Nonii. Kõigile justkui lubatud, et teen tollest kahenädalasest seiklusest marsruudil kodu- Saksamaa - Taani - kodu väikese illustratiivse kokkuvõtte. Eks ma siis üritan.
Kui viimane puhkuse-eelne tööpäev oli läbi, kodused üle vaadatud, kotid kokku pakitud ja natuke magatud, oli aeg Tallinnasse põrutada, et sealt edasi lennukile minna. (Eelnevate kogemuste põhjal olin varakult kotid nii pakkinud, et ei tekiks muret check-in'ide ja turvalisuse kontrollidega ehk kõik teravamad asjad ja vedelikud sai varakult suurde äraantavasse pagasisse pandud.) Tagasivaatavalt võib ka öelda, et Tallinna lennujaam on küll võrdlemisi väike, kuid ääretult kaunis ja seda mitte ainult mõnusa koduse hõngu tõttu. Lennujaamas alustasime ka oma isiklikku enekate seeriat:
Järgmised kaks ööd olime couchsurfingu kaudu leitud kohas (nagu enamjaolt selle reisi jooksul). Kuidagi, vaatamata Saksa kaartide segasusele, õnnestus meil ootamatult õige koht üles leida. Niiet tuli ainult kotid ära anda ja linna avastama minna. Ma ei hakka pikalt Bremenis oldud ajast rääkima. Lühidalt - Bremeni põhiteemaks olid Bremeni linna moosekandid, üldjoontes linn mulle suurt ei meeldinud ja seal elada ei tahaks, kõige vahvamad asjad olid vahutav purskkaev ja kanalisatsiooniava, kuhu tuli münte sisse panna, et kuulda mitmesuguseid hääli. Too viimane oli lihtsalt nii sürr, et see oli mo meelest elunaljakas. Huvitav oli ka mingi genklubi-laadse ettevõtte lõpuüritus ehk väike tänavafestival. Aga Bremenis peamiselt tuiasime ringi, logelesime parkides ja olime elevil käesoleva seikluse algusest.
Hamburgis jõudsime esimese hooga imelisse parki, kus kõigepealt saime jalgu puhata ning edasi õnnestus tabada ühte ootamatut koorikontserti. Tegu oli küll uskliku pundiga, aga nende dirigent (afroameeriklane), kes vahepeal ka laulis, oli lausa hämmastav! Pluss park ise oli tõesti fantastiline, eriti veel hommikuvalguses vaatega järvel magavate luikede suunas!
Edasi üritasime uue päeva hakul linnasisese rongiga liigelda edasi linna avastama. See tähendas, et me pidime pileti ostma, mis omakorda valmistas omajagu probleeme arvestades, et enamus värgist oli saksakeelne ja me ei saanud mitte muhvigi aru. Seega - võtsime kätte ja otsisime nooremapoolse tüübi, kes nägi välja justkui ta valdaks inglise keelt ja seega saaks meid tiba abistada. Ja täpselt selline tegelane vuras meile rulaga ette. Kui ta parasjagu seletas, kuidas ja missugust piletit osta, ulatas üks tundmatu vanapaar talle 2 piletit, mille keegi teine oli maha pillanud. Tema omakorda leidis, et tegu on meie õnnepäevaga ja ulatas nood samad piletid meile. Meie õnn jätkus, kui tüüp tuli meiega sama rongi peale (seega me ei pidanud ise õiget asja otsima hakkama), lisaks ta tuli ka puhtjuhuslikult samas peatuses maha, andis nõu, kus ja kuidas tabada (samade tasuta saadud piletitega) Elbe jõe peal sõitvat praamikest. Ja nagu sellest veel vähe poleks - pakkus ta enda juures öömaja! Superluks.
Niiet meie saime jällegi südamerahuga keskenduda linna vaatamisväärsustega tutvumisele. Kõigepealt too praamisõit oli megamõnus.
Ja Hamburgis oli veel omajagu huvitavaid asju, mida tabada (suur linn ikkagi - seal elas ainuüksi ametlike andmete kohaselt 1,8 miljonit inimest!). Üks ägedamaid asju, mida Hamburgis nägime oli Miniature Wunderland. (Kui keegi täpsemalt selle kohta lugeda tahab, siis võib vaadata näiteks seda: http://www.reisiguru.ee/lugu/142 .) Aga lühidalt - tegu oli imedemaaga, kus olid suurepärased ja ääretult detailsed maailmad/pildid loodud imetillukestest tegelastest. Algul ma mõtlesin, et noh, käime ära, Tarvole raudselt meeldiks. Aga esimese kümnekonna minutiga sattusin ka ise asjast meeletult vaimustusse! Seal tõesti oli, millest vaimustuda. Detailid oli tõepoolest imepärased - kõik loodus, inimesed, autod, rongid liikusid ringi, isegi lennukid tõusid õhku ja maandusid, kui hästi otsida, võis leida kummitusmaju, pangarööve, ükssarvikuid, põlevaid maju, UFOsid, võis piiluda korteritesse ja mida kõike veel. Kusjuures tollel imedemaal oli olemas nii päev kui öö ehk siis vahepeal keerati tuled kustu ja võisime kogu maailma öist poolt imetleda - põlema läksid tänavalambid, korterite tuled, näha oli uhkeid pidusid jne jne. Kui piletimüüja ütles meile, et esmakordsel uudistajal kulub tavaliselt umbes kaks tundi, siis meie veetsime seal kolm ja pool tundi ja ära tulime lihtsalt selleks, et me väsisime ära, kuigi oli veel ohtralt asju, mida uurida.
Mis Hamburgis veel ägedat oli?
Muidugi oli ka St. Pauli hipipiirkond, mida uudistada. Natuke nagu ekstreemversioon Supilinnast. Meie giid viis meid sealsesse pubisse, mis pidi olema tolle piirkonna vanim - aastast 1950, kusjuures sisustus on siiani praktiliselt sama kui avades. Muuhulgas oli klientuur võrdlemisi püsiv - vahva on vaadata aktiivseid pensionäre leti ääres õlut rüüpamas :). St. Pauli kandis oli ka kurikuulus Reeperbahn ehk punaste laternate tänav. Mind hämmastas, kui aktiivselt sealsed (suht dressides) naised vähegi kaaslasteta mehi ründasid. (Ehk siis kõik naiskad pidid oma meessoost kaaslastel väga hoolega käest kinni hoidma, et noid aktiivsetest rünnakutest säästa.)
Lisaks lõbustuspark, kus oli üks ääretult suur vaateratas. Saate aru, et jutt käib minust, eksole - esiteks ma täitsa korralikult kartsin seda ratast ja teiseks, ma pidin seal ilmselgelt ära käima. Tõestusmaterjal on täitsa olemas. (Meist tegi pildi samas boksis sõitnud paarike, kes tõenäoliselt ei olnud peegelkaameratega varem sisuliselt kokku puutunud.)
Kokkuvõte: suure linna kohta oli täitsa vahva. Mulle meeldis hulga rohkem kui Bremen.
Nii. Ongi aeg edasi liikuda. (Kes on siiamaani lugemisega vastu pidanud - on mõistlik teha üks paus ja enda söögi-joogivarusid täiendada.) Meie sammud viisid meid aga Hamburgi linna äärde, et sealt Lübeckisse, kunagisse esmaklassilisse hansalinna hääletada. Siiski - poole jalutamise tee peal jõudsime järeldusele, et kohe kuidagi edasi ei jaksa minna, niiet hüppasime rongile - sellega Ahrensburgi ning sealt kohe edasi Lübeckisse.
Ja vot Lübeck - too oli imeilus linn! Linna kesksel (suhteliselt tillukesel) saarel oli lausa 5 uhket kirikut! Tuli välja, et kunagisel hansalinna-ajal oli tilluke saareke jaotatud gildide vahel viieks ja kõik ehitasid endale oma kiriku. Kõige uhkem neist oli muidugi kaupmeeste oma. Meil vedas ka öömaja pakkujaga - kõige muu hulgas selles osas, et tema aknast ulatus vanalinnale suurepärane vaade.
Meie öömaja pakkuja läks esimesel õhtul kontserdile ja kui hakkasime uurima, et mis sorti ürituse tegu on, siis selgus, et tegu on King Singersite väljaõpetatud ansamblitega. Tarvo oli kohe muidugi eriti sillas, niiet me üritasime sinna kontserdile saada. Kahjuks õnnestus meil ainult üks pilet saada, aga vähemalt Tarvts sai ära käia ja vaimustuda. Mina niikaua tuiasin Lübeckis toimuval muusikafestivalil ringi ja mekkisin värskelt küpsetatud Belgia vahvleid :).
Lübeckis saime lausa ratastega ringi liikuda ehk siis "jalutamislihased" said vahelduse mõttes puhkust. Linn oli suurepäraselt kaunis ning oli, mida vaadata! Mitte liiga suur, mitte liiga mürarikas, üleüldises skaalas tõepoolest kaunis. Küll ei oska mingit konkreetset suurt vaatamisväärsust välja tuua, aga summana tõesti imeline koht.
Lübeckist pidime esialgse plaani kohaselt minema Kieli ja sealt Taani, Odensesse. Istusime maha, mõtisklesime asjade üle järele ning jõudsime järeldusele, et tehniliselt võttes on lihtsam Kiel vahele jätta ning bussiga minna Flensburgi, kust peaks olema kergem edasi hääletada. Ja nii tegimegi. Bussipiletid ostsime netist ära. Leidsime isegi kummaliselt väikese bussipeatuse üles ja hakkasime ootama. Ootasime, ootasime ja ootasime. Nii meie kui ka kaasootajad muutusid kõik kergelt närviliseks, kui siis lõpuks umbes pool tundi peale ametlikku väljasõiduaega ilmus buss kohale. Bussijuht oli erakordselt rahulik ning ei vaevunudki kiirustama. Lõpuks väljus buss tund aega hiljem pileti peal olnud ajast. Vaatamata väiksele ehmumisele tuleb tunnistada, et tõenäoliselt oli tegu lihtsalt mingitsorti süsteemiveaga. Aga noh, kohale jõudsime, ööbimiskoha kummaliste seikluste abil leidsime (kuskile nõgesepõõsa keskele) ning sealt saime rahulikult edasi hääletada.
Tolle hääletamisega meil täitsa vedas. Linna äärest viidi meid mingisse veidi eemal asuvasse suurde kaubanduskeskusesse, kus muuhulgas armastavad taanlased šoppamas käia. Viskasime asjale ise pilgu peale ning asusime hääletama. Jõudsime veel mõelda, et jeerum, kõik on ju nii palju poodelnud ja autod kaupa pungil täis, niiet meile küll ruumi ei jagu, kui üks auto rõõmsalt seisma jäi ja meid peale võttis. Mõnus hoolitsev paarike oli, meenutas mo vanemaid :). Lobisesime natuke maast ja ilmast ning lõpuks läks asi nii hästi, et nad tegid väikese ringi sisse ja viisid meid Odensesse ära, kusjuures maksimaalselt lähedale sinna, kuhu me tahtsime minna.
Odenses veetsime aega Tarvo hea sõbra juures. Kuna me olime läbi jalutatud päris korraliku kilometraaži ning emotsioonide kuhja tõttu täitsa väsinud, siis seal oldud aeg oli justkui puhkus puhkusest. Eks me muidugi uudistasime ringi ka ja tegime ratastel väikese tiiru lähiümbrusesse, aga peamiselt olime kohapeal. Muuhulgas käisime me ka ühes vahvas pubis, et osaleda mälumängus. Üldiselt läks meil hästi, kuni jõudis aeg Robin Williamsi filmide ja meigikunstini. Seevastu väikseses vahevõistluses õnnestus Tarvtsil endale puldiga liikuv auto võita :). Tõenäoliselt üks äramainimistvääriv asi Odenses oli muusikaraamatukogu meeletu kuhja albumitega ning lausa kahe muusikatoaga, mida kohalikud said omaette jämmimiseks kasutada (poisid muidugi kasutasid ka toda võimalust).
Ja siis tuligi ette Kopenhaagen. Hääletamine oli täitsa edukas. Äge oli see, et tee peale jäi üks pööööööööraselt suur ja pikk sild. See oli tõesti khuul. Kopenhaagenisse kohale jõudes tuiasime ringi nii palju kui jaksasime. Kahjuks couchsurfinguga öömaja ei leidnud ning kui tahtsime hostelis toa võtta, siis selgus, et ei seal ega lähipiirkonnas ühtegi vaba tuba ei ole. Okou. Kui esimene ehmatus üle läks, siis jõudsime järeldusele, et asi pole sugugi nii hull - kotid olid ju ära antud, niiet tuiasime lihtsalt kesklinnas ringi ja vahepeal hängisime ööläbi avatud rongijaamas. Järgmisel päeval tšillisime veel natuke ning kui enam ei jaksanud, võtsime oma kotid, põrutasime ringiga lennujaama ning veetsime seal terve 24 tundi kordamööda tukkudes ning inimesi-lennukeid jälgides.
Kuna ma ei jaksa suurt enam kirjutada, siis ma panen mõned pildid Kopenhaagenist:
Kuna me olime lootusetult väsinud, siis lennujaamas veedetud aeg ei tundunud sugugi mõttetu tuiamisena. Kui lõpuks oli aeg meie lennu peale minna, olime päris rõõmsad. Enne tuli muidugi kotid ära anda ja turvakontrollist läbi minna. Tuli välja, et unise peaga olin ma oma noa käsipagasisse unustanud! See oli küll päris piinlik, aga kangesti vedas ning mulle anti võimalus tollele eraldi check-in teha ning sain selle ilusti hiljem tagasi. Lõpuks õnnestus rõõmsalt lennuki peale saada. Ja peagi olimegi phuuf tagasi Tallinnas, siis kohe bussi peale ja phuuf - Tartu :)
Uhhh, kirjutamine väsitas täitsa ära ja see oli ainult väga lühike kokkuvõte! Aga eks too oligi päris pikk ja väga seiklusrohke tripp.
Väikeseid tähelepanekuid veel, mida ma vist mujale kirja ei pannud:
- Eesti on (tasuta) wifi ja muude taoliste asjade poolest tõesti erakordselt kaugele arenenud. Ma tean, et kõik räägivad seda, aga poleks uskunud, et mujal on niiiii keerukas mingit tasuta wifi kohta leida.
- Saksamaal ja Taanis on rataste kasutamine seevastu erakordsalt lihtsaks tehtud - neid kasutatakse palju ja teid on palju ja parklaid on palju ja see on kokku kõik väga äge.
- tore on ringi käia ja aru saada, mis igal pool kirjas on ja mida inimesed ümberringi räägivad
- vahest on väga tore mitte aru saada, mis tobedaid ja negatiivseid asju inimesed räägivad
- äge on teinekord ära käia
- alati on äge tagasi jõuda
Check :D
