssarvikuid, põlevaid maju, UFOsid, võis piiluda korteritesse ja mida kõike veel. Kusjuures tollel imedemaal oli olemas nii päev kui öö ehk siis vahepeal keerati tuled kustu ja võisime kogu maailma öist poolt imetleda - põlema läksid tänavalambid, korterite tuled, näha oli uhkeid pidusid jne jne. Kui piletimüüja ütles meile, et esmakordsel uudistajal kulub tavaliselt umbes kaks tundi, siis meie veetsime seal kolm ja pool tundi ja ära tulime lihtsalt selleks, et me väsisime ära, kuigi oli veel ohtralt asju, mida uurida.

       

Mis Hamburgis veel ägedat oli?

Sai näiteks minna tolle suure massiivse Elbe jõe alla - ühest otsast sisse ja teisest jälle välja. Teekond oli üllatavalt pikk ja minu meelest oli täitsa tajuda kogu meie kohal olevat vee raskust. Kusjuures isegi autod said sinna minna - üks auto ainult ühes suunas korraga, liftiga alla ja teisel pool jälle üles tagasi.

Leidsime mingisuguse kummalise majamoodustise, mille külgedel olid suured kõrvad erisuguse muusikaga. Muuhulgas võis nondest kõrvakestest kuulda Paavo Järvit :).





Muidugi oli ka St. Pauli hipipiirkond, mida uudistada. Natuke nagu ekstreemversioon Supilinnast. Meie giid viis meid sealsesse pubisse, mis pidi olema tolle piirkonna vanim - aastast 1950, kusjuures sisustus on siiani praktiliselt sama kui avades. Muuhulgas oli klientuur võrdlemisi püsiv - vahva on vaadata aktiivseid pensionäre leti ääres õlut rüüpamas :). St. Pauli kandis oli ka kurikuulus Reeperbahn ehk punaste laternate tänav. Mind hämmastas, kui aktiivselt sealsed (suht dressides) naised vähegi kaaslasteta mehi ründasid. (Ehk siis kõik naiskad pidid oma meessoost kaaslastel väga hoolega käest kinni hoidma, et noid aktiivsetest rünnakutest säästa.)

Lisaks lõbustuspark, kus oli üks ääretult suur vaateratas. Saate aru, et jutt käib minust, eksole - esiteks ma täitsa korralikult kartsin seda ratast ja teiseks, ma pidin seal ilmselgelt ära käima. Tõestusmaterjal on täitsa olemas. (Meist tegi pildi samas boksis sõitnud paarike, kes tõenäoliselt ei olnud peegelkaameratega varem sisuliselt kokku puutunud.)











Kokkuvõte: suure linna kohta oli täitsa vahva. Mulle meeldis hulga rohkem kui Bremen.

Nii. Ongi aeg edasi liikuda. (Kes on siiamaani lugemisega vastu pidanud - on mõistlik teha üks paus ja enda söögi-joogivarusid täiendada.) Meie sammud viisid meid aga Hamburgi linna äärde, et sealt Lübeckisse, kunagisse esmaklassilisse hansalinna hääletada. Siiski - poole jalutamise tee peal  jõudsime järeldusele, et kohe kuidagi edasi ei jaksa minna, niiet hüppasime rongile - sellega Ahrensburgi ning sealt kohe edasi Lübeckisse.

Ja vot Lübeck - too oli imeilus linn! Linna kesksel (suhteliselt tillukesel) saarel oli lausa 5 uhket kirikut! Tuli välja, et kunagisel hansalinna-ajal oli tilluke saareke jaotatud gildide vahel viieks ja kõik ehitasid endale oma kiriku. Kõige uhkem neist oli muidugi kaupmeeste oma. Meil vedas ka öömaja pakkujaga - kõige muu hulgas selles osas, et tema aknast ulatus vanalinnale suurepärane vaade.

Meie öömaja pakkuja läks esimesel õhtul kontserdile ja kui hakkasime uurima, et mis sorti ürituse tegu on, siis selgus, et tegu on King Singersite väljaõpetatud ansamblitega. Tarvo oli kohe muidugi eriti sillas, niiet me üritasime sinna kontserdile saada. Kahjuks õnnestus meil ainult üks pilet saada, aga vähemalt Tarvts sai ära käia ja vaimustuda. Mina niikaua tuiasin Lübeckis toimuval muusikafestivalil ringi ja mekkisin värskelt küpsetatud Belgia vahvleid :).

Lübeckis saime lausa ratastega ringi liikuda ehk siis "jalutamislihased" said vahelduse mõttes puhkust. Linn oli suurepäraselt kaunis ning oli, mida vaadata! Mitte liiga suur, mitte liiga mürarikas, üleüldises skaalas tõepoolest kaunis. Küll ei oska mingit konkreetset suurt vaatamisväärsust välja tuua, aga summana tõesti imeline koht.

