Miskipärast olen viimastel päevadel mõelnud ... elamistihedusele ja inimeste tähelepanuvajadusele. Meenus P-Gs nähtud jaapanlased ja ühe (minu jaoks) üllatav hobi muusikat teha. (Muusika tegemine, kui selline, pole iseenesest kuidagi veider ning laulmine ja selle lindistamine võib väga lahe olla. Lihtsalt (eestlase) jaoks oli tema lauluhääl... khmmm... väga ebaatraktiivne.) Minu jaoks oli tookord hämmastav see, et ta oli oma suhteliselt nõrkade albumite üle üüratult uhke ja hea meelega jagas neid mulle. Keksis nendega lausa. Tookord kahtlustasin, et tal on lihtsalt tähelepanuvajadus. Ja noh, arvan seda endiselt. Ainuke vahe on selles, et erinevalt tänasest, tookord ei saanud ma aru, kuidas küll võib tähelepanu nii kummalistest kohtadest otsida, nii äärmusesse minna.
Asi tuleb lihtsalt konteksti panna. Me kõik tahame tähelepanu. Mingisugustki. Enamus rahulduvad sellega, kui suhelda piisavalt lähedaste sõpradega, tuttavatega. Pluss mulle tundub, et Eesti on piisavalt väike, et siin võib seda lisaks veel kuskilt saada. No kes ei ole kordagi sattunud vähemalt koolilehtegi? Aga nüüd mõtleme Jaapani peale. Ainuüksi Tokyos on üle 9 miljoni elaniku 622 ruutkilomeetri peale. Kohutav tihedus. Nii palju saab inimesi koos elada ainult siis, kui nad on kogu aeg üliviisakad. See justkui soodustab pidevat viisakuse-maski kandmist, oma tõelise mina varjamist. Tekib teatud anonüümsus, omaette hoidmine. Lisaks - tundub, et kõigile ei jätku tähelepanu või äkki nad ei saa seda 'päris mina' eest? Ja seega otsitaksegi tähelepanu igast võimalikust kummalisest kohast...
Olgem ausad, kirja sai see praegu kuidagi imelikult, aga mõtetes oli mul asi ääretult loogiline.
Pluss. Sattusin täiesti juhuslikult ühe teemakohase fotoblogi otsa: http://photomichaelwolf.com/#100x100/1
No comments:
Post a Comment