Praegu võiks rääkida lähedastest või sisseelamistest või uuesti otsimistest või järjekordsest lävelolemisest või sajast muust (elulisemast) kogemusest, mida olen tundnud peale Eestisse tagasitulekut. Või võiks rääkida hoopis sellest, kuidas möödunud seiklused jäävad meisse veel kauaks kestma, olles samas nii unenäolaadsed. Aga ma räägin hoopis asjadest. Ei taha küll tunnistada, et olen materjalist, aga täna avastasin, kuidas enda asjade keskel on nii võrratult hea olla. Peamiselt seetõttu, et... need kõik... meenutavad mingeid sündmusi või emotsioone ja... tuletavad mulle meelde iseennast. Nii kummaline kui see ka pole. Justkui selleks lühikeseks hetkeks polnud enam kadunud. Võib-olla saab seda taandada inimeste vajadusele omada elus ankruid. Vahest on ankruks inimesed, teinekord kohad, kolmandal juhul asjad. Ja kuna möödunud aastaga on ümbritsevad inimesed ja suhted rohkemal või vähemal määral muutunud ning kohadki pole enam samasugused ega päris sama tähendusega, siis peavad asjad mulle minevikku meelde tuletama. Ütlema mulle, kes ma olin. Sest seda, kes ma olen, saan igal ajahetkel uuesti tajuda.
