Kes see siis aprillis puhkab? Ja miks ometi Kreeka? ... sest, et oli viimane aeg vaimule puhkust ja uutsorti seiklust pakkuda. Ja Kreeka andis suurepärase võimaluse lõpuks ometi K'le külla minna.
Niisiis. Tartu-Tallinn-Milaano/Bergamo-Ateena-Lesbos-Ateena-Milaano/Bergamo-Tallinn-Tartu.
Esimese hooga sai kaks suurepärast päeva Ateenas turist olla. Jõudsin kohale pühapäeva õhtul, mis idee poolest ei tohiks kreeklastele olla kuigivõrd tugevalt erinev näiteks laupäeva õhtust, aga ... just see pühapäev oli nende jaoks ülestõusmispühad. Ehk siis kõik poed olid kinni, tänavad praktiliselt tühjad ja üleüldiselt vaikne olemine. Ühest küljest väga mõnus - väike harjumisperiood enne suurt müra ja kära. Teisest küljest oli mul kõht megalt tühi ja toidu leidmine osutus keerukamaks, kui ma arvasin, kuid õnneks mitte võimatuks.
Väga kiirelt tekkis mul tunne, et Ateena on justkui Euroopa versioon Prantsuse-Guajaanast. Ehk siis selline veidi ligadi-logadi, kõrvuti imekaunid ja natuke lagunenud majad, kaunid õied tänavapildis, aga ka prügi, palmid ja tsitruselised. Kusjuures mandariinipuid oli tänavatel tõesti hästi palju, osaliselt olid need õites ja osaliselt juba küpsete viljadega. Ja see lõhn, mis mandariiniõitest tuli!! Meeletu! See mattis sind lihtsalt enda sisse. Hiljem otsisin mandariiniõite lõhna igalt tänavanurgalt. Imeline!
(Ps. Ma loodan, et pildid on teil ilusalt näha. Avastasin just, et jube palju sõltub ekraani värvikalibratsioonist. Seda on muideks võimalik muuta ka.)
Esmaspäeva hommikul ei saanud ma teisiti, kui läksin kohe Akropoli kaema. Üritasin maksimaalselt vara kohale jõuda, et vältida meeletuid turistimasse. Ma pole kindel, mis ma ootasin, aga üllatav oli see küll. Väga kõrgel ning juba kaugelt nähtav, suur ja marmorine :). Kahjuks tehti seal parasjagu mingitsorti rekonstrueerimistöid, seega need natuke segasid vaadet, aga pole hullu. Äge oli ka see, et sai vaadata ka seal läheduses olevaid asju nagu Dionysuse amfiteater ja Agora ja muid taoliseid asju. Pluss vaade linnale oli ääretult kaunis.
Üks hetk Akropoli piirkonnas liikudes ehmusin ma kangesti ära, sest panin tähele, et mingi eriti korralikult riides murjam jälitab mind. Nagu päriselt jälitab. Ma olin endal kõik varastatavad asjad hästi ära paigutanud, aga jube oli ikka. Üritasin temast korduvalt lahti saada. Päris mitu korda jäin lampi kohtades seisma ja venitama, vahepeal peitsin ennast isegi puu taha ära (jeerum, mis imelikke asju pidi tegema!), et temast lahti saada. Puu tagant piiludes nägin, kuidas ta otsib, keeras ühele tänavaotsale ja teisele ja lõpuks tuli tagasi. Õnneks sain ta lõpuks üle kavaldatud. Pärast jalg värises natuke, niiet läksin tänavakohvikusse kohalikku kokakunsti mekkima ja rahunema.
Edasi sai ohtralt Monastiraki ja Plaka piirkondades ringi jalutada. Turistimassid olid igal pool, kohalikud üritasid pidevalt midagi müüa. Kui midagigi veidi vaatama jäid, siis kohe kutsuti sissepoole ja hakati asju pähe määrima. Näha oli kõike alates nahast jalanõudest ja erinevatest ehetetiluliludest lõpetades pashmina sallidega ja vaakumpakendatud oliividega. Sagimist oli palju, aga, endalegi üllatuseks, mulle täitsa meeldis see. PS. Nägin ka "tüüpilised", kuid tegelikult üllatavalt haruldased valged siniste ustega majad ära :)
Õhtul sain ka K, J, S ja A kokku. Järgmisel päeval sai natuke koera valvata, veelkord linna turistide ja kohalike tohuvapohusse hüpata, linnaparke avastada, jäätist süüa ja õhtul saime kenasti laeva peale mindud.
