Tõenäoliselt saabub mõneks ajaks eetrivaikus...

.... nüüd! Aga tõenäoliselt. Sest see on P-G.

Whoa! See liigub!!!

8.11

... oli siis minu reaktsioon, kui ühe taime lehti korjates nägin linnusitta liikumas. Ilmselgelt ei olnud tegelikult tegu linnusitaga, aga nägi midagi sarnast välja. Tegin pilti ka. Panen üles ka. Ühesõnaga – toimus kohtumine järgmise veidra elukaga siinse väga veidra faunaga kohas. Pildi peale õnnestus saada selline röövik, kes enda... kaks linnusitasuse ... väljendit(?) parasjagu taeva poole viibutas, niiet kokku nägi asi väga ‘V’ tähe moodi välja. Miskipärast meenus kohe Savisaar ja tema tuntud ‘võitu’ tähistada üritav käemärk. Tõenäoliselt ei vaata ma Savisaart ja tema võidumärki kunagi enam sama pilguga... Aga tagasi putukate juurde minnes - meil oli tükk tegu, kui üritasime neid tegelasi kaasa võtta. Eriti siis, kui avastasime, et a) meil pole ühtegi potsikut ega kilekotti kaasas, kuhu neid panna ja seega tuleb teha suurematest lehtedest sobiv ümbrikulaadne asi; b) need liikuvad linnusitaröövikud hüppavad ka! Kusjuures selle käigus jätavad nad osa enda valgest... keha katvast asjast maha! Üldiselt aususe nimel peab tunnistama, et lõpuks meil tõepoolest õnnestus üks tegelane maja juurde toimetada ja purki panna, aga selleks ajaks oli ta sisuliselt ka kogu enda... iseloomulikud jooned kuskile laokile jätnud, niiet temast hakkas suht hale ja tõenäoliselt lasen ta kohe homme lahti. (Siit filosoofilist laadi õppetund – hoidke enda veidratel iseloomulikel joontel silma peal, sest need teevadki teist huvitavad olendid :D)

Ja kui ma juba faunaga kohtumistest räägin, siis tuleb ära mainida, et tegelikult õhtuti autoga pimedas sõitmine on päris tänuväärne asi. Eriti siis, kui ei viitsi, lootuses mõnda röövikust suuremat looma näha, ennast hommikuti piisavalt varakult metsarajale ajada. Igatahes. Asja lihtsalt edasi andes – oleme näinud põnevaid imetajaid :D Ükskord sattus ette paka ehk Cuniculus paca, kes on... sisuliselt... miniatuurse hobuse ja natuke koera moodi näriline. Minu arvates. Teised kirjeldavad nende välimust kui midagi ‘suure lühikõrvalise küüliku’ või ‘metsades elanud hobuse väljasurnud eelaste’ sarnast. Aga toksige google’isse ladinakeelne nimi sisse ja otsustage ise, keda see loom teile meenutab. Lisaks oleme näinud vist kahte opossumit. Üks nägi suhteliselt rääbakas välja. Kuigi ta oli kindlasti opossum. Kui ta oleks inimene, siis oleks ta kindlasti üks kodutu tegelane olnud. Teine... pidi olema opossum, kuna siin igasugu hiiri ja taolisi asju ei olnud ja kui ma õigesti aru sain, siis erinevad opossumid pidid sisuliselt täitma sama nišši, mis parasvöötmes hiirelaadsed asjad. Igatahes hüppas too opossum nagu üks korralik hiir seda teeks. Mitte, et teile eelnev jutt väga oluline oleks, aga see kuulus rubriiki ‘olen bioloog ja ei saa sellest üle ega ümber’.

Muideks. Hiirtest rääkides. Täna jõudsin ma järeldusele, et jumal tänatud, et neid siin pole! Ei ole vaja karta, et hiired söövad kuskile kasti peidetud toite ära või ‘kaunistavad’ enda ekskrementidega pool elamist või midagi sellist. Okei, meil on näiteks sipelgad, kes leiavad muuhulgas kasti peidetud toidu üles ja gekod, kes kaunistavad keskkonda oma ekskrementidega, aga kui hiired ka oleks, siis oleks ikka päris tüütu küll! :D (Ehk siis see on üks nendest kohtadest, kus on valida, et kas mõelda positiivselt või mõelda negatiivselt. Hetkel ja vähemalt selles aspektis valin positiivsema tee.)

Nädalavahetusest rääkides mainin ära, et käisime jälle rannas. Ei saa öelda, et käisime ujumas, sest selliste lainetega küll ujuda ei saa, niiet olime rannas. Vahepeal olid tõsiselt suured ja võimsad lained ja mina näiteks tundsin ennast nende vahel väga lükata-tõmmata. Sõna otseses mõttes. Kui üks laine on... mööda läinud, siis ta rohkemal või vähemal määral tõmbab endaga kaasa, aga kui järgmine suur laine on samal ajal eemalt tulemas, siis ... Kuna suurtel tekkima-hakkavatel-lainetel on komme enda eest vett kuidagimoodi endasse tõmmata, siis tekkiv laine jällegi tõmbas meid tagasi. Niiet siis loksud seal möödunud ja saabuvate lainete vahel. (Väga elufilosoofiline jälle, kas pole.) Olukorra tegi veel koomilisemaks asjaolu, et kui siis lõpuks on lainete vahel loksumisest ja soola ahmimisest villand saanud ja tahad veest välja minna, tuleb seda väga täpselt ajastada. Probleemiks on sisuliselt sama efekt, mis tekkis lainete vahelisel loksumisel – veest ei saa välja kui suur laine on randa jõudnud ja hakkab nüüd taanduma ning ilma uperpallitamata ei saa välja ka siis kui uus laine kogu oma jõuga randub. Niiet tuleb valida täpselt see hetk, kus enamus vanast lainest on oma jõu kaotanud, uus pole veel päriselt peale tulnud ja siis kiirelt tegutseda (just nagu esimese Vabariigi loomine meil oli). Seiklus missugune.

Kuivaperiood P-Gs

2.11

Üldiselt ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga meil siin sajab. Viimase kolme päevaga tuli alla üle 100 mm vett. Võrdluseks tooks välja, et Eestis aastane vihma kogus on umbes 600-700 mm. Siiski esmaspäeval ja kolmapäeval saime päris viisakalt tööd tehtud, sest vihma hakkas alles (peale)lõunal sadama ning teisipäev oli üldse Kõigi Pühakute Päev, niisiis poisid puhastasid hoopis pirukat ehk siis jubedalt vana ja musta autot. Pärast nägi see välja praktiliselt nagu iga teine vastusõitev auto siinkandis ja lisaks veel ilma mölkideta (kuigi kliimaseadet käima pannes võis tunda üleküpsetatud liblikate lõhna).

Aga mis puutub eelmises sissekandes väljahõigatud eetrivaikusesse, siis tõenäoliselt lükkub see umbes kaks nädalat edasi (nagu siinkandis tavaline). Kuigi alati võib midagi ootamatut juhtuda, mistõttu plaanid jällekord muutuvad (nagu siinkandis tavaline). Igatahes olete hoiatatud, et kui ma jupp aega sissekandeid ei tee ja kirjadele ei vasta, siis asi on lihtsalt selles, et puudub internetiühendus, muud midagi.

Vahepalana ütlen, et vihmase ilma kõrvale on väga mõnus kuulata näiteks Pink Floyd’i ...ühte tuntuimat albumit – The Wall. Päris sobiv helikeel halli ilma juurde.