Olen kõrge valulävega meeeees

28.10

Olen kõrge valulävega mees; positiivsed tul-nu-kad; eriti just hommikuti, itte tuleb ühte jutti, aga öösel itt ei tule... ... olen itimees; it takes two, it’s up to me and you to prove it; Oh Jolene, why can’t you see? Oh Jolene, you can not have me Jolene. She’ll go to war with you over me, oh Jolene it ain’t no fight you could ever win, you shall see; ... ... ...

Ühesõnaga – meil on siin ajud vahepeal raske töönädala jooksul natuke üleküpsenud ja seega iga lugu, mida kuuleme, hakkab kohe kummitama. (Kummitus kummitas kummikus kummutis kummalise kummikaru kaisus ... ... ... )

Möödunud nädalal leidsime enda õuest mao. Madu oli suur. Aga õnneks üldse mitte agressiivne. Sisuliselt oli tegu peamiselt musta ja natuke kollase maoga ehk siis kena ja värviline. Väidetavalt mürgine. Ja lisaks ta lõgistas enda sabaotsa (ning tõenäoliselt oli kuskiltkandist lõgismadude suhteliselt lähedane sugulane). Tal polnud seal küll sellist lõgistit nagu meie ettekujutuses lõgismadudel olema peaks, pigem nägi sabaots välja nagu üks täitsa tavaline mao sabaots. Aga kui looma nats kiusata, siis ta lõgistas ikkagi. Ega tema ju ei teadnud, et lõgismadudel peaks teistsugune sabaots olema ;)

Lisaks sattus I sel nädala töötades väga naljaka rööviku otsa. Ma pole temast veel pilti jõudnud teha, aga ...kui ta veel elus on... siis teen. Röövik oli sisuliselt ennast üleni mingi limakapsli moodi asjaga katnud. Ja ta nägi väga vahva välja. Teda me üldse ei näppinud, sest nüüdseks oleme juba haritud inimesed – ei tohi näppida midagi, mis on vahva või huvitava või ilmselgelt mürgise näoga.

Eelmisel nädalal sai korra ka 'võlumetsas' jalutamas käidud. Lugu lihtsalt selline, et ühel kottpimedal õhtupoolikul tuli valguspügi juures jala tagasi maja juurde tulla (ainult killuke üle kilomeetri). Teepeale jäi istandus, kus pimeduses ledasid ringi erinevat värvi jaanimardikad. Täiesti fantastiline vaatepilt!

Aga tegelikult on hetkel seis selline, et järgmise nädala keskel toimub meil kontori kolimine ja sellega seoses võetakse nett mõneks ajaks ära. Ideekohaselt peaksime selle luksustoote üks hetk siiski tagasi saama, aga kuna tegu on Prantsuse-Guajaanaga, siis ennustuste kohaselt... läheb näiteks nädal neti sissepaneku alustamiseks, teine kulub päriselt töö tegemiseks ja kolmas kulub vigade parandamiseks. Kohalikku töötempot iseloomustab fakt, et suhteliselt väikese päikesepaneelide’põllu’ ülesseadmiseks kasutati välistööjõudu. Samas... kui töötuabiraha on juttude kohaselt kuskil 800 euro ringis (kuus), siis ma ei imesta, et neil pole väga palju entusiasmi kiire ja efektiivse (ja töökohta säilitava) töötempo jaoks.

Ja kõigele lisaks on täna pakkuda väike infotunnike täiesti teisel teemal.

Nimelt eelnevalt olin kursis, et Tiibetis harrastatakse mandalate tegemist, mis minu teada on sisuliselt ääretult hoolega tehtud sügava tähendusega geomeetrilised ‘liivapildid’, mis valmides lihtsalt minema puhutakse, sest ‘miski pole siin ilmas püsiv’. Minu jaoks üllatus seisnes selles, et taoliseid pilte tehakse/tehti veel nii mõneski kohas. Näiteks tegelesid sellega osad põlisameeriklased (nt Navajo’d), Austraalia aborigeenid, indialased. Ma ei tea, kas kõik hävitavad pärast enda suure hoolega tehtud ‘liivapildid’, aga tõenäoliselt küll. Ilmselt siiski eri põhjustel, olenevalt sellest, mis eesmärgil neid pilte alguses üldse tehti. Näiteks Navajo uskumuste kohaselt tuli peale teatud (ravitsemis)tseremooniaid pilt hävitada, kuna see oli kogu positiivse jõu endast välja andnud ning ‘musta energia’ inimesest endasse imenud. Sellist asja pole ju mõistlik alles hoida. Muideks, Navajo keeles pidavat ‘liivapildi’ tõlkeks olema ‘kohad, kus jumalad tulevad ja lähevad’.