Lübeckist pidime esialgse plaani kohaselt minema Kieli ja sealt Taani, Odensesse. Istusime maha, mõtisklesime asjade üle järele ning jõudsime järeldusele, et tehniliselt võttes on lihtsam Kiel vahele jätta ning bussiga minna Flensburgi, kust peaks olema kergem edasi hääletada. Ja nii tegimegi. Bussipiletid ostsime netist ära. Leidsime isegi kummaliselt väikese bussipeatuse üles ja hakkasime ootama. Ootasime, ootasime ja ootasime. Nii meie kui ka kaasootajad muutusid kõik kergelt närviliseks, kui siis lõpuks umbes pool tundi peale ametlikku väljasõiduaega ilmus buss kohale. Bussijuht oli erakordselt rahulik ning ei vaevunudki kiirustama. Lõpuks väljus buss tund aega hiljem pileti peal olnud ajast. Vaatamata väiksele ehmumisele tuleb tunnistada, et tõenäoliselt oli tegu lihtsalt mingitsorti süsteemiveaga. Aga noh, kohale jõudsime, ööbimiskoha kummaliste seikluste abil leidsime (kuskile nõgesepõõsa keskele) ning sealt saime rahulikult edasi hääletada.

Tolle hääletamisega meil täitsa vedas. Linna äärest viidi meid mingisse veidi eemal asuvasse suurde kaubanduskeskusesse, kus muuhulgas armastavad taanlased šoppamas käia. Viskasime asjale ise pilgu peale ning asusime hääletama. Jõudsime veel mõelda, et jeerum, kõik on ju nii palju poodelnud ja autod kaupa pungil täis, niiet meile küll ruumi ei jagu, kui üks auto rõõmsalt seisma jäi ja meid peale võttis. Mõnus hoolitsev paarike oli, meenutas mo vanemaid :). Lobisesime natuke maast ja ilmast ning lõpuks läks asi nii hästi, et nad tegid väikese ringi sisse ja viisid meid Odensesse ära, kusjuures maksimaalselt lähedale sinna, kuhu me tahtsime minna.

Odenses veetsime aega Tarvo hea sõbra juures. Kuna me olime läbi jalutatud päris korraliku kilometraaži ning emotsioonide kuhja tõttu täitsa väsinud, siis seal oldud aeg oli justkui puhkus puhkusest. Eks me muidugi uudistasime ringi ka ja tegime ratastel väikese tiiru lähiümbrusesse, aga peamiselt olime kohapeal. Muuhulgas käisime me ka ühes vahvas pubis, et osaleda mälumängus. Üldiselt läks meil hästi, kuni jõudis aeg Robin Williamsi filmide ja meigikunstini. Seevastu väikseses vahevõistluses õnnestus Tarvtsil endale puldiga liikuv auto võita :). Tõenäoliselt üks äramainimistvääriv asi Odenses oli muusikaraamatukogu meeletu kuhja albumitega ning lausa kahe muusikatoaga, mida kohalikud said omaette jämmimiseks kasutada (poisid muidugi kasutasid ka toda võimalust).

Ja siis tuligi ette Kopenhaagen. Hääletamine oli täitsa edukas. Äge oli see, et tee peale jäi üks pööööööööraselt suur ja pikk sild. See oli tõesti khuul. Kopenhaagenisse kohale jõudes tuiasime ringi nii palju kui jaksasime. Kahjuks couchsurfinguga öömaja ei leidnud ning kui tahtsime hostelis toa võtta, siis selgus, et ei seal ega lähipiirkonnas ühtegi  vaba tuba ei ole. Okou. Kui esimene ehmatus üle läks, siis jõudsime järeldusele, et asi pole sugugi nii hull - kotid olid ju ära antud, niiet tuiasime lihtsalt kesklinnas ringi ja vahepeal hängisime ööläbi avatud rongijaamas. Järgmisel päeval tšillisime veel natuke ning kui enam ei jaksanud, võtsime oma kotid, põrutasime ringiga lennujaama ning veetsime seal terve 24 tundi kordamööda tukkudes ning inimesi-lennukeid jälgides.
Kuna ma ei jaksa suurt enam kirjutada, siis ma panen mõned pildid Kopenhaagenist:

Kuna me olime lootusetult väsinud, siis lennujaamas veedetud aeg ei tundunud sugugi mõttetu tuiamisena. Kui lõpuks oli aeg meie lennu peale minna, olime päris rõõmsad. Enne tuli muidugi kotid ära anda ja turvakontrollist läbi minna. Tuli välja, et unise peaga olin ma oma noa käsipagasisse unustanud! See oli küll päris piinlik, aga kangesti vedas ning mulle anti võimalus tollele eraldi check-in teha ning sain selle ilusti hiljem tagasi. Lõpuks õnnestus rõõmsalt lennuki peale saada. Ja peagi olimegi phuuf tagasi Tallinnas, siis kohe bussi peale ja phuuf - Tartu :)

Uhhh, kirjutamine väsitas täitsa ära ja see oli ainult väga lühike kokkuvõte! Aga eks too oligi päris pikk ja väga seiklusrohke tripp.

Väikeseid tähelepanekuid veel, mida ma vist mujale kirja ei pannud:
- Eesti on (tasuta) wifi ja muude taoliste asjade poolest tõesti erakordselt kaugele arenenud. Ma tean, et kõik räägivad seda, aga poleks uskunud, et mujal on niiiii keerukas mingit tasuta wifi kohta leida.
- Saksamaal ja Taanis on rataste kasutamine seevastu erakordsalt lihtsaks tehtud - neid kasutatakse palju ja teid on palju ja parklaid on palju ja see on kokku kõik väga äge.
- tore on ringi käia ja aru saada, mis igal pool kirjas on ja mida inimesed ümberringi räägivad
- vahest on väga tore mitte aru saada, mis tobedaid ja negatiivseid asju inimesed räägivad
- äge on teinekord ära käia
- alati on äge tagasi jõuda

Äge oli. Mul on ääretult hea meel, et taoline asi lõpuks tehtud sai :)

Check :D