Kukeline

Täitsa naljakas. Poleks arvanud, et nii juhtub, aga tuleb välja, et mulle täitsa meeldib see harrastusnäitemise teema. Esiteks on inimesed vahvad, teiseks on etendus ise vahva, kolmandaks on tore, kui publikus emotsioonid tekivad ja neljandaks - päev on ise kuidagi hulga huvitavam, kui esinemise ebatavaline elevus seal juures on.

Üks lillepilt ka. Lihtsalt selleks, et postitus värvilisem oleks:

PS. Valged põõsasroosid tõepoolest lõhnavad jumalikult. Ma saan nüüd lõpuks aru, miks K neid kogu aeg nuusutab :D

Võililled vaatavad vastu

Kevad on ootamatult, aga kaua igatsetult käes. Tegelikult peaaegu suvigi juba - oled paar päeva kodus haige ja üks hetk aknast välja vaadates tervitab terve suur platsitäis kollaseid võililli.
Aga tõesti - haige. Ilmselt kogu tööstress ja kiirustamine väsitasid ära, niiet mingi suvaline viirus niitis maha. Mingil määral on toregi (kui haigeolemine kõrvale jätta) - saab puhata ja raamatut lugeda ja telkut vaadata ja magada. Ainult, et muud lihtsalt ei jaksagi suurt teha. Teatud piirini on tore, aga siis hakkab ära tüütama - tahaks teha kõiki neid asju, mis mõttes mõlguvad ning muuhulgas minna välja pikalt metsapiirile jalutama ja linnulaulu nautima. Aga ei jaksa. Samas, kui mõtlema hakata ... kas muidu oleks jaksanud? Võib-olla on aeg mitmedki ajaveetmisvormid üle mõelda...

Aga lisan ka ühe nädalatetaguse pildi, kui sain rõdul natuke soojust ja rahu nautida. Kahju ainult, et pildiga ei saa mõnusat lindude lõõritamist ja päikese paitamist kaasa pakkida.

(Aga tegelikult tuleks alati positiivset rohkem välja tuua. Niiet haigus ja muud tüütused kõrvale jätta, siis on iseendal ja lähedastel väga toredaid uudiseid - kes said vahepeal doktoriks, kes võitis kohalikke harrastusnäitlejate festivale ja kes võitis rahvuvahelisi koorilaulu festivale. Vinge.)