“Paar päeva tagasi sadas 24 h sees maha 80 mm vett”

5.01

Kõigepealt tänud E’le ja I’le, et nad mo eelmise
postituse üles panid. Misiganes kummalisel põhjusel internetikohviku tarvikud
ei lasknud mul wordi teksti blogisse kopeerida. Olgu põhjuseks siis liigne
eesikeelsus tekstidokumendis või midagi muud, aga fakt jäi faktiks – ise ma
teile värskeid P-G uudiseid edastada ei saanud. Mis seal ikka.

Ja siis lähen kohe edasi infotunnikese juurde. Täna
räägime ananassist. Näiteks, et ananassikorjajad jäävad igaveseks ilma oma
sõrmeotste papillaarmustrist, milles on süüdi taimes olev bromeliin.
Rahvameditsiinis on ananass popp poiss, aga nö tavameditsiinis kasutatakse seda
ainult kõhuusside väljaajamiseks, diureetikumina, soolatüügaste eemaldajana
ning põletike raviks. Küpsusastet saab viljal tuvastada selle otsas olevast
lehekodarikust alumise lehe eemaldamisega – kui leht tuleb kergesti lahti, on
vili suhteliselt küps. (T. Paal, J. Paal; 2010)

Täna saime lõpuks ometi ära vahetatud kanala aluspanu ehk
siis saepuru. Siinseid kanasid ikka poputatakse – kasutatakse ainult
väärispuidu jääke. Ja kui mõnel kanal juhtub olema silma sisekujunduse jaoks,
siis ta kindlasti hindab uut värvigammat kanalas – muuhulgas on esindatud
kaunis kollane, õrnalt pruunikas punane ja oranzjas toon. Seega
Lõuna-Ameerikale kohaselt üsna värviküllane.

Kasutatud kirjandus:
T. Paal, J. Paal., 2010. Eksootilised puuvuljad.
Kirjastus Argo, Tallinn.

10.01

Kuradisaared/Lunastuse saared – check. Need saared olid
tõenäoliselt täpselt sellised nagu valged inimesed ühte troopilist saart ette
kujutavad. Lained laksuvad vastu kive, palju palju (kookos)palme, ahvid,
kuutiad, iguaanid, aarad ja muidugi päike. Keskmiselt oli ka palju turiste.
Peamiselt sellised... pensioniikka jõudnud ülimalt valged (peaaegu sinised
juba) ja tugevalt ülekaalulised (valdavas osas ilmselt ameerika päritolu)
turistid. Mõned olid ka teistsugused, ilmselgelt. Huvitaval kombel ei tekkinud
meil saarel oldud aja jooksul küsimusi mitte niiväga saare ajaloo kohta
(sellest sai lugeda muuseumist natuke ja see oli päris kohutav tegelikult), aga
hoopis rohkem arutelu tekitasid teised külalised. Igatahes. Saime palju päikest
ja palju süüa. Väga tore oli.

Mis saarte ajalukku puutub, siis väga pikalt saadeti
sinna vange Prantsusmaalt. Alatoidetud ja ületöötanud vangid üritasid kõigest
väest põgeneda, aga tegu oli suht võimatu ettevõtmisega – ujuda sealt minema ei
saa (isegi kui jaksaks nii palju ujuda, siis vees pidavat haid olema) ja
ilmselt paat ei ole ka kuigi lihtne variant. Niiet saar oli esmaklassiline
vangla. Turistidele nii ahvatleva ja kaunina näiv meri, oli kunagi vangidele
ilmselt üks ahistavamaid vaateid. Kusjuures vangilaager toimis kaks-kolmsada
aastat (kui õigesti mäletan, võite üle kontrollida). Viimased vangid vabastati
saarelt kahekümnenda sajandi teisel poolel. Ja nüüd käivad seal turistid, kes
elavad muuhulgas tõenäoliselt vanades vangivalvurite majades ning kaevad
kunagisi konge, mis olid mõneruutmeetrise pindalaga. Eksole... Nagu ma ütlesin
– kohutav ajalugu. Aga ega saar selles süüdi pole, et inimesed võivad teinekord
erakordsed idioodid olla.