Kusjuures laevasõit Ateenast Lesbose/Lesvose saarele (ühe vahepeatusega) kestab kokku umbes 12h. Seega - tuli endale varakult mugav diivan kahmata, kus üksinda laiutada. Mina jõudsin tollele järeldusele alles kuskil nelja aegu hommikul ehk pärast seda, kui mingid kohalikud üritasid mind natuke sebida ja seega maksimaalselt segasid tukkumist. Aga lõpuks sain kenasti tukkuda ja elu oli täitsa ilus. Kuskil nelja ajal hommikul tegi laev ka tolle vahepeatuse Chiose saarel. Muidu ebaoluline info, aga põnev osa on see, et neil on mingi oma spets tooraine - mastika, millest nad teevad muuhulgas maiustusi, mida nad muuhulgas laeval tolle peatuse ajal müütasid. Väga mõnus!
Saar ise oli päris vahva. Suurimaks linnaks on Mytilene (asutatud 11. sajandil ENNE kristust) ja seal omakorda vana kindlus, mis on, nagu linn isegi, läbi ajaloo olnud erinevate osapoolte võimu all. Mulle päris meeldis saarel ringi tuiata - kaunis mereäär, kus jalutada ja merekarpe/merisiilikuid korjata; sadam, kus kalu jälgida; erinevad mäed, mida vallutada; oliivisalud, mida imetleda jne jne.
Kolmel järjestikkusel päeval käisingi mägedes. Esimeseks vallutatavaks mäeks oli kohalik Olympus, 968 meetrit kõrge. (Tuli välja, et sealkandis nimetatakse iga piirkonna kõige kõrgemat tippu Olymposeks. Just avastasin, et Lesbose kõrgeima mäe ametlikum nimi on hoopis Lepétymnose mägi.) Tolle mäe kõrgeim tipp on puudest ja asjadest päris lage, isegi google'i kaardi pealt paistab see valge. Mäe tipupoole, kus oli too lage ala, oli võimalus kahest kohast päris tippu saada. Üks tee oli megakahtlane kiviklibune tee. Alguses ma isegi proovisin seda teedpidi minna, aga väga kiirelt jõudsin järeldusele, et mitte keegi ei suudaks mind sealt üles sundida, see oli mulle liiga hirmus. Teine variant oli mööda autoteed minna. Arvestades, et tolle tee kõrval oli ikkagi väga järsk kukkumine ja tuul oli metsik, siis ma natuke ikkagi pelgasin, aga innustasin ennast siiski tagant ja liikusin mööda autoteed vaikselt ülespoole. Aga... umbes 10 meetrit tipust sattus mulle ette täitsa ootamatu takistus. Nimelt oli mul tee peal ees lambakari. Mõtlesin nii ja naa pidi, aga peale seda, kui nad veidi ärritunult mind eemalt uudistama hakkasid, otsustasin ma kiirelt, et kaljuääre juures ei ole just kõige targem lambakarjaga kaklema hakata, niisiis jalutasin rõõmsalt alla tagasi. Mäkke üles minnes tegin hoolega pilte igasugustest ristuvatest teedest, et alla minnes õiget teed pidi tagasi saada, aga lõpuks avastasin ennast ikka mingilt teiselt teelt. Siiski alla jõudsin päris õnnelikult ja too seiklus oli tegelikult lausa huvitav.
Olympuse mäe jalamil oli vahva väike linnake Aigasos (hääldatakse Aiassos). Seal oli suhteliselt väiksel alal hunnik keraamikapoode, kus müüjad/omanikud ise meisterdasid ja värvisid müüdavaid tooteid. Imeilus linnake. Muuhulgas juhtusin seal nägema matuserongkäiku - ees mingid lilledest ristid ja asjad, nende järel laulvad papid ja edasi tuli terve suuuuuuuuuur ports musta riietatud inimesi.
Teisel mäel käisime jalutamas koos K, J ja A'ga. Mis tähendas hulga rohkem lille- ja putukapeatusi :) Aga vaated olid endiselt imekaunid. Ühel pool mäge kenad oliivisalud ja teisel pool uhked männimetsad. Nägime isegi metsikute iiriste välja. Kuul.