Ja ongi tänaseks kõik. Tõenäoliselt mõneks ajaks 'over and out'.

Mida teha (aegunud) autojuhilubadega?

23.10

Et kõik ausalt ära rääkida... tuleb alustada päris algusest.

Kõigepealt tuleb minna kuskile (kaugele), kus poodides ei ole väga suurt valikut mõnusaid nosimise asju. Vaatamata suhteliselt väikesele valikule tuleb omada siiski vastapandamatut ja kohest isu midagi mõnusat nosida. Lisaks peab olema olukorras, kus pole kuskilt võtta sööginõusid... Ilmselt edasi oskate juba ise enam-vähem ette kujutada? Igatahes – ühel õhtul tulime kontorist tagasi, ostsime teepeal eelnevalt külmutatud õrnalt jäätisetordi laadse toote ja kuna isu oli nii suur, siis teepeal sobivas kohas tegime peatuse, et (vaarika)tordike ära süüa. Kuna ilmselgelt kellelgi taolises situatsioonis lusikaid-kahvleid kaasas polnud, siis tuli kasutusele võtta aktsepteeritav alternatiiv – juhiluba. Ja kõik see toimus üldiselt ajal, mil väljas oli juba kottpime. Õnneks, kuigi lusikaid kellelgi polnud, siis pealampe meil paar tükki siiski oli. Ettevõtmine oli igatahes ääretult lõbus.Ja tõenäoliselt kehtivaid lube kasutanud isikud mõtlevad nüüd iga kord politseile lube näidates olukorrale (või olukordadele), mil olude sunnil oli ... eelmainitud dokumente natuke teisel eesmärgil kasutatud...

Neljapäeval pidi olema esimese Sayouzi (mingi raketiasjandus – ärge täpsemalt küsige, aga jube suur ja oluline sündmus) taevasse saatmine. Olime selle vaatamise endale ilusasti plaani võtnud. Rakette lastakse siinkandis kosmosesse Kourus, mis on meie elamisest umbes 2 tunni kaugusel. Plaanid olid ilusad, kõik olid põnevil. Õnneks saime oluliselt enne väljasõitu teada, et seegi kord (nagu paar korda varem meie ajal) lükati start edasi. Seekord nihutati asja umbes ühe päeva võrra – reede hommikule (7.30). Ja ei – sinna me ei jõudnud, sest see oleks tähendanud a) liiiiga varast ülesärkamist ja b) olematut tööpäeva. See-eest lootsime vähemalt kuuldagi kogu seda mürtsu ja kärtsu, mida ühe raketi start tekitab. Aga kuna oli ääretult udune/pilvine hommikupoolik, siis heli eriti ei levinud ja müra, mis meile kohale jõudis, oleks sama hästi võinud olla natuke eemal liikuva auto mürin. Kokkuvõtlikult – raketi starti nägemise juurde ei saa veel linnukest teha.