Helgemate teemade juurde tagasi tulles... Lisaks algaja
juuksurile olen avastanud endas algaja handyman’i. Igatahes. Enda arvates
keetsin vett, kui järsku avastasin, et vesi kuidagi üldse ei taha keeda.
Elektripliidi puhul oleks samasuguses olukorras saanud jällekord kinnitust, et
vesi keeb paremini, kui pliit on sisse lülitatud. Aga meil on gaasipliit.
Ainult, et gaasi ei tulnud, proovi palju tahad. Niisiis. Gaasiballoon vaja ära
vahetada. Teisi pole ligidal. Mul on kõht tühi. Lihtne järeldus – tuleb ise
balloon vahetada. Ühte, teist ja kolmandatpidi uurides-puurides sain isegi aru,
kuidas süsteem töötab, natuke pusimist ja – voila (kujutage ette, et a-tähe
peal on rõhu-kaldkriips). Tehtud. Tõenäoliselt iga gaasipliidi-kasutaja jaoks
lihtne ja tavaline asi, aga eluaegse elektripliidi-kasutajana tunnen täitsa
uhkust. Väiksed rõõmud, väiksed rõõmud.

12.01

Üldiselt olen jõudnud järeldusele, et nüüdseks ma suhtun
siinsesse elukeskkonda kui normaalsesse või loogilisse. Muidu poleks võib-olla
aru saanud, aga M’i ehk uue inimese juurdetulek pööras asjaolule tähelepanu.
Kui ma näen ookeani ja suuri laineid, siis ma enam ei imesta (suu lahti), kui
kraadiklaas näitab järjepidevalt üle kolmekümne või päeva jooksul tuleb vihma
üle 60 mm, siis need pole üllatavad faktid. Jne jne. Olukord pole päriselt
kodune, sest kodu on Eesti, aga olukord on tavaline. Kui keegi küsiks, et mida
põnevat on viimasel ajal juhtunud, siis ma ei oskaks midagi vastata. Versus
esimesed kuud, kui juhtusidki (peaaegu) ainult veidrad asjad, millest rääkida.
(Kuigi, gaasiballooni vahetamist nimetaks küll omamoodi põnevaks, aga see pole
oluline praegu.) Niiet inimesed harjuvadki eriskummaliste olukordadega ja
argipäev on lihtne tulema. Huvitav...

13.01

Palju õnne, I!

21.01

Meil toimuvad Prantsuse-Guajaana lahtised
(meistri)võistlused – kes suudab enda peale koguda rohkem pepioniiti (ehk ühe
konkreetse liblika tekitatud allergiat). Viimaste uudiste kohaselt olen ma
konkurentsitult esikoha omanik. Teoreetiline võimalus on, et 1-2 turisti on
eespool. (Pole neid veel näinud, et kontrollida.) Aga väga tõenäoliselt pole
neil minu vastu lootustki.

25.01

Palju õnne, E!

28.01

Pidavat olema kõige tuulisem, vihmasem ja
allergia-liblika rikkam ööpüügi periood viimase 20 aasta jooksul. Seevastu
suurepärane uudis on see, et asi saab kahe öö pärast läbi :D

Tere tulemast P-G lainele, kus teid viiakse kurssi kõige VÄRSKEMATE uudistega... Head lugemist!

