Vahepeal vist ei saakski aru kevade vaiksest ligihiilimisest, aga kui ainult korra või kaks nädalas käia teatud marsruudil ja iga kord avastada, et lumevaba pinda on järjest enam, siis paneb küll seda kevade salakavalust veidi paremini tähele. Kummaline tunne - nagu poleks enam igiammu näinud perioodi, kui kogu valge ära kaob, kõik asendub hallikas-pruunika tooniga (üldisel hallil foonil värvilaikudeks mõned eelmisest aastast maha visatud kommipaberid) ja edasi tuleb juba otsima hakata esimesi tõeliselt kauneid rohekaid värve. Kõik laulab, kõik ärkab ja kõik tärkab. Nagu ikka kevadel. Ja ometi uutmoodi.
Siinkandis on juba dokumenteeritud esimeste kuldnokkade kohalolu, kuigi ise pole veel tähele pannud. Päevad on juba nii pikad, et tavaline magamaminemise aeg satub varsti valgesse aega... Ja kuigi see on kummaline, siis päevad justkui loksuksid omamoodi paika.
Nüüd tuleb ainult endas energiat leida, et üks järjekordne lõpp ja kõik sellega kaasnevad ponnistused relatiivseltki edukalt ära teha.
No comments:
Post a Comment