Lisaks oli reedel meil... veel üks ääretult ... naljakas ... juhtumine. Nimelt sel nädalavahetusel toimus (tasuta) rock jazzi ja progressiivse rocki festival Crescendo. Noh, kuna on tegu tasuta kaheõhtuse sündmusega, siis ilmselgelt tahtsime asja kaema minna. Üritus pidi toimuma Montsinery-Tonnegrandis. (Selgituse mõttes ütlen, et need on teineteisest paarikümne kilomeetri kaugusel asuvad külakesed.) Tookord unus meil kaart maha, kuigi üldiselt teadsime, kus üks neist kohtadest asub, niiet sõitsime entusiastlikult kohale. Nii... Seal oli pime ja vaikne. Väga vaikne. Mitte üldse muusikafestivalile kohaselt vaikne. Tiirutasime külas natuke ringi. Ei midagi. Ja kuna meil oli väga vähe kütust alles, siis polnud kuigi palju alternatiive ja pidime otsa ringi keerama. Kuna too õhtu oli ka meie bensujaam kinni, siis... nii see jäigi. Teisel õhtul (täis paagiga) katsetasime siis nendest kahest külast seda, mida me eelnevalt polnud üle vaadanud. Ja voila – oligi seal. Seniajani jääb müstikaks, miks oli kuulutuse peal kaks küla nime kui festival ise toimus ainult ühes. Aga mis seal ikka – vähemalt teisel katsel õnnestus. Laupäeval esinesid kolm bändi – Cinquillo (Gujaana), Karcius (Kanada), Beardfish (Rootsi!). Tõenäoliselt leiab soovi korral youtube’ist stiilinäiteid. Igatahes. Suhteliselt huvitavad asjad – esimene oli rahulikum, teine ääretult ääretult raju ja kolmas... oli mõlemat. Siiski esimene ei olnud minu jaoks piisavalt sümpaatne, aga teised kaks meeldisid küll (vähemalt live’is). Kokkuvõtlikult – mina jäin selle õhtuga rahule. Ja festivali tulemusel sain teada, et jazzi osa mulle tõepoolest väga ei istu, progresiivi osa oli kohati huvitav ja rock... endiselt rokib. Pluss selle festivali (ja ka traditsioonilise muusika omal) oli meie jaoks huvitav nüanss – mõnikümmend meetrit lavast eemal olid ... müügiletid. Nagu tavalisel laadal. Seal müüdi kõike alates riietest ja ehetest lõpetades näiteks moosidega. Väga huvitav, aga omamoodi väga vahva. Niiet festivalid on justkui üritused, kus inimesed saavad kokku. Ja seda igas mõttes. Ka rahva seas oli näha, kuidas inimesed käisid muusika nautlemise kõrvalt aeg-ajalt ühe sõbra juurest teise juurde ja olid kangesti rõõmsad kõiki nähes ja puhusid natuke juttu. Seltskonnad olid üldiselt väga muutlikud asjad. Meil, ma olen pigem harjunud, et lähed, oled ja tuled suhteliselt sama seltskonnaga, aga seal oli see teisiti. Huvitav.

Ja sel nädalavahetusel sain endale nö juuksurina ühe kliendi ehk katsealuse juurde. Asja võib ka muidugi teisiti esitada – meesterahvaste arv, kellel olen juukseid lõiganud, kahekordistus kohe ühe nädalavahetusega. Polnudki varem natuke pikemaid kui hästi lühikesi juukseid lõiganud. Esimese korra kohta tuli päris aktsepteeritav. Ja vaikselt hakkan kukla-asjast ja kõrvade kohast ka aru saama. Päris lõbus. Kuigi seekord lõikasin ma hoopis vähem lühemaks kui ‘klient’ soovis, sest ma lihtaslt ei julgenud rohkem, aga mis seal ikka – teinekord saab ehk paremini.

PS. Ja mitte keegi pole veel luuletust kommenteerinud? See oli päris äge ju ;)

(Ma loodan, et teie tegelik vabandus on see, et te pole lihtsalt lugenud veel :D)

Hetkel Fausti täitsa naudin, / selleks tänane mul lugugi...

17.10

Jälle nädal läbi saamas,

uus kuid ootab kaugel taamal.

Vahepeal on puhkepäev –

igast rõõmu siis ju näeb.

Laupäev algas merevahus,

kus soolasus on täies mahus.

Suplus läbi – turu peale,

kleidi leidsin kaubapeale.

Soov edasi meil minna vaid,

et avastada uusi maid.

Läksime üht tammi kaema,

missest seal polnud üldse laeva.

Oht näha ohte oli teel –

pätt, kaabakas või mõni veel.

Siiski õnnelikud seekord olime.

Ei ohte kohtand, vaid pilte tegime.

Siis leidsime me matkaraja,

kus rühkisime ülesmäge.

Väike puhkus puude najal,

Edasi et minna oleks väge.

Kuigi rada polnud väga pikk –

vähem veel kui neli kilomeeterit,

ta aega võttis omajagu.

Mõnus sirutada oli jalgu.

Õhtul ootas meid veel töö,

liig varajane polnud öö.

Lõpp meil tuli viimsel hetkel,

et poodi jätkata saaks oma retke.

Pühapäev, see oli rahulik.

Enne lõunat siiski väike tipp.

Seal tipus oli väike kalju,

kus uuristusi polnud palju.

Varakult mind ootas säng,

uuel hommikul et puuduks äng.

Uus nädal – tublilt tööga pihta hakka

ja ‘tubli’ meil ei üldse lakka.

Nüüd õhtu käes ja väljas pime,

see pole üldse mingi ime.

Ei vajund päike kaunilt tulle,

isegi just mitte Sulle.

Kõik väiksed lapsed nüüd magavad juba,

kuid mina ikka väljaspool tuba.

Tehisvalguse püsti panime

ja liblikaid nüüd landime.

Kätte saime arlekiini

(ausalt – see päris nimi, nagu talvikegi.)

Uhh, sõnu seada oli raske.

Mõnest veast häirida end ärge laske.

Ära liiguta!!!

12.10

Kükitan rahulikult külmkapi ees, otsin parasjagu ... midagi mõnusat söödavat, kui I hüüatab ääretult tõsise häälega “Elen, ära mingil juhul liiguta!” No nii tõsist häält kuuldes ehmub ära küll. Piilun vaikselt ringi, et mis nüüd küll juhtus. Kuni K mul ootamatult õlga rapsab. Ahmistoimub??? Kõigepealt kästakse skulptuuri mängida ja siis hakatakse peksma ka? Tuli välja, et mul oli emane bulletant õlal. Bulletant on siis see kõige suurem (u. 4 cm) ja kõige julmem sipelgas siinkandis, kelle hammustus võib sind neljaks päevaks voodisse oigama panna, kusjuures kui ainult oigad, siis on isegi hästi läinud... Pärast me otsisime seda putukat veel jupp aega taga, kuniks meil õnnestus ta purki püüda, mispeale ta jäi meie traditsioonilise (kuigi seda on toimunud ainult üks kord) esmaspäevase mängupõrgu elavaks atraktsiooniks. Pärast läks temagi sügavkülma, nagu nii mitmedki teised putukad...

Enda mängupõrgut alustasime Yatzee mängimisega. Üllataval kombel ei I ega K polnud sellisest asjast varem kuulnud. Aga nad tabasid asja suhteliselt kergelt ära, niiet mängud said alata. Tuleb küll tunnistada, et kuna meil esmaspäevane hommik oli õige vara alanud, siis ega meil väga kauaks jaksu polnud. Aga pole hullu – vähemalt alustasime uue traditsiooniga. Nüüd saame kulutada hunniku internetiaega, et uusi mänge otsida.

Aga mis traditsioonilistesse õhtutesse puutub, siis neid on meil varsti üsna palju juba. Nagu öeldud, on esmaspäev mängude päralt, teisipäeval vaatama Meistri ja Margareta vene versiooni (neid on 12 osa ja see nädal on alles teise osa päralt), kolmapäeval on niisama filmiõhtu (mis tuletab meelde, et eelmise nädala film Kelin oli väga hea) ja neljapäeva õhtu on puhkamiseks, et siis nädalavahetus jälle koos mööda saata. (Kuigi kui me juhtume peamiselt kontoris olema, siis ega me üksteisele väga tähelepanu ei pööra arvuti kõrvalt...)