28.11

Tõenäoliselt on vahepeal igasugu olulisi/tähendusrikkaid/huvitavaid asju juhtunud. Või ei ole ka. Oleneb, kuidas võtta. Aga tegelikult tahtsin ma hoopis arutleda teiega teemal aeg ja selle kulgemine. Täiesti uskumatu – juba on käes novembri lõpp ehk detsembri algus ehk jõuluhooaeg ehk uus aasta on ka varsti platsis! (Kuna pole kuigi palju linna poole sattunud viimasel ajal, siis on jõuluhooaja esmased märgid jäänud nägemata...) Ja siin on ikka veel juuni, kuigi viimasel ajal on omajagu vihmast oktoobrit juuni sisse ära eksinud. Ühesõnaga – peab tõdema, et põhjamaise ja nelja aastaajaga harjunud inimesena olen harjunud ilmselt ka aja kulgemist tähele panema läbi muutuvate ilmastikuolude (ja sellega seotud keskkonnatunnuste). Päike, kolletavad lehed, seened, esimesed külmad, hõbedaselt sädelevad murulibled, järjest pikemad õhtud ja küünlavalgus, lumi, krõbekülm, oikuipaksud riided (ja tõenäoliselt sobilike talvejalanõude puudumine) jne jne, kuniks siis jälle päevad pikenevad ja päike endast rohkem märku annab. Kodus on ikka näha, et aeg liigub. Olgugi, et tihtipeale on muid tegemisi nii palju või olen eksinud kuskile oma mõtetesse, et aja võrdlemisi kiiret kulgu ei pane väga tähele. Kuniks siis jälle ükspäev astun uksest välja ja vaatan, et ohhoooo, kuidas kõik on jälle muutunud. Aga siin on juuni. Ja siis kui juuni läbi saab on jälle juuni. Ja siis tuleb... juuni. Okei, nüüd hakkavad asjad tõepoolest rohkem oktoobri moodi välja nägema juba. Väga vihmase oktoobri. Aga see pole üldse oluline. Mõte seisneb ikkagi selles, et absoluutselt ei saa aru, kuidas aeg edasi läheb. Või üldse, et ta läheb edasi. Üks päev on ikka suhteliselt samasugune kui teine. Ainult tööd on natuke muutuvad.

Praegu on meil kohapeal ööpüükide ja desmoodiumi periood. Ööpüügid kestavadki hetkel terve öö läbi (asju pakime esimeste koidukiirte ajal) ja päeval saame desmoodiumi-taimi puhastada. Õnneks on eestlasi siin hetkel kolm tükki, niiet täielik ööpüügijärgne zombistumine toimub ühel inimesel kolme päeva jooksul ühe korra. Päeval aga peavad kõik jalad alla võtma. Vähemalt mingi hetk. Siiski on sellise töötempo märke nägudes ja käitumistes juba näha – mõned siin on hakanud väga aktiivselt kanadega rääkima. Kanade keeles. Mina veel nii kaugel pole. Kuigi... normaalne unerežiim kõlab juba kui midagi müstilist, mis juhtub kuskil kaugel... teistega...

Ööpüüki teeme ühele Moskvast pärit preestrile ja tema naisele. See Moskva-osa on indikatsioon asjaolust, et saan natuke vene keelt meelde tuletada/harjutada. Viimati kasutasin vene keelt gümnaasiumis (ehk siis piisavalt ammu). Tõenäoliselt kui mo tolleaegne õps mind kuuleks, siis ta hoiaks kahe käega peast kinni ja oigaks... Õnneks oskavad nad ka nats inglise keelt. Vahepeal peab naine minuga pikad jutud maha. Vene keeles. Heal juhul igast viiendast sõnast saan aru. Edasi lähenen asjale nagu kunagisele õppetükkide tõlkimisele – kui mõned sõnad on teada, siis ülejäänud jutt tuleb ise juurde leiutada. Õnneks on nüüd mul kasutada ka kehakeel ehk näitlikustav materjal liigutuste näol. Mõne vestluse/monoloogi puhul on viimane oluliselt parem infoallikas kui jutt ise. Ning siis on see ‘preestri’ aspekt. Üks öö või hommik (nimetatagu seda kuidas keegi tahab) sain näiteks teada, et on olemas kahte sorti muusikat – üks on jumalast ja teine saatanast... Väga pikalt preestri teemal ei peatu. Aga lühidalt võib kokku võtta, et tegelane on suhteliselt vastuoluline... Alternatiivina võib teda nimetada ka mitmekülgseks. Igatahes, mitte päris selline nagu mo ettekujutuses üks püha mees peaks olema. Temas on kindlasti kuhjaga headust ja lahkust, aga ka... mitteniiväga headust ja mitteniiväga lahkust. Ilmselt see läheb jälle kategooriasse ‘maailm (ega inimesed) pole lihtsalt mustad või valged (ja ma ei pea siin silmas nahavärvi, eksole)’ ja seda üldiselt ei maksa ära unustada. Isegi kui võiks loota/eeldada inimesest natuke rohkem ühte või teist.

