Kokkuvõte

28.09

Eilsest on mul ametlikult 2 kuud siin oldud. Niiet on vast aeg väike vahekokkuvõte teha.

- Siin on keskmiselt päris soe. Hetkel juba talutavalt soe. Mis tähendab, et Eestisse jõudes tõenäoliselt jään kohe haigeks, sest ma arvan juba, et 24 kraadi on juba päris jahe.

- Aeg läheb siin üllatavalt kiiresti. Eriti töönädala osa. Eriti, kui nädala keskel (kolmapäeviti) on meil oodata filmiõhtut ja siis ongi ainult 2 päeva veel nädalavahetuseni.

- Nädalavahetused, seevastu, lähevad üllatavalt aeglaselt. Seda ma küll lahti seletada ei oska. Näiteks eelmisel reedel ootamatult sülle kukkunud varajase nädalavahetusega ei osanud me suurt midagi peale hakata. Kuigi see oli omamoodi väga mõnus (kiibitsesime näiteks reede õhtul kontori lähedal ühte tahvatantsulaadsed trenni).

- Tööde osas oleme tagasi jõudnud desmoodiumi juurde (see oli kõige esimene töö, mis kohaletulles ette tuli). Kõige mõnusam töö seni on vist olnud metsas jalutamine ja vajalike taimede otsimine (eriti siis, kui ma liblikavõrgu kaasa võtsin).

- Matšeetega töötamise olen hetkel enam-vähem ära õppinud, kuigi vahepeal jääb lihtsalt rammust puudu. Seevastu matšeete teritamine, tuleb välja, nõuab veel tööd...

- Madusid olen põhimõtteliselt looduses näinud ainult ühe korra. Mis võib tahtmise korral natuke murelikuks teha, sest puht tõenäosuse alusel võiks neid minu läheduses rohkem liikuda ja see omakorda tähendaks, et ma pole neid näinud lihtsalt...

- Suurematest loomadest on ette sattunud taira (nüüd 2 korda) ja üle tee lippavaid vist aguutisi või mingeid taolisi veidraid asju. Ja muidugi paar puu otsas nähtud laisikut. Suuremate loomade kategooriasse paneks ka ühe iguaani. Sest see oli tõesti suur. Loomaaialoomad ei lähe arvesse.

- Kahe kuu jooksul on tuvastatud, et suudan igasuguste ogaliste taimedega päris hästi ümber käia (välja arvatud bambus ja nende nõmedad klaasvillalaadsed jubinad). Seevastu on ka tuvastatud, et herilastega kohtudes ei suuda ma väga elegantselt nende juurest eemalduda.

- Alustasin putukakollektsiooni tegemisega. Ei võta seda liiga tõsiselt, sest ma peaks nad teoorias tagasitulles ka a) koju transportima kuidagi koos muude asjadega ja b) kodus olles ilusasti ladustama. Aga mõned huvitavad asjad (mille ma kätte suudan saada), lähevad siiski sügavkülma.

- Mmmm... söögikatsetused... Kui proovida mingeid poest ostetud asju, siis tõenäoliselt on see nii veider, et enam proovida ei taha. Seevastu – senini on puuviljade (kuigi tehniliselt võttes nt ananass ja mõned taolised ei ole puuviljad) proovimine olnud edukas.

- Ookean on tõepoolest soolane. Mis on iseenesest faktina ju kõigile teada. Aga kui soolases vees ujuda ja siis näiteks sukelduda ja silmad lahti teha, paneb soolasust oluliselt rohkem meelde.

Hetkel rohkem asju meelde ei tule. Aga tegelikult tahtsin ma hoopis seda öelda, et ... hoolitsege enda eest. Ärge pange ennast igasugu ohtlikesse situatsioonidesse ja pange tähele, mis ümberringi toimub jne. Hoolitsege enda eest. (Mitte, et mul midagi endal juhtunud oleks, aga... selleks ei pea eemal reisil olema, et midagi erakordselt nõmedat juhtuda võiks.)

Tekkis pikem vahe, nüüd saate ehk pikema jutu

22.09

Vahepeal on päris palju tegemist olnud. Peamiselt vist küll töist tegemist, aga tegemist ikka.

Kõigepealt möödunud nädalavahetus. Teema ‚mida sel nädalavahetusel teha’ tekitas meil reedel päris pika diskussiooni. Lõpuks saavutasime kõiki rahuldava variandi. Seekord käisime avastamas uut kohta – Kouru linna. Kourus on kosmosejaam, niiet loogiliselt võttes ka kosmosemuuseum. Kosmosemuuseumi ees oli hunnik lippe, demonstreerimaks riike, mis kõik antud kosmoseprojektis osalevad. Teoreetiliselt oli Eesti lipp ka. Rõhutan sõna teoreetiliselt, sest neil õnnestus meie lipp tagurpidi üles panna. Kusjuures tõenäoliselt on see nii juba väga ammu olnud, vaatamata asjaolule, et päris mitmed eestlased on käinud seletamas, et meie lipp on tegelikult sini-must-valge, mitte valge-must-sinine. Ega mina selle seletamise osas sugugi teistsugune olnud. Kuna me olime natuke enne muuseumi avamist kohale jõudnud ja mul juhtus sõnaraamat kaasas olema, siis istusin aga maha ja hakkasin lipu-eksitusele tähelepanu pööramiseks vajalikke sõnu välja otsima ja ümber kirjutama. Nii. Muuseum tehakse lahti. Leian siis suveniirimüüja-tädi, kellele hakkan oma juttu seletama. Juba esimese asjaliku sõna juures (drapeau ehk lipp) tekib meil probleem. Ta lihtsalt ei saa mo hääldusest aru. (K itsitab kogu aeg natuke eemal.) Võtan siis lihtsama tee – sisuliselt näitan talle ümberkirjutatud sõnu ja sealjuures vehin hästi palju demonstratiivselt kätega. Tundub, et ta sai lõpuks vist võib-olla teoreetiliselt aru, mis ma mõtlesin. Muidugi, kui pärast muuseumiga ühele poole saime, siis oli lipp õnnelikult ikka veel tagurpidi.

Aga muuseum ise. See oli täiesti revolutsiooniline koht! Mitte, et sisu ise nii ääretult põnev oleks olnud (oleks võinud natuke interaktiivsem vast olla), aga seal oli kõik dubleeritud inglise keelde! Niiet muuseumis avaldatud tekstide tõlkimiseks polnudki sõnaraamatut tegelikult tarvis.

Edasi läksime Kourut ennast uudistama. Ega seal väga midagi polnud. Kuigi, kui linna võrrelda teiste juba nähtutega, siis see tundus kuidagi... korralikum. Omamoodi armas koht, aga ... mingi... asi oli justkui puudu. Üldine arvamus meie seas oli, et seal päriselt elada küll ei tahaks. Inimesed olid küll tublid ja õhtul kõik jooksid või sõitsid rattaga või tegid miskit muud sporti. Seal nägime ka ühtesi pulmalisi. Meil tekkis diskussioon, et kes on neist pruutneitsid ja kes kannab niisama pruutneitsite kleitidega sarnast värvi rõivaid :). Ja lisaks käisime rannas. Ääretult kaunis päikeseloojang oli, aga mina, ahv, olin sel nädalavahetusel fotoka maha unustanud! Rannas oli ka üks... kilpkonn... surnud. Kui see elutuse osa välja arvata, siis ta nägi välja täpselt nagu ‚Kalapoeg Nemo’ multifilmis... Aga vesi oli endiselt soolane, seekord väga rahulik ja soe.

Öösel jalutasime ja rallisime natuke linnapeal ringi, et natuke uudistada kohalikku eluolu ja ööbimine toimus tookord kontoris.

Pühapäeval käisime loomaaias. Jaaguar, kõiksugu teised kaslased, aarad ja papagoid, maod, kaimanid, ahvid ja igasugu muud tegelased. Väga mõnus oli – kõik olime lõpuks rahul selle käiguga. Kaslased olid kõik vähemalt sama laisad kui meie tavaliselt päeval – lihtsalt lösutasid. Lisaks sai seal käia üleval puude ladvikute kõrgusel laudteel. Ma juhtusin tookord natuke eespool oma loomaaia uudistamistega olema ja siis trehvasin selle laudtee peale ja läksin muidugi lähemalt kaema. Alguses ronisin entusiastlikult üles, aga mingi hetk mõtlesin, et hmmm... see on veel hirmutavam kui ma ette kujutasin... hmm.. läheks tagasi? Läheks edasi? Hmmm... Okei, aeg hirmust natuke üle olla. Ja läksin edasi. Algul jalad kangesti värisesid all, aga üks hetk hakkasin isegi nautima. Niisiis... Aga loomadest ma ei oskagi muud rääkida. Õppimise eesmärgil oli päris asjalik. Muideks tuli välja, et ühed ahvid, mida me kunagi nägime ja kaputsiinideks pidasime, olid tegelikult Saimiri sciureus’ed (ei teagi, mis eestikeelne nimi on, aga võite järgi uurida :D).

Pühapäeval tuli üks... põhimõtteliselt püsikülaline, kanadalane Andre, siia. Ta on kolm kuud kohapeal, püüab putukaid ja natuke ehitab või teeb muud tööd Fredericu jaoks. Ta on nüüdseks juba väga ägedaid (ja väga hinnalisi) putukaid kätte saanud! Omamoodi inspireeriv ja õpetav – oskan võib-olla rohkem silmi lahti hoida. Samamoodi on ta ka päris jutukas ja energiline. Ja üllatavalt vanem – ma kujutasin juttude järgi kogu aeg kuskil 30-aastast ette, aga tegelikult ta on kuskil 20 või rohkem vanem.

Esmaspäeval tegime tööd, teisipäeval tegime kontoris tööd (ja tegelikult tegime ka tööd, mitte ei istunud kogu aeg netis), kolmapäeval tegime tööd, neljapäeval tegime tööd ja tõenäoliselt reedel teeme ka tööd :D.

Tegelikult teisipäeval tahtsime Kourusse raketi starti vaatama minna, aga tuli välja (õnneks mitte peale kohalesõitmist), et start oli edasi lükatud. Kolmapäeva õhtul, kui me nägime/kuulsime raketi lendamisel tekkinud suitsujuga, saime teada, et start lükati kolmapäeva peale... Hmhhh... Aga oktoobris peaks mingisuguse uut tüüpi raketi taevassesaatmine olema, niiet ehk õnnestub seda näha.

Kolmapäeval oli meil ka järjekordne mõnus filmiõhtu. Senini olime piirdunud peamiselt eestimaiste asjadega, nüüd vaatasime 1970. aasta ameerika filmi (Catch 22). Mind pani üllatama filmi sõja-, ühiskonna- ja ameerika kriitilisus, aga samas ma pole kindel, kas seda otseselt heaks filmiks nimetaksin.

Millalgi enne filmiõhtut läksin oma tuppa, et miski kangesti oluline asi ära tuua. Eeldasin siis, et astun ilusti kena tahke põranda peale, aga tegelikult oli seal mingi ligane-lögane ja pehme värk hoopis. Ehmatasin kangesti ja võtsin kiiruga jala ära, lootuses, et jala alla sattunud konna päris ära ei lömastanud. Noh, ei lömastanud. Aga temaga sai veel hunnikus nalja kui ma üritasin tüüpi enda toast kätte saada ja siis mitu korda ehmatasin nii, et pillasin karbi kolisedes maha.

Täna, neljapäeval, käisime hommikul nö liivapaberitaime korjamas. Ta on kare nagu päris liivapaber. Niiet tema korjamine on suht keeruline. Aga lõhnab hästi. (Tõenäoliselt kasutatakse kosmeetikas või midagi.) Korjasime seda asja lauspäikese all! Huhhhhh! Palav! (Niiet järgmine kord kui kosmeetikat kasutate, siis mõelge, kui raske vaevaga see topsitäis tõenäoliselt on tulnud... :D) Meie olime kõik higist läbi nõrgunud juba oma tunniga, aga kõrval töötavad mustad mehed sebisid vaikselt rahulikult ja tundub, et higivabalt edasi. Ega me palju jaksanudki. Päikese tõttu otsustasime reedel juba vääääga varakult pihta hakata. Pange tähele – ma pakkusin suht tõsiselt välja, et sõidame kuuest välja. Teised leidsid, et mõistlikum oleks siiski alles pool seitse autoga startida :). Ja nüüd on täna ees veel jalutuskäik metsas ehk otsime ühte puuliiki. Õigemini... viiest olemasolevast puuliigist on 3 täitsa sobivad. Eile leidsime tõenäoliselt seda neljandat :). Aga metsa all jalutada on päris mõnus. Pikad riided peavad küll olema (puugi ja väikse võsatõrjena), aga suht lahedaid asju võib seal trehvata. (Eile näiteks püüdsin ühe ääretult ägeda poolenisti läbipaistva liblika... Muuhulgas olin liblikavõrgu kaasa võtnud...)

Ja näete – saitegi pika sissekande. Väga pika. Kes lõppu jõudsid, võivad endale ühe pai nüüd teha :D

Reedene lisand:

PS. Iroonia seisneb selles, et reede meil paluti vabaks võtta, et pühapäeval tööd teha :)

Terve päev siestat

11.09

Kuidas möödus tänane pühapäev? Kaheksa ajal hommikul teen silmad lahti... Hmmm... nagunii on liiga hilja teerajale jalutama minna, et hea õnne korral mõnda looma näha ja pühapäev on – pikutan veel. Üheksast ajan ennast üles. Söön (seekord pannil soojaks tehtud saiaviilud juustu ja vorstiga), rüüpan teed (siin läheb keskmiselt oluliselt kauem, et tee normaalselt maha jahtuks kui kodus läks, mis on ju ka täitsa loogiline)... ja lähen jalutama nii umbes tunnikeseks. Tagasi jõudes ei jaksa enam midagi teha, sest palav on. Kuskil 33 kraadi (varjus), mis siin tegelikult ei ole sugugi väga palju, pigem suht mõistlik isegi. Aga mõnel päeval jõuab vaatamata kraadiklaasil näitavatele numbritele palavus kuidagi rohkem kohale ja nii oli minu jaoks ka seekord. Ehk siis järgmised umbes 7 tundi olen suhteliselt püsimatu – vaheldumisi loen raamatut, joonistan, vaatan midagi arvutist ja magan, olemata võimeline millelegi korralikult keskenduma või üleüldse midagi tegema. Kuskil 6st kui ilm on jahedam, tuleb ka elu sisse, aga kuna hakkab peagi pimedaks minema, siis pole suurt võimalik midagi teha. Kena. Vähemalt saab korralikult õhtusööki teha ja pole enam seda lösu-olemise tunnet :). K seevastu justkui ei olnud ilmast üldse niiväga mõjutatud ja puhastas natuke katuseid (mis tähendas, et mul oli veel kohati vaja tegeleda süütundega, et ma teda ei abista, aga kuna mul ei olnud plaanis seal katusel kuumarabandust saada, siis jäi seekord nii). Vähemalt I uimerdas veel rohkem, ta vist ei ärkagi täna päriselt üles.

Laupäeval oli suhteliselt täiuslik ilm – pilves ja väikese vihmaga, mis tähendas, et oli mõnusalt jahe, aga mitte liiga märg. Ja lisaks loodus üleni auras või oli udune, niiet see oli lihtsalt ääretult kaunis. Päris vihmametsa tunne võib nõnda lausa tekkida.

Aga nüüd ma lähen tagasi ameeriklaste juurde... Või noh. Tegelikult neist polegi väga palju rääkida. Nad olid lahedad lihtsalt :) Reedel viisime nad ära lennujaama. Hüvastijätmine oli üllataval kombel natuke nukkergi (kohtusime nendega ju kõigest nädal tagasi). Aga nad olid hästi rõõmsameelsed, jutukad, arukad ja üleüldse positiivsed tegelased. Said kaasa natuke eesti muusikat (sest üks neist oli erinevate riikide muusika fanaatik või midagi sellelaadset), tegime mingitlaadi grupipilti (kuigi kõiki ei õnnestunud peale saada, sest inimesed oli igal pool laiali) ja kui nüüd neil on meeles see pilt ka meile saata, siis on eriti lahe. Kutsusid külla ja puha. Kahtlen, kas see on selline tõsimeelne pakkumine, aga võib-olla räägib minus lihtsalt künism.

Päeva pealelõunasemal poolel käisime jälle ennast soola sisse kastmas (ehk siis ujumas). Kuigi seekord ei saa seda kindlasti päris ujumiseks nimetada – nimelt seekord oli ilm natuke vihmane ja parasjagu tuuline ehk siis sai peamiselt lainetes... noh... lõbusalt aega veeta. Vahepeal haaras laine nii kaasa, et ise ei kontrollinud absoluutselt olukorda ja keerlesin-pöörlesin veega kaasa. Ja kuna me olime kaldale väga lähedal, siis see keerlemine-pöörlemine tõi endaga aeg-ajalt kaasa libisemise liivasel rannal ehk liivapaberi efekti. Ja kui liivale hetkeks puhkama minna, siis seda tuli vee liikumisega natuke kooskõlastada – vastasel korral võis tekkida olukord, kus vesi liigub piisava jõuga tagasi ookeani poole ning väga ei jaksa seda jõudu ületada, et lõpuks randa jõuda. Väga lõbus igatahes :). Kõrval oli vahepeal 3 kohalikku meist vist nats nooremat poissi ja neid jälgida oli suht naljakas – nad lihtsalt seisid peaaegu kaldal ja ootasid, et kui laine tuleb, kas nad siis peavad laine tugevuse tõttu sammukese-paar tagasi astuma või mitte.

Päris õhtupoole (ehk pimedas) jalutasime linnapeal ringi. Järgisime isegi mingit spets turistidele mõeldud linna tutvustamise marsruuti. Väga kaunis oli! Neil on ikka lahedat arhitektuuri. Mõned majad on väga ilusad, teised väga räämas (kuigi sellel viimasel on ka oma võlu eemalt vaadatuna). A – ja siis käisime palmide väljakul, mis oli täiesti ääristatud söögiputkaks muundatud kaubikutega. Väga sürr! Aga söök oli hea ja minu jaoks oli seda väga palju (samas poisid võtsid suurema ‚võileiva’ ja oleksid jaksanud ka mo oma ära lõpetada, kuigi ... käskisid selle mul hoopis hommikusöögiks jätta). Igatahes oli see päris mõnus õhtu. Kui nüüd mõnel vähem-palaval-pealelõunasel-kuid-ikka-veel-valgel tunnil linna saaks, siis saaks ehk ka rohkem pilte teha.

Eelmise nädala tähtsündmustest võib vast välja tuua ka mingi x-tööpäeva, kui istandust rohides leidsin herilasepesa. Ka teised oli selle sama pesa varem leidnud. I isegi hoiatas mind selle eest, aga kuna ma vahepeal olin läinud maja juurde tagasi ühte putukat sügavkülma panema, siis tagasitulles ajasin juba segi, et missuguse puu juures too pesa oli. 5-6 herilast leidsid minu ka. Neid... tundes panin suure kisaga tee poole jooksu – matšeete viskasin ühele poole, pearätt lendas teisele... Oeh... oleks ju võinud ilusasti julgelt ilma kisata need ... löögid vastu võtta, aga ei. Kuigi vähemalt ma ei kiljunud :). Poisid ehmusid ära, et mis nüüd minuga juhtus ja pistsid mo poole jooksu. Ei midagi hullu tegelikult – lihtsalt herilased. Üks (või kaks) tabasid mo kõrva ülemist osa, niiet pärast oli üks kõrv naljakalt suurem kui teine. Ja kõrva paisteminemine on suhteliselt veider sensatstioon... Samas, lähiajal seda korrata ikka ei tahaks.

Ja mingil teisel õhtul x kuulsime möiraahve. Huuuhhhh! Kui poleks teadnud, mis need on, siis oleks päris hirm nahavahele tulnud. Üldiselt taolistel hetkedel ma üldse ei imesta, kuidas on tekkinud igasugune folkloor metsavaimudest ja muudest tegelastest.

Kassid on tegelikult hoopis ägedamad...

5.09

Kui rääkida kohalikest loomadest, siis siin on üks salakiisu (‚sala’ selle pärast, et kui boss teada saaks, kus ta elutseb, siis avastaks loom ennast ilmselt merekoolist). See kass on tegelikult väga mõnus. Nurrub ja on pehme ja armas ja saab iseendaga ilusasti hakkama. Seevastu koerad norivad pidevalt tähelepanu (eriti Printsess) ja vahepeal tüütab see ära... Ja ebamugav on näiteks siis kui endal on terav matšeete käes ja nad hüppavad ja jooksevad ümberringi. Siis hoian hinge kinni, et nad jumala eest nüüd pihta ei läheks terariistale.

Kohapealne aktuaalsem teema on tegelikult ameeriklasest turistid. Ja nemad on tõesti väga ägedad. Ilmselgelt ka putukahuvilised nagu suht kõik turistid siin. Aga erinevalt jaapanlastest huvitavad neid erinevat sorti putukad ja mitte ainult hästi suured ja värvilised. Mitmed neist on loodusmuuseumite kuraatorid (küll peamiselt Yale’i ülikooli omade), üks on forensic entomologist ehk siis ta paneb paika inimese surmaaja ja –koha vastavalt laibalt leitud putukatele ning üks minuvanune tšikk, kes õpib teoreetiliseks matemaatikuks. Väga väga äge seltskond. Nendega on tõsiselt vahva jutustada. Tuleb tunnistada, et minu arvamus ameeriklastest kohe tõuseb kuhjaga tänu neile (aga tõenäoliselt ma tegingi neile enda arvamusega ülekohut enne, niiet oligi viimane aeg, et keegi seda muudaks).

Ja hetkel justkui muud ei oskagi väga rääkida... Tundub, et nüüd hakkab tulema vaikselt hetk, kus sündmused ei tundu enam nii uudsed, et tekitaks kohe emotsiooni „ma tahan seda teistega kangesti jagada”. Hommikuti teeme ikka tööd, päeval on ikka palav (ja ‚ilma’ naljad on ikka naljakad), õhtud on ikka mõnusad (siinkandis oleks justkui alati mõnus augustiõhtu varnast võtta). Kuigi eile oli päris vihmane ja seetõttu minu jaoks veidralt niiske ja jahe. Mmmm... turult on ikka mõnus pomelot osta, ookean on ikka soolane, ümberringi on ikka (keskmiselt) samad inimesed, internetis on ikka aeg-ajalt hea käia, et omadega suhelda... Kodumaast tunnen ikka tervislikus koguses puudust... Võib-olla on sissekanne veidi uimane tegelikult seetõttu, et eile tegin (ja täna õhtul lähen) ööpüüki ja kuigi eilne öö lõppes võrdlemisi varakult, siis olen veidi vaiksem täna... Ehk saate järgmine nädal entusiastlikuma jutukese. Või on teil küsimusi-kommentaare? Ja teate, te täitsa võite kommentaare jätta mo juttude juurde ;)

PS. Mo kanaprojekt edeneb juba õrnalt ehk siis üle pika aja üritasin jälle kanafileed pannil küpsetada. Ei tulnud veel üldse nii hea kui emm teeb, aga parem kui eelnevatel kordadel, niiet edasiminekut võib märgata. Ja tundub, et poistel pole midagi katsejänese staatuse vastu.

---

Järgmine päev ehk 7.09

Nii... ja hakkabki jälle huvitavaid asju ka juhtuma... Või vähemalt selliseid, mida kohe jagada tahaks.

Näiteks ükspäev nägin kiili. See oli roosa! Ja ma ei mõtle mingi punakasroosakas, vaid tõsiselt tugev fuksiaroosa (ei, ma ei olnud laksu all ega palavusest/päikesest segaseks läinud)! Täiesti hämmastav. Ja kui üksõhtu tegime veel ööpüüki, siis meie platsi ligidale sattus üks konn (väidetavalt vist Bufo Marima või midagi taolist), kärnkonn. Suur kärnkonn (kuigi teadjamate kohaselt on siin ka oluliselt suuremaid). Kui ma enda sõrmed laiali sirutasin, siis käsi ei katnud ikka kogu konna ära. Tõsine lahmakas. Ja siis ta lihtsalt istus seal ja mõtles, et me ei näe teda. Jube kahju oli, et teda liikumas ei näinud, aga ta ikka keskendus enda nähtamatukstegemisele väga tugevalt ja liikumine ei ole sellisel juhul hea strateegia.

Samal õhtul olin üksinda majakeses (I oli seekord valguspüügi valvur ja K oma majas õue teises otsas). See oli tõsiselt mõnus õhtupoolik. Panin tuled kustu ja lihtsalt istusin – kuulatasin ümbruskonna vaikust (mis siiski sisaldas endas ohtralt loodushääli) ja vaatasin, kui kaunis kõik kuuvalgel on. Suhteliselt nagu oleks kuskilt muinasjutust välja astunud. (Võib-olla mäletate, et kunagi mainisin, et ööd on siin jube pimedad... Noh, tegelikult sõltub kõik suuresti kuu faasidest. Kui on täiskuu, siis on juba nii valge, et peaaegu nagu oleks valgustatud linnas või midagi.) Igatahes oli nõnda mõnus istuda, kuulatada, ringi vaadata ja mõtiskleda. Ja mõtisklemiseks ainest ju jagub...

Ja siis ikka veel samal õhtul... õigemini öösel. Või tehniliselt võttes küll tegelikult hommikul juba. Igatahes. Ärkasin üles ja mingi hetk kuulen eriti hullu krabinat. Nagu keegi õõnestaks lauda seestpoolt või midagi... Nii hullusti õnneks polnud, aga üks minu mõistes suur sajajalgne sibas toas ringi ja oli penoplasti taha parasjagu jõudnud. Üldiselt on need tüübid natuke ka mürgised (üllatus-üllatus) ja tavaliselt on neid rohkem tegelikult vihmaperioodil. Aga seekord... mitte. Mina ehmusin igatahes väga ära ja kuna teadsin, et nad võivad vabalt teinekord ka voodikaaslaseks tulla, siis leidsin endas jällekord inspiratsiooni uni õues hamakis lõpetada... Päeval panin tuppa järjekordselt sutsuka putukamürki ja kuna sel hetkel juhtus ka see sama sajajalgne silma alla, siis tema sai lihtsalt räige koguse mürki otse kaela endale. Ja kuigi mürk teda hetkega kohe ei tapnud, siis... vetsupotist ta küll välja ei saanud... Niiet... selle sajajalgse lõpp oli küll suhteliselt ... sündmusterikas...

(PS. Ma mõtlen siin vahepeal, et teie, kes te päriselt viitsite neid postitusi lõpuni lugeda, olete päris vastupidavad :D)

Kõik kõik on uus... septembri kuus

1.09

Alustuseks – head kooli ja uut semestrit kõigile!

Jube naljakas on olla siin ja... mitte kooli minna. Mitte üldse muretseda mingite ainete ja nõmedate väga varaste ärkamiste pärast jne. (Muidugi ... irooniline on see, et siin ma ärkan ise seitsme aegu.) Ja eriti veider on teadmine, et kui ma tagasi tulen, siis ma ei lähe ju ka enam kooli. (Eeldades, et ma mingis meeltesegaduses ja väga veidrate asjaolude kokkusattumiste tõttu kuskile õpetajaks ei satu.) Ühesõnaga – ootamatult on minu jaoks ilmselt kooli-periood läbi saanud...

Aga siis kohaliku eluolu juurde. Pühapäeval käisime Cacaos. Alguses oli tee väga mõnus, ilus maantee... mida lähemale jõudsime, seda kurvilisemaks ja künklikumaks see läks. Mõnes kohas oli kallakut lausa 15% (varem polegi nii kõrge protsendiga märki näinudki) ja teises kohas oli käänak sisuliselt 300+ kraadi. Hämmastav! (Kõike panin ma natuke rohkem tähele, sest mina olin ennast tookord rooli taha sebinud.) Aga Cacaos kohapeal oli nende traditsiooniline pühapäevane turupäev – puuviljad, lilled ja väga äge Hmongide käsitöö.

Siinkohal teen väikse kõrvalpõike seletamaks, kes on Hmongid – sisuliselt on nad üks vähemusrahvus Hiinas. Nende ajalugu on natuke segane, mille üheks põhjuseks on see, et läbi ajaloo on Hmongide nime all tähistatud natuke erinevaid rahvusi (mõnel juhul on mõiste natuke laiem, teisel juhul kitsam jne), kuigi keele ja harjumuste järgi on Hmongid tuvastatavad ning teise põhjusena võib näiteks välja tuua nende traditsiooni suusõnaliselt infot edastada. Uuema ajaloo kohta võib öelda, et ega nemad pole sugugi ilma jäänud igasugu sõdadest. Neid on olnud mitmesuguseid – näiteks ´60.-´70. aastatel osalesid nad ka Vietnami sõjas USA toetajatena (nö ‚Secret War’). See tõi neile igasugu jamasid kaela, kusjuures mingi aeg ameeriklased isegi eitasid Hmongide abi ja mitte väga hiljuti nimetasid neid lausa terroristideks. Igatahes. Erinevatel põhjustel ja erinevatel aegadel on suur osa Hmonge oma... kodumaalt välja rännanud, muuhulgas on jõutud välja Prantsuse-Guajaanasse (kuigi väidetavalt on 95% Hmongidest siiski jäänud Aasiasse). P-G’s teatakse üldiselt Hmonge kui väga töökaid inimesi, hästi palju on neil oma poekesi, mida mo lähiseltskonnas tuntakse üldnimetuse all ‚hiinakad’ (kuigi nüüd vist teise põlvkonna Hmongid pidavat nats laisemaks juba minema).

Hmongide käsitöö hulka kuulusid igasugu (seina)vaibad, padjapüürid, tekid, kotid... (Ettetõttavalt mainin, et ei saanud vastu panna ühele ägedale kotile – aga tegelikult oli mul seda vaja ka, ausalt! :D) Tihti oli neil kujutatud Hmongide ajalugu – pidevat töötegemist ja rännakuid parematele jahimaadele. Igasugu detailid ja asjad olid korralikult ja ilusasti tehtud. Väga huvitav töö igatahes.

Nii... siis... käisime ühes (peamiselt) entomoloogia muuseumis. Suht huvitav oli. Ja pärast proovisime Hmongide kööki. Seekord võtsime kõik suppi. Valida oli väikse ja suure portsjoni vahel. Ma võtsin väikse. Pool jäi alles – mitte, et see halb oleks olnud, aga lihtsalt ei jaksanud sisse toppida endale. Samas tuleb tunnistada, et üldse mitte üllatuslikult maitses supp hoopis teisiti kui harjumuspärased supid. Kusjuures supi puhul oli huvitav veel see, et ainult lusikaga oli selle söömine suhteliselt võimatu – pikki pikki nuudleid oli seal sõna otseses mõttes kuhjaga. Mis Hmongide söögieripäradesse puutub, siis turult ostsime ka nende maiustusi natuke kaasa – banaanid ja ananassid mingis spets tainas (banaani variant mulle tõsiselt meeldis!) ja mingid kahtlased pallikesed ehk sisuliselt erakordselt toore taina sees olev plöga, mis väljastpoolt oli kaetud kookosehelvestega. (Kui üks hetk õnnestub, siis mingisugused pildid panen millalgi üles.)

Cacaos nägime ka paari tuttavat – jaapanlaste giidi ja ühte poissi, kes oli P-G’s praktikal ja keda esimest korda nägin siin vist Fransoaaaaaaaa ajal. Huvitav oli see, et tegelikult ma ju kumbagi suurt ei tunnegi, aga äratundmisrõõm oli seevastu ebaproportsionaalselt suur. Omamoodi on reaktsioon väga loogiline – siin... maailma ääre peal metsa sees on meil väike seltskond inimesi, keda iga päev näeme ja kui me kohtume siis (mõnikord harva) kedagi, kellega varem oleme trehvanud, tekib tunne, et tegelikult me ikkagi nii pärapõrgus ei elagi. Loodan, et oli mingitpidi mõistetav seletus.

Ja mis seal ikka – ülejäänud nädala oleme suhteliselt rahulikult istandust rohinud ja natuke siin-seal nokitsenud. Nüüd sain ka läbi Stieg Larssoni raamatu „A girl with the dragon tattoo”. Jube bestseller igal pool... Enda kommentaar – hmhhh... põhimõtteliselt hea krimi/seiklusromaan küll, aga eelistaks hetkel teistsugust lektüüri (mille kallale ma peagi ilmselt asun). Lisaks tulevad täna uued turistid nädalaks (mis ilmselt tähendab ka nädalajagu ööpüüke) ja see tõotab tulla päris põnev, sest üks neist on näiteks mingisuguse New Yorgi (loodus?)muuseumi kuraator ja üldse igatpidi tegus tegelane.

A – ja täna hakkasin mõistlikust juustust puudust tundma :). Siin on üks viilutatud juust, mis mulle küll väga meeldib (mozarella oma kusjuures), aga... hollandi leibjuust... edam... mmm....

(PS. Tervitused I emale, kuigi sain ka loa tervitada lihtsalt Üllet :D ...)