Muusika- ja muud elamused

4.10

Laupäeval käisime jällekord eelmainitud festivali muusikaõhtul. Kõigepealt sisse minnes saime näppu flaieri, mis kutsus Prantsuse-Guajaana esimesele jazz-rocki ja progressiivse rocki (tasuta) kontserditele oktoobri lõpu poole. Üheks peaesinejaks on bänd Rootsist. Miks ka mitte? Kui nii edasi läheb, siis käin siin rohkem kontserditel kui Eestis mitme aasta peale kokku :)

Igatahes. Laupäevaõhtused kontserdid olid vist natuke paremad kui eelmised. (Seda järeldan puhtalt kohalike inimeste reaktsiooni järgi, sest laupäeval isegi tantsiti kaasa... See ‘isegi’ osa on üllatav mo jaoks, sest kujutasin ette, et nad on siin kõik jube temperamentsed ja löövad kohe tantsu lahti kui mingi põnev muusika taustaks käib...) Noh, mo arust oli ka päris mõnus igatahes. Kuniks hakkas vihma sadama ja kõik jooksid eemale suurte valgete telkide ja puuvõrade alla peitu. Ja see oli lausa naljakas! Esinejad kõigest väest laulsid edasi, aga inimesed vaatasid asja õnnetult telkide alt. Üks vanem meesterahvas oli tooli kaasa toonud ja kuna see juhtumisi telgi alla ei mahtunud, siis tool kogus kogu aeg vett istme koha peale ja mees kallas seda iga paari minuti tagant toolilt ära. Ei oskagi seletada, mis see päriselt naljakas asi seal täpselt oli, aga... lõbus see ebatavaline juhtum oli.

Tegelikult saime ka meie too õhtul natuke märjaks, niiet väga kontserdile tagasi ei igatsenud (eriti kuna vihmasadu andis endast vahelduva eduga ikka märku). Seevastu käisime rannas. Teoreetiliselt oleks võinud isegi ujuma minna, aga ookean tundus natuke kahtlaselt suur ja pime, niiet seekord väga ei kutsunud. Kuigi, pühapäevahommikust suplust, tuleb tunnistada, pimedus kohe sugugi ei takistanud ;)

Üldiselt festivali muusikalistest õhtutest võiks natuke veel rääkida. Näiteks, et vahepeal tekkis tunne, nagu esinejad teeksid alles peaproovi, sest nad hakkasid enda laulude või tantsude vahepeal omavahel seletama. Ma võin ainult ette kujutada, et jututeemaks oli ‘Noh, mis me nüüd laulame? Kes nüüd pidi eeslaulja olema? Ma küll ei mäleta ühtegi lugu enam...’ Või võiks lausa öelda, et mõned meessoost esinejad nägid välja nagu superbeebid, kuna neil oli midagi mähkmelaadset jalas ja keebilaadset õlgadel. Aga seda ma ometi ei ütle, sest teiste kultuuride üle nalja ei tohi teha, see oleks ju diskrimineerimine või midagi taolist. Öönölt öndö ölö töhöb nöljö töhö (sai keegi aru?) Ja siis esinejate vahepeal saime kuulda pikka prantsusekeelset juttu. Tõenäoliselt osaliselt oli see mõeldud ajatäiteks, et uued esinejad ennast valmis saaks seada, aga osalt mulle tundus, et tüüp (tüübid) lihtsalt nautisid jutustamist. Mõnest üksikust sõnast saime ka meie vahepeal aru. Tihti piirdus meie arusaamine siiski ainult sõnaga ‘merci’, millega lõpetati kõne. Huvitav komme iseenesest üleüldiselt (sest meil tehakse ka ju nii) – tänada iseenda sõnavõtu eest. (Okei, saan aru, et tegelikult tänatakse kuulajaid kuulamise eest, aga omamoodi kummaline ikkagi.) Igatahes. Hästi tihti kasutasid nad oma kõnes sõna ‘sessoaaaaaaaa’, aga kuna teadupärast prantsuse keele kirjapilt on hoopis erinev hääldusest, siis me ei suutnud hiljem sõnaraamatu abil kuidagi selle sõna tähendust tuvastada...

Teisipäeva õhtul alustasime projektiga ‘teisipäevad Bulgakoviga’ ehk mul on terve hunnik Venemaal vändatud Meistri ja Margarita ... seriaali osasid. Tuleb tunnistada, et kui ma poleks teost varem lugenud, siis oleks suhteliselt keeruline, kui mitte suht võimatu, sellest segasest värgist midagi mõistlikku aru saada (samas – ega see polegi otseselt mõistlik ja ratsionaalne teos). Kunstiliselt on see igatahes tõepoolest ääretult kaunis linastus. Vähemalt keskmiselt. Eks näis, mis sellest projektist saab.