PS. Rääkides taimedest (sest ma olin ikkagi ju botaanikuga koos) pean kindlasti näitama ka kohalikke taimi. Hetkel pildid erinevatest orhideedest ja wisteria taim lillade kaunilt lõhnavate õitega. (Mul näiteks seostub wisteria Harry Potteri saagaga, kuna, kui ma õigesti mäletan, siis algul Harry elas Wisteria tänaval :D.)
Kolmanda mäeni jõudsin ma hääletades koos ühe K sõbra J'ga. Algul plaanisime minna lahe äärde merekarpe korjama, aga tee peal otsustasime ümber ja läksime hoopis kohalikke endeemseid rododendroneid kaema ja Lesbose kõrguselt teist mäge vallutama. Too oli üllatavalt raske mägi, mida rühkida, aga tipp oli seda väärt - ääretu rahu ja vaikus olid hingematvalt kaunid. Muuhulgas leidsime teel mäeni mõnusa maismaakilpkonna. Ning autoga mäepoole vurades oli aknast lausa flamingosid (ja flamingovaatlejaid) näha! Megalahe!
Tagasi Eesti poole sõites sain veel ühe päeva Ateenas veeta. Muuhulgas saime A ja R'iga kokku. Väga vahva. Ja siis jälle laeva peale ja lennuki peale ja omajagu ootamist ja lennuki peale ja natuke ootamist ja sõit Tartu poole.
Aga mõned mõtted veel, millest pikemalt kirjutamine oleks selle kirjatüki küll liialt pikaks venitanud:
- Nende kirjatähed olid kummalised - segu tõelisest ladina, kirillitsa ja meie ladina tähestikust.
- Mul oli isegi hea meel, et ma kohalikust keelest veel aru ei saanud. Peamiselt seetõttu, et ma olin ikka väga sinisilmne ja blond...
- Nii mõnelgi nooremal mehel oligi korraga juustes rohkem juukselakki kui mina terve senise eluea jooksul kasutanud olin. Suhteliselt võõristav ja väga ebaatraktiivne minu arust.
- Kui mina käisin ringi lühikese seelikuga, siis kohalikud olid veel jopedega. Ma ei kujuta ette, kuidas nad sealse suve üle elavad... 21 kraadi oli juba täitsa piisavalt soe minu meelest.
- Kreeklased pidid ikkagi kohutavad lohed olema ja töö osas nende peale lootma jääda on suhteliselt riskantne värk.
- Enamik kohalikke maiustusi oli mingi rõvemagusa siirupi sees. Mulle küll ei mekkinud. Aga jäätis oli hea. Ja külm jogurt.
- Sain ka esimese supluse tehtud. Vesi oli ikka jääkülm, aga omamoodi kosutav.
- Oli palju kodutuid kasse ja koeri. Kusjuures paljud koerad olid meeletult suured volaskid ja lihtsalt lesisid varjus.
- Kohalikud kõnniteed olid vist ainult prügikastide hoidmiseks ja puude kasvatamiseks. Inimestel oli seal suhteliselt vähe liikumisruumi. Rääkimata siis lapsevankritest - nendel polnud lootustki.
- Minu jaoks natuke üllataval kombel näiteks bussis ei istunudki kreeklased alati kellegi kõrvale. Mul oli ettekujutus, et kui nad saavad, siis nad ei istu üksi. Aga selles osas olid nad suht sama eraklikud kui meie.
- Liiklus oli veidi kaootilisem, aga huvitaval kombel see ei tundunud väga ohtlik.
- Seal oli nii Ateenas kui Lesbosel hästi palju väikeseid kirikuid. Isegi mäe tipus. Kummaline. Mo jaoks.
Kokkuvõttes mulle kohutavalt meeldis. Mõte sai vabaks, sai uusi asju kogeda, näha ja teha. Sai natuke iseenda harjumustest välja astuda. Sai hästi palju liikuda (keskmine sammude arv päevas oli umbes 25 000!). Sai puhata. Sai maailmast mõnu tunda. Lisaks sain sellist head sorti inspiratsiooni. Mida muud võikski tahta?
(PS. Paremal üleval nurgas on nupuke, kust võimalik ligi pääseda rohkematele piltidele.)
(PS. Paremal üleval nurgas on nupuke, kust võimalik ligi pääseda rohkematele piltidele.)