2.12

Teate... ega te ilmselt kuigi pikka sissekannet siin ei saa, mis sest, et suhteliselt pikk aeg on mööda läinud. Kuna ma teadsin, et ei saa teile piisavalt vahetult infot edastada, siis olen üleüldiselt arvuti taga oluliselt vähem aega veetnud. Või kui siiski, siis hoopis millegi muuga tegelenud. Ja teate – see on päris mõnus. Mitte olla aheldatud arvuti taha (jah, isegi siin olen ma seda natuke olnud... küll vähem kui kodus kohati, aga natuke ikka). Proovige ka – pange näiteks... nädalaks arvuti lihtsalt kuskile kappi ära.

5.12

I: “Need banaanid maitsevad peaaegu sama moodi nagu Eesti omad.”

E: “Aga see on halb ju.”

I: “Nostalgia!”

Pikutasin kahe pika tööpäeva vahel voodis, viitsimata lugeda, ja vahtisin lakke. Laest leidsin üllatuslikult piisavalt suure ämbliku. Võib-olla oleks ta isegi sinna jätnud, aga kuna ma olin juhtumisi teadmata ajaks oma toas kinni (ehk iseseisvalt ei pääsenud sealt läbi ukse välja), siis sugugi ei sümpatiseerinud mõte liialt suurest ämblikust ja minust kahekesi ühes toas. Õnneks oli tema kinnipüüdmine vähemalt suhteliselt lihtne, sest ta vist arvas, et kui ta ei liigu, siis ta on nähtamatu.

Lisaks mainin, et I hakkas vahepeal lemonistiks ehk siis sidrunite eest võitlejaks. Ta kaalus ka tsitronisti, aga see vist kukkus ära.

11.12

Oh, desmoodium

Oh, desmoodium,

kui rohelised on su oksad.

Sind ohtralt tuppa tuuakse.

Ja pärast ääära pestakse.

Oh, desmoodium

Oh, desmoodium,

Kui rohelised on su oksad.

Või...

Põgene vaba laps, see on ainus võimalus... ... ...

Desmoodium armastab vabadust, tahab ta võita ja vallutada,

Desmoodium tahab vabadust enda najale kallutada.

Desmoodium armastab vabadust, armastab vabadust...

Põgene vaba laps...

Üldiselt. Uue kuue said nii mõnedki lood alates Britney Spearsi repertuaarist lõpetades näiteks Vennaskonnaga. Ainukesena jäi puutumata ‘Beebi, beebi, beebi, ma olen suur ahv. Beebi, beebi beebi, ma olen suur ahv’. See juba ütleb nii mõndagi nii eelmainitud loo kui meie praeguse desmoodiumi-kiirest ajast tingitud meeleseisundi kohta.

Lisaks kuulsime täna kogemata, et Moskvas pidavat rahutused olema. Tõenäoliselt ebaausate valimiste tõttu. Uudiste puudusest on kõik mo’st mööda läinud. Aga kõlab igatahes ääretult põnevalt. Ääretult, ääretult põnevalt.

12.12.

And then there was two. Vähemalt kaks eestlast. Täna õhtul läks K ära. Enne tema äraminekut saime koos veel kiirelt pilves olla... Kes mida selle viimase lause all nüüd mõtles? Mina näiteks pidasin silmas veeaurust ja asjadest koosnevat pilve, mis teatud tingimustel vett välja piserdab. Natuke peale pilves olekut saime ka korraliku ‘veepiserduse’ kätte. Sellises olukorras tekkis küsimus, et mikspärast ma küll kummikuid kannan? Ei saa isegi öelda, et kummarid on hea maovastane ettevaatusabinõu, sest taolise vihmase ilmaga ei liigu ka maod ringi.

13.13

(tegelikult on küll neljateistkümnes hoopis, aga töö vihikusse kirjutasin ma eilseks kuupäevaks kogemata just eelmainitud numbrid)

Eile suurendati lähedalasuva looduskaitseala pindala, niiet nüüd mahume meie ka sinna sisse ilusasti ära. Üleeile olime veel tavalise maa peal, eilsest aga kaitstud maa peal. Ausalt – ei ole üldse teistsugust tunnet :).