A – ja teisipäeval alustasin ka tomati projektiga. Ehk siis... kuna poes ja turul on tomatid üüüüüüratult kallid (ja hind pole isegi mitte vastavuses tomati väljanägemisega), siis panin poest ostetud tomatiseemned (mis olid kohe hoopis odavamad) mulda. Muideks... seemned olid sinised. Mhmh. Tont teab, mis mögin nende seemnete ümber oli, aga loodetavasti läheb kunagi kasvama ja ehk annab ka mõne tomati... Jällekord – eks näis, mis sellest projektist saab.

Lisaks, hetkel kohaliku kanadalase käest kuulsime päris huvitavat infot. Nimelt – neil pidavat ka olema musta leiba. Selle nimi on pumpernickel. Pole veel eestikeelset vastet leidnud ega suutnud fakti kinnitada, aga üks hetk uurin asja veidi lähemalt. Google’i abiga, muidugi.

Ja muidugi tuleks ka rääkida kohalikest kulinaaria-veidrustest. Nimelt ükspäev tegi K mingit lihalaadset asja, mis ta poes konserveeritud kujul oli ostnud. Selle lähemal inspekteerimisel ei mina ega I julenud asja ... rohkem ega vähem entusiastlikult maitstagi. Ja kui lõpuks tõlkima hakkasime, et mis kamarajuraga üldse tegu on, siis selgus, et meie ees ... K taldrikul seisavad... soolikad! Lehma omad! Pfff! Tookord mul küll õnnestus enda söök (ilma soolikateta) ära lõpetada, aga tuleb tunnistada, et mõte soolikate söömisest paneb mul siiamaani sisikonna õrnalt keerama...

Einoh... nüüd sajab taevast mangosid

1.10

Uskumatu... Sõitsime autoga rahulikult ranna poole, mopoolne aken oli poolenisti lahti, kui järsku sajab aknast sisse mango. Päris mango. Nätaki vastu kätt. Kusjuures... me pole siiani päris kindlad, kas seekordsel mangosajul oli inimkäsi ka mängus või oligi asi lihtsalt väga hämmastav kokkusattumus. Väga hämmastav. Viimasel juhul oleks mangoga kokkupõrge jäänud saavutamata kui... päeval oleks suhteliselt ükskõik mis teisiti meil läinud... Huvitav mõte iseenesest...

Sel nädalavahetusel osaleme festivalil Busi Konde Sama. Pole päris sada protsenti kindel, mis on selle konkreetne eesmärk, aga õhtul on muuhulgas tasuta kontserdid erinevate esinejatega (sellised traditsioonilisema muusika viljelejad), niiet ilmselgelt läksime/lähme ka asja kaema. Eile oli päris huvitav. Selline... kohati... loitsimise või meditatiivse värgentsi moodi. Samas... kohati oli Lõuna-Ameerika-Aafrika-Euroopa segu. Huvitav igatahes. I natuke lindistas enda mp3’ga ka. Vaatab, ehk ta lubab mõne mõistlikuma lindistuse üles kunagi panna. Lahe oli see, et kui me eelmisel nädalavahetusel kontori juures ühtesi kohalikke nägime tantsutrenni tegemas (elava muusika saatel), siis eile me nägimegi neid samu festivalil esinemas. Äratundmisrõõm missugune. A – ja lisaks oli üks ääretult kaunis vaatepilt (ja ma ei tee üldse nalja – tegelikult oli ka väga ilus). Nimelt lisaks elavale muusikale oli neil kombeks laval muusikute kõrval tantsijaid rahvale näidata. Osad tantsijad olid suhteliselt väga korpulentsed naisterahvad (üks oli kohe eriti korpulentne), aga nende puusanõksud – vau! Noh, ilmselgelt neil oli, mida nõksutada, aga see nägi tõepoolest fantastiline välja.

Aga üldiselt ega me eile seal päris lõpuni ei jaksanud olla – kuna oleme nii harjunud juba varakult magama minema, siis ühe ajal festivalilt äratulemine oli juba täiesti lootusetult hilja ja me olime päris surmväsinud... Vaatame, kaua me täna vastu peame... :)