Ups

27.04

Üldiselt... kui peale aastast fotoka kasutamist õnnestub mul mälukaardilt kogemata hunnik (osaliselt) väga lahedaid pilte ära kustutada, siis see ilmselt tähendab, et ma endiselt ei tunne enda fotokat piisavalt hästi. Piltidest on kahju. Aga ma olen päris kindel, et enam nii ei tee.

Lisaks... Päris kummaline on teadmine, et metsasematel teedel ringi jalutades tuleb muuhulgas silmad lahti hoida kaimanite (loe: põliste vee-elukate) osas. Viimasel ajal on neid siinkandis liikumas trehvatud. Ühte nägime ka ise. Too oli väga tõsise kakluse läbi teinud. (Hoiatus: nõrganärvilistel mitte edasi lugeda.) Peamine võitluse tunnus oli see, et üks silm tal.... natuke... rippus või nii. Küll ei kujuta ette, kuidas täpsemalt selline asi juhtuda saab, aga olgem ausad – liiga lähedalt ei tahagi sellist asja teada.

Huvitavate teadmiste alla käib ka fakt, et kogu P-Gs pidi kõige vihmasem piirkond olema Kaw mägi ehk siis meie asukoht. Tavaliselt pidavat siin sadama umbes 4 meetrit aastas, aga eriti ekstreemsetel juhtudel ei ole ka 6 meetrit ületamatu... kõrgus. Kui ise kohapeal ei oleks ja seda asja ei näeks, siis ei usuks. Õigemini, siis kujutaks ette, et siin kogu aeg uputab. P-G kõige kuivemas piirkonnas pidavat kuivematel aastatel alla sadama kõigest 900 mm. Ja see muideks on ikka poole rohkem kui Eesti tavaline keskmine. Uskumatu värk lihtsalt...

Tuuu-tuu-tu-tuutu-tu-dudududutu

17.04

Mmm... Enamikele selgituseks – pealkiri oli tsiteering tele...seriaalist “The Simpsons”

Igatahes. Suured tänud õnnitluste eest Sõbrad! Õnn ja kõiksugu muud ilusad asjad kuluvad alati ära. Endiselt sain väga ägedate üllatuste osaliseks ja mõnusa positiivse laengu. Kuigi ohtrad õnnitlused teevad mind miskipärast endiselt natuke kohmetuks, siis on alati hea teada, et sind nii soojalt meeles peetakse.

Muudest juttudest... Ma olen peaaegu kindel, et olen siin leidnud ühe maagilise poe. Õigemini, probleem on pigem selles, et ma enam ei leia seda. Oli üks suht suvaline suveniiripood, kus oli paar asja, mida tahtsin osta. Tahtsin neid asju osta kunagi hiljem (kui on aeg valmistuda vaikselt ärasõiduks). Ma olen varem Poodi raudselt vähemalt kaks korda näinud. Ja nüüd olen kaks laupäeva meeleäraheitlikult Just Seda Poodi otsinud ja ei midagi! Nagu oleks maagilisel kombel kuskile... kadunud. Ära. Mujale. Ilmselt peab otsingud lõpetama. Kui Pood tahab, siis ilmub uuesti välja.

Ja siis veel teine lugu. Kui Külaline K siin oli, siis ... muuhulgas ühel päeval mõtlesime, et on hea idee osta krevetikrõpse. Olgu. Valisime siis ühe paki välja. Tegime õhtul lahti. Ja... Avastasime, et loodetud õhuliste ja mõnusate krõpsude asemel saime sisuliselt krevetimaitselised plastmasslaastud. (Tookordne ost tuletas taaskord meelde, et ‘uutesse ja põnevatesse’ maitsetesse tuleb natuke ettevaatlikult suhtuda.) Igatahes. Täna lõpuks jõudsin niikaugele, et kallasin need ‘krõpsud’ kanadele. Ehk neile meeldib plastmass. Kui ma olin viimase toote oma karbist välja valanud, hakkasin lõpuks vaatama, mis karbi tagumisele poolele on kirjutatud... ... Njaaaaa... Tuleb välja, et meie nali teemal ‘neid krõpse tuleks enne tükk aega leotada, et midagi päriselt söödavat saada’ polnudki reaalsusest kuigi kaugel. Tegelikult sisuliselt seda pidigi tegema. Näiteks oleks võinud need (kuuma) supi sisse heita. Ilmselgelt oli meie näol tegu rumalate valgetega, kes ei tea, et krõpse võib süüa ainult tugevalt leotatud kujul. Sest see teguviis oleks ju nii loogiline!

Kas see teeb Sind õnnelikuks?

13.04

Kuulasin eile töö kõrvale natuke Dalai Laama raamatut õnne teemal. Tema arvates inimese ülesanne on olla õnnelik. Mitte pealiskaudne-õnnelik, vaid liikuda iga sammuga väga teadlikult (ja distsiplineeritult) sügavama õnne poole. Olles järjekordse valiku ees soovitab ta endalt küsida: “Kas see teeb mind õnnelikuks?”. Esiteks – ilmselgelt peaks see meid viima teadlikult õnnelikumaks tegevate valikute juurde. Ja teiseks – iseendalt nii küsides paneme me tähele rohkem positiivset valitud variandi puhul ja ei mõtle nii palju positiivsetele asjadele, millest me jäime ilma alternatiivi mitte valides.

Kui kohalikest uudistest rääkida, siis lõpuks ometi on toimunud areng interneti teemal. Ei, meile pole ‘kontorisse’ (loe: konteinerisse) internetti sisse pandud. See oleks liigne kiirustamine. Aga me avastasime, et ... lennujaamas on suhteliselt edukalt võimalik enda arvuti ühendada ‘üleilmse võrguga’. Huvitav, kui kaua läheb aega, et sealsed töötajad hakkavad meid nähes a) naerma (jälle need valged on siin) b) meid tervitama?

Vihmana ma sajan, vihmana ma sajan ...

6.04

Ilm on päris kummaline olnud. Keskmiselt on ilus päikesepaiste ja siis tuleb vihm. Palju vihma. Ja kui oled paari päevaga juba jõudnud peaaegu leppida asjaoluga, et vihmaperiood on tagasi, siis tuleb päike välja. Ei kurda. Kui nüüd praegustele vihmastele päevadele järgneks kah kiiremas korras päike, oleks üüratult mõnus.

Igatahes. Tegelikult käis meil vahepeal veel üks külaline (K). Ja see oli väga hea. Kõigile omamoodi mõnus puhkus. Ma sain ‘tüdrukut’ rääkida ja I ‘botaanikat’. Lisaks oli ka väga lõbus. Mõtlesin vahepeal ühest loomaaia (ja ühest istanduse) vahejuhtumist pajatada, aga teate... kirjapildis pole see üldse nii naljakas. See-eest võin mainida, et tegime päris mitu mõnusat jalutuskäiku. Ühel juhul käisime K’ga pikemal (umbes 15 km pikkusel) jalutusel, mille vahepeal hakkas vihmametsa kombel sadama. Sellega tuli meelde üks teekond tükk aega tagasi, samade kaaslastega – K, vihm ja naer. Tookord olid meil küll ka rattad, aga see pole oluline. Ehk siis – vahva :)

A. Ja varem unustasin mainida – kui mul õnnestus puumat näha, siis sellest veel varem õnnestus I’l jaaguari näha. Üliäge.

Mis siis veel? Olen avastanud endas kiiremad reaktsioonid. Eriti kui see puudutab istanduses vihaseks aetud herilasi. Seekord tabas mind ainult üks ja seegi suhteliselt nõrgalt. Lisaks (taas)avastasin, et naer(atus) teeb inimesed ikka väga ilusaks. Aga siis peab olema see õige naeratus – silmad peavad ka särama ja puha. Aaaa... ja siis muidugi tarantli-seiklus. Üks brasiillasest abiline püüdis siin tarantli kinni (huviliste tarvis mainin, et mo teada on see maailma suurim tarantel – Teraphosa leblondii) ja andis meile. Ma oleks tõenäoliselt selle kuskil väga kaugel lahti lasknud. Või noh, olgem ausad, oleks purgi kellelegi teisele andnud, et tema looma võimalikult kaugel kuskil lahti laseks. Aga I jättis looma alles. Ja jättis ellu. Ja pani tarantli sinna karpi, kus oli väike auk, ja kust korallmadu (mürgine) ükskord jalga lasi. Auk oli küll piisavalt väike, et meie uus koduloom poleks sealt elusees välja saada, aga kuidagi imekombel õnnestus tal karp ümber ajada, mistõttu tuli selle kaas lahti. Meid polnud sel hetkel majas. Kui lõpuks kohale jõudsime, leidsime eest tühja karbi. Tühja tarantli karbi. Mis tähendas, et suur ja natuke mürgine tarantel võis meil majas vabalt ringi jalutada kõigi oma kaheksa jalaga. Sel hetkel oli mul üüratult hea meel, et ma enda toaukse enne äraminekut kinni olin pannud. Üks hetk hakkasid otsingud. Vaatasin muuhulgas prügikasti taha. Selle prügikasti, millel ma viis minutit tagasi olin uue koti sisse pannud. Puänt on tõenäoliselt juba selge – muidugi oli meie koduloom ennast prügikasti taha peitnud. Mis seal ikka. Panime kummikud jalga ja I hakkas peamiselt liblikavõrguga tarantlit püüdma. Ettevõtmine oli edukas. See tähendas omakorda, et me ei olnud kohustatud ülejäänud õhtut veetma sisse barrikeerunult oma tubades. Alati positiivne.

Ja ükspäev mõtlesin ma mõtetest... Mis saab kõigi mõtetega, mida oled kord mõelnud ja võib-olla need on isegi olulised, aga ... need unuvad lihtsalt ära? Hull tegelikult. Sest neid huvitavaid mõtteid võib olla üüratult palju. Kummaline mõte kuidagi...