Lõputöö tehtud, aga naaritsad ei jäta ikka rahule

12.08

Kolmapäeval kui ma üksi kontorisse läksin, siis lippas üle tee loom, kes tundus olevat suhteliselt suur ameerika naarits ehk mink (praegu Eestis... võrdlemisi tavaline loomake). Kusjuures see olnuks ääretult irooniline, sest Eestis pole ma veel minki näinud (kuigi oluliselt haruldasema euroopa naaritsa käest olen isegi hammustada saanud, eksole). Õhtul hakkasime asja natuke lähemalt uurima, et mida ma siis ikkagi võisin näha. Tuleb välja, et ametlikult minke siinkandis ei tohiks olla – nende levila peaks piirduma põhjapoolse Ameerika mandriga. Seega – mida ma nägin? Hetkel ühe raamatu kirjelduse kohaselt võiks tegu olla tairaga (Tayra barbata), kes kuulub ka kärplaste perekonda. Kuigi teise raamatu joonise järgi ei olnud kohe kindlasti mitte minu nähud loom taira. (Väga mõistlikud raamatud meil siin, kas pole?) Ühesõnaga – kui netti jõuan, siis uurin asja veidi lähemalt. Aga siiski saate ju naljast aru, eksole? Esimene imetaja, keda ma Lõuna-Ameerikas näen (inimesed ja koerad ei lähe arvesse), on kärplane!

Neljapäeval tegin uuesti algust enda matšeetekasutuse-treeningutega. Vahepeal olin selgeks saanud, et ega selle kasutamine nüüd niiii lihtne ka ei ole. Tuleb ikka õige nurga alt lüüa ja eelistatavalt piisavalt tugevasti jne. Harjutamise asi. Neljapäeval, kui me istandust rohisime (rohimise alla käib ka suhteliselt korraliku puistu/võsa mahavõtmine) hakkas mul asi juba veidi käppa tulema. Reede hommikul sain hakkama ka päris mõistliku suurusega puude mahavõtmisega. Kusjuures puid võib siin suhteliselt keeruline langetada olla, sest need on ikkagi kohalike kliimaoludega hästi kohastunud, mis tähendab ühte kahest: a) neil on seest tühi õõnsus, kuhu võib teinekord näiteks vesi koguneda või b) puud on väga tugevad, et mitte niisama heast peast õhuniiskuse käes mädanema hakata. Esimesel juhul on neid lihtne maha raiuda, teisel juhul... võtab see rohkem aega... ja jaksu... ja rