I'm aching all over

Ja kuigi on valus, siis on valus ainult kehal. Pluss - tegu on selle ägedat sorti lihasvaluga, mis tõestab, et tegin vahepeal midagi päris vahvat.
Aga  et kõik ausalt ära rääkida, tuleb juttu alustada jälle ühest algusest...
Niisiis. Endalegi ootamatult otsustasin nädalavahetuseks lõuna poole puhkama sõita. Ja veel ootamatult avastasin rongis istudes, et whoa - praegu on ju suurepärane talv! Millest siis selline (taas)avastus? Nimelt - nüüd, kui päevad on pikemad, õnnestus rongisõidu ajal päriselt ka aknast välja näha. Ja mööda lendasid igasugu mõnusad valged lumised kutsuvad metsad. Meelde tuli juba pikemat aega kasvanud soov katsetada lumelauatamist. Õnneks läkski plaan käiku! (Siinkohal tänu riiete laenajale ja muidugi - õpetajale.) Laupäeval põrutasime siis otsaga Kuutsemäe poole. Kõik tehnilised asjad aetud ja siis mäele... Esialgu oli tõesti päris hirmutav - no kuidas ma peaks sealt mäest ühes tükis alla saama, kui ma ei saa isegi enda jalgu korralikult liigutada? Aga kuna saadud instruktsioonid oli väga efektiivsed, siis lõpuks asi õnnestuski. Muidugi ei saa öelda, et ma ei kukkunud - leidsin õhtu lõpuks endalt paar sinikat ja marrastust, lisaks igasugune looduslik ja tehislik pehmus aitas enamike löökide mõju kergendada. Üldiselt kukkumiste peamisteks põhjusteks oli kombinatsioon väikesest hirmust liigse kiiruse ees ja oskamatusest lauda veel piisavalt hästi kontrollida. Aga aja ja harjutamisega on mõlemad ületatavad ning esimese õhtu lõpuks tekkis mul igatahes soov need asjad ületada.

Ehk siis kokkuvõtlikult - :D!