Lisaks kuuleme, et suhteliselt mitmes kohas Lõuna-Euroopas on majandus omadega ... (ilusasti öeldes) väga halvas seisus. Boss muretseb selle pärast päris tõsiselt, sest see tähendab, et siinsed poed võivad väga kiirelt väga tühjaks saada. Niiet suuremaid jamasid ennetava aktina pidi ta lähinädalal hulgilattu minema ja kolme kuu toidu ära varuma.

Ja nagu meil veel jamasid vähe oleks – täna leidis oma lõpu suur generaator, mida me kasutame elektri saamiseks vihmahooajal, kui pole päikest, mis laeks päikesepatareisid. On küll õhkõrn lootus, et geneka saab ära parandada, aga see lootus on tõepoolest suhteliselt õhkõrn. Ja kuna boss uut ei taha osta, siis see tähendab, et kuskil märtsini oleme me ilma suure genekata... (Vähemalt on väikesed genekad olemas ja väga loodetavasti ei lähe nad niipea katki, niiet vee pumpamiseks saame elektrit.) Niiet tõenäoliselt tuleb palju küünlavalgeid õhtuid.

Niiet tekib tunne, justkui oleks kuskil üksikul saarel. (Kusjuures pange tähele – mitte üksinda kuskil saarel, vaid lihtsalt natuke eraldatud kohas.) Aga eks näis, eks näis, mis stsenaarium siis päriselt käiku läheb. Ilmselgelt ootame head stsenaariumit.

19.12

Tähelepanekud jõulukaunistuste kohta:

Kui jõulukuusk on tehtud plastikust ning seega pole mitte päris ehe metsast toodud kuuseke, siis võib-olla tõesti on puu ‘inimtekkelisuse’ varjamiseks hea see nii paksul kui võimalik igasugu karra ja muu asjaga üle puistada.

23.12

Mis puutub prantsuse keelde, siis ma olen siia maani suhteliselt veendunud, et selle mõtles välja kas a) suhteliselt purjus inimene, kes oli veel võimeline arvutama või b) väga purjus matemaatik. Keele hääldus on ikka nii erinev kirjapildist, et lihtsalt hull lugu kohe. Ja kui tõlkida number 95 sõna-sõnalt eesti keelde, siis see näeks välja just nõnda: neli-kakskümmend-viisteist. Go figure...

27.12

Kes oleks võinud arvata, et ma kunagi generaatori kasutusjuhendi kätte võtan ja seda päriselt lugeda üritan? Noh, mina igatahes mitte. Kui konkreetsest juhtumist rääkida, siis tuleb tunnistada, et kuna instruktsioonid olid prantsuse keeles, siis kasutegur just kuigi suur ei olnud, aga mõned pildid kulusid (võib-olla) marjaks ära. Kuigi... enda põhilisele küsimusele ma ikka vastust ei saanud...

Lisaks. Bioloogilisemate vaatluste poole pealt. Täna nägin üliägedat asja! Läksin parasjagu veepaake täitma... ja nägin ühe palgi peal sisalikku. Iseenesest ei midagi erilist. Ainuke erinevus täiesti tavaliste sisalikuga seisnes selles, et konkreetne isend puhus aeg-ajalt enda lõualoti õhku täis. Kusjuures lott oli oranž! Äge!

Tuli ka meelde, et ma pole ju maininud – 24. detsembril tuli meile M külla (Indreku tšikk). Ja lausa veebruari alguseni! Ta on väga mõnus lisa siinsele seltskonnale. Kuigi, olgem ausad, tänu just alanud ööpüügihooajale ma sisuliselt väga ei näegi teda.

Seekordseks soovituseks pakun välja Kristiina Ehina raamatu(d) “Viimane monogaamlane”. Nii luuletused, kui jutud. Siiski hoiatan ette, et tegelikult on ilmselt tegu rohkem naistele huvi pakkuva kaubaga.

29.12

Üldiselt. Ma ei tea, kuidas teiega lood on (okei, selle aspekti osas tean küll), aga me sõime just kartuleid. Värskeid kartuleid. Ükskõik mis värskusastmes kartulid maksavad siin küll üsna palju ja on relatiivselt defitsiitne kaup, aga kord mitte hiinaka poodi sattudes õnnestus meil enda toiduvarusid täiendada ka justnimelt eelmainitud produkti näol.

Ja tähelepanek siinse öötöö osas. Õigemini, miks siin on detsembris-jaanuaris öötöö võrratult parem kui Eestis – kui siis lõpuks kuskil keskpäeval või hiljem üles ärgata, siis siin on endiselt valge. Väga valge. (Eeldades, et parasjagu vihma ei saja.) Mis tähendab, et hilisele ärkamisele vaatamata on siiski võimalik päevane päikesekogus kätte saada (väidetavalt pidi päevase D-vitamiini sünteesimiseks näitama käelaba suurusele nahapinnale kuskil 15 minutit päikest). Ning keskmiselt ei takista miski D-vitamiini üledoosi saamast.

Mis veel ööpüükidesse puutub, siis esimesed Titanused on turistid juba kätte saanud. Titanus on siis kuskil... 15 cm (pluss-miinus paar sentimeetrit) pikkune mardikas. Eluka proportsioonid teeb veel kummalisemaks asjaolu, et kuskil kuu aega tagasi või nii hakkasime rohkem nägema umbes pöidlaküüne suurust koolibrid. (Kuna ma saan aru, et mõõt ‘pöidlaküüne suurune’ on vastavalt inimesele väga relatiivne nähtus, siis täpsustan, et minu pöidla küüne suurune.)

Lisaks tuli meelde – jõululaupäevast ei ole ma ju miskit pajatanud! (Lisaks sellele, et M just sellel päeval troopikasse maandus.) Niisiis. Nagu koduski, on ka siin kombeks üks korralik jõulusööming maha pidada. Siiki, kohalikud teevad seda natuke tagasihoidlikumalt ja kergemate toitudega. Nagu tõenäoliselt kõik jõulude ajal P-Gs olnud eestlased on oma blogis maininud, toon ka mina välja fakti, et muuhulgas sai proovida ära päris foie gras. Ääretult paljukiidetud asjalt oleks justkui oluliselt rohkem oodanud, aga ega ta halb küll polnud. Söök-jook-kinkide jagamine. Nagu jõuluõhtul ikka. Minu jaoks oli väga ebaharilik asjaolu, et lisaks eestlastele oli külla kutsutud naabrimees ja ta naine. Muidugi, minu jaoks ebaharilik oli ka see, et jõuluõhtul (juba pimedas) on kuskil 20-30 kraadi sooja, aga mis sa ikka teed. Kui meeldiv ja sõbralikus õhkkonnas õhtusöök ja viimase jäätise nautimine läbi said, siis oli aeg ilusad riided tagasi kappi panna ja ... ööpüüki valvama minna.

Endale tegin jõulukingituse ja helistasin koju ja A’le. Tuleb välja, et kõik on ikka elus ja terved ja kõigil on viie kuu möödudes ikka samasugune hääl. Uskumatu :) (Küll jäi üks hääleke ja ‘aitäh’ seekord kuulmata, aga mis teha... teine kord.)

30.12

Mäletate seda vihmapiisa laulu? “Vihmapiisk on väike ja kui ta kukub pähe, siis haiget ta suuremat ei tee ...” No ei ole üldse nii väiksed! Ja tõenäoliselt kui tahta, siis võiks need haiget ka teha.

Igatahes. Öö vastu tänast oli eee... kuues ööpüük järjest? Vist küll... Jõululaupäeva öö veetsin ühe ungarlasega, aga siis tegelesin rohkem kingitud raamatute lugemise ja imestamisega. Neli järgnevat ööd oli kaaslaseks see sama vene preester, kes mõnda aega tagasi siin oma naisega käis. Sain muuhulgas teada, et suhteliselt kõiges on süüdi ameeriklased ja juudid, Hitler polnudki nii hull ja jumalikku muusikat kuratliku algega muusikast suudab ta eristada tänu häältele, mis ta kuuleb ning jumalikule puudutusele, mis teda tabas... Oehh... Ma räägin, et siin käivad omaette fruktid! Vähemalt sain harjutada indiaanlase näo tegemist ehk väga tugevalt emotsioonivaba näo esilemanamist. Kui temaga kuskil kuu aega koos veeta, siis ma oleks võib-olla nii osav juba, et suudaks Savisaarele ja tema provokatsioonidele mitte reageerida. Aga näe, seda ei saa kunagi teada, sest ‘Venemaal on rasked ajad ja tõenäoliselt pole tal võimalust niipea’tagasi tulla. Möödunud öö oli jällekord ungarlasega koos. Norbert. (Minul tuleb selle nimega kohe kaks positiivset seost – üks on seotud tuntud lastekirjandusega ja teine... oluliselt lähedasem nimesarnasuse seos.) Tema tundub päriselt mõistlik ja täiesti meeldiv inimene. Eile jutustasime maast ja ilmast – alates mootorratastest lõpetades... lõpetades igasugu muude asjadega...

Siis kaks asja veel.

Esimene asi. Kui ma tean, et pean hommikul (või misiganes ajal 24 h jooksul) mingil kindlal kellaajal ärkama, siis ma kipun (eriti viimasel ajal) nägema unes, kuidas ma kella vaatan. Kusjuures, kellavaatamine tundub alati ääretult reaalne ja alati vaatan ma unes just seda kella, mis mul reaalselt ligidal on (olgu selleks siis mobiiltelefon või uus maasikatega käekell või misiganes). Ja alati kui ma unes kella näen, siis see näitab oluliselt rohkem kui tegelikult on. Ja tihtipeale ma ei saa aru, et ma näen und, niiet siis olen ma natuke segaduses ja mõtlen, et on aeg liigutama hakata. Kuniks lõpuks päriselt silmad lahti teen ja taipan. See on väga kummaline. Eile autos paar tundi tukkudes ma vahepeal ei saanudki enam aru, kas ma vaatan päriselt kella või on tegu ainult unega. Kummaline...

Teine asi. Raamatust lugesin. Üks hea... jutuke või mõte. Sõpradest ja toetusest. Lugu ise järgmine: Mees nimega Ali vajab raha ja palub oma ülemust, et see ta hädast välja aitaks. Ülemus esitab talle väljakutse: kui ta suudab veeta terve öö mäetipul, saab ta suure rahasumma, aga kui tal see ebaõnnestub, siis peab ta tasuta töötama. Poest lahkudes märkas Ali, et puhub jäine tuul. Ta hakkas kartma ja otsustas küsida oma parimalt sõbralt Aydilt, kas tema arvates on lollus sellise kihlveoga nõustuda. Olles asja üle hetke järele mõelnud, vastas Aydi: “Ära muretse, ma aitan sind. Homme öösel, kui istud mäe otsas, vaata otse ette. Mina olen vastasasuva mäe tipul ja hoian terve öö sinu jaoks lõket põlemas. Vaata seda tuld ja mõtle meie sõprusele; see annab sulle sooja. Sa saad sel öösel hakkama, ja pärast palun mina sinult midagi vastutasuks.” Ali võitis kihlveo, sai raha ja läks sõbra majja. “Sa ütlesid, et tahad midagi vastutasuks saada.” Aydi ütles: “Jah, aga mitte raha. Luba mulle, et kui külm tuul peaks minu elus puhuma, siis süütad sa minu jaoks sõpruse tule.”

Kuigi ma ei kujuta ette, missugune ülemus peaks sellise ääretult kummalise kihlveo üldse sõlmima, siis tegelikult lugu ise on hea.

Ja kolmanda asjana... teinekord mõtlen, et huvitav, kui palju või kui vähe see aasta (kümme kuud) mind muudab/õpetab. Aga ilmselgelt mõtlemisega ma sellele küsimusele vastust ei leia. Ja lisaks – kas saab üldse teada, kui palju mingi sündmus meid muudab, sest me ei tea ju, missugused me ilma selle ‘mingi sündmuseta’ oleks? Ehk siis – meil pole ju võrdlusmaterjali.

Aga ujuma tahaks küll minna, pole väga ammu käinud enam. Tervelt... kuu aega või midagi :D. Meil oleks kangesti enda halli autot parandusest tagasi vaja saada. (Ja siis oleks tarvis ka mõistlikku töövaba aega, et ujuma minna, kuigi selle ikka leiaks.)

Lisaks. Oluline uudis eestlastele, kes siin on käinud. Või... kui mitte oluline, siis vähemalt huvitav. Väga tõenäoliselt saatsime enne jõule konteineriga ära viimase desmoodiumi. Mitte lihtsalt viimase desmoodiumi sellel aastal või viimase, mis minu siinolekul ära saadetakse, vaid üldse P-Gst täitsa viimase. Tõenäoliselt. Kahju, et see teadmine meieni natuke hilja jõudis – oleks saanud viimaste puhastamiste, kottipanekute ja ‘külmkappi’ saatmiste juures kõvasti nostalgitseda. Aga see infokilluke tähendab ka, et väga lihtsalt saab hakata tegema vahet inimestel, kes on P-Gs käinud enne mind (praegused kaasa arvatud) ja peale mind – mina ja kõik eelnevad pistavad kiirelt vastassuunas jooksu kui kuulevad sõna ‘desmoodium’, järgmised seda ilmselt ei tee.

2.01.12

Üldiselt. Tegelikult on suured uue aasta vastuvõtmise pidustused üks ... kummaline asi (ilusasti öeldult). Reaalsuses ei muutu sel päeval/ööl absoluutselt mitte kui midagi. Aga inimesed on ikka pähe võtnud, et see on jube oluline öö, enamus on ennast töölt vabaks saanud ja tullakse kokku ja pidutsetakse kõigest väest. Ehk siis tegelikult kogu aastavahetuse väärtus seisnebki selles, et on päris ametlikult põhjust suure hulga sõpradega (üle pika aja) jälle kokku saada. Viimane asi on muidugi väga mõnus ja hea, aga tähtpäev kui selline... on ikka nii ääretult (läänemaailma) väljamõeldis. (Niiet head uut aastat :D)

Mõtlesin, et uue aasta puhul võiks ju teile postituse blogisse sebida. Mitte, et meil see statsionaarsem nett tagasi oleks – kus sa sellega. Aga kui olla korralikult ette valmistunud, siis saab ka netikohvikus tarvilikud asjad korda.

Muidu olen ikka elus ja terve ja särki-värki. Väga rõõmus uudisest, et praeguse seisuga tulevad mulle külalised. Või vähemalt üks. Teisega pole veel nii konkreetne. Aga see on ägeeeee :). Telefoniga on seevastu mul suhteliselt kaputt/finiii/lõpp (ja pean F’ilt uue pinnima). Vahepeal (niiskusest tingituna) ta viskas ennast tihedamini välja kui see tervislik oleks, aga nüüd otsustasid enamus klahve töötamise lõpetada. Nimelt – ootamatult tabas mind vihm. Läksin täna õnnelikult jalutama, fotokas taskus ja telefon ilusasti sellisesse õhukindlasse kotikesse pakitud. Jalutan ja jalutan ja näen, kuidas taevas tõmbab pimedamaks ja pimedamaks ja siis hakkab sadama. Kilekast oli täpselt nii palju kasu, et esimesed viis minutit ei saanud alumised riided märjaks. Oma jalutusega edasi jõudes leidsin (jällegi) ootamatult, et kohas, kus enne (kuivemal perioodil) oli suhteliselt tagasihoidlik lomp, laiutas nüüd tiik, mis oli umbes 20 meetrit pikk ja laius ilusti tee kõrvale metsa alla. Mis seal ikka – ‘jookseme läbi’. (Lisamärkusena K’le ja teistele, kellel viimane märkus mingi kella helisema paneb: seekord ei kaasnenud eelmainitud idee täideviimisega mitte midagi ootamatut.) Nö lombist läbi lipates kummitas kuklas teadmine, et siit samast kohast oli kunagi kaiman leitud... Ühesõnaga – kui ma lõpuks tagasi majja jõudsin, olin ma lõpuks pealaest varvasteni läbi ja läbi märg, kuigi, aususe nimel tuleb tunnistada, et kõige all olevatelt riietelt leidsin mõnekümne sentimeetrise läbimõõduga kuiva koha. Vihmamets ju, mis sa muud ikka tahad... :)