Ehk siis seekord oli nädalavahetus kuidagi eriti ebatüüpiline. Ebatüüpilisus algas juba suheliselt varakult - lausa neljapäeval. Nimelt too päev tuli korraks K külla. Tol õhtul sain mina nats keksida endas avastatud kulinaarsete oskustega, K sai keksida võimega 'teha peedist pesumasinale trummel' ning mõlemad saime natuke maast ja ilmast lobiseda just meile omasel viisil. Samuti alustasin tööga varem - suur osa reedest ja ka laupäevast kulus kooli- (ja kodustele) toimetustele.
Laupäeval käis külas kolm skautide grupikest. Nimelt olin lubanud skautide orienteerumismatkal olla üheks punktiks ja rääkida neile lumekakust ning hundist. Esimesed skaudid tabasid mind üliootamatult, pluss nad ise olid ootamatult ning veidi häirivalt vaiksed. Teised kaks gruppi olid ise juba kuidagi entusiastlikumad ning nendega oli hoopis mõnusam lobiseda. Kusjuures viimased ei tahtnud kuidagi ära minna, pidin nad sisuliselt uksest välja lükkama.
Laupäeva õhtul jõudsin veel otsaga Tartusse. See oli mõnus õhtu, mis sest, et filmi vaatamine lõpuks ei õnnestunudki...
Ning i'le pani punkti pühapäevane iluvõimlemis-võistluse külastamine. Mul jäi pääääris mitmel korral suu lahti vaadates, mis fantastiliste asjadega need tüübid hakkama said! Õhtune gala-etendus oli veel eriti vinge konsentratsioon suurepäraste oskustega keksimisest...
Õhtul jõudsin veel viimase rongiga Tapale (polegi enne nõnda rongile saanud). Rongil, kusjuures, oli piletimüüja väga äge - soovitas mul osta Tartu-Tallinna pileti, kuna see oli soodsam (ainult reedeti ja pühapäeviti teatud rongidel)...
Kusjuures selle võrra oli ka nädalavahetus ebaharilik, et ma ei muretsenud nii palju tuleva nädala/esmaspäeva pärast - ma teadsin, et see tuleb kohutavalt raske, aga lõpuks ometi sain korra praktikasse viia teadmise, et ega mo muretsemine saabuvat lihtsamaks ei tee! Success :)
Ja esmaspäev oligi raske, kuigi osalt kergem (ja teiselt osalt veel raskem), kui ma arvasin. Aga päeva lõpul oli mul isegi jaksu ja mahti 8. klassi (bioloogia) järeltöölistele matemaatikat (edukalt) seletada :D Tõenäoliselt aitas asjale kaasa teadmine, et kui ma koju jõuan, siis ma ei peagi kohe tööle hakkama, et õhtuks normaalseks ajaks asjadega hakkama saada. See teadmine annab päris palju juurde...
Niisiis ongi käes uus nädal ja esimene tööpäev enam-vähem seljataga. Huvitav, kas see nädal tuleb tervenisti hästi ebatüüpiline?
PS. Luuletused on ägedad! Eriti see, kuidas erinevatel ajahetkedel (erinevad inimesed) neid nappe sõnu täiesti erinevat moodi tõlgendada võivad.
Üks nendest päris ägedatest:
Jätan aja seisma
ühel õigel hetkel.
Jätan aja seisma,
panen selle tasku,
sealt edasi ei lasku.
Võtan välja
kui on valus.
Võtan välja
kui on vaja
jätta maha argine.
Võtan välja
et unustada end
et jälle leida end
et hammustada huulde
et tuletada meelde
igaviku-hetk
kui sajus pole vihma
kui tormis pole tuuli
kui müras pole kära.
No comments:
Post a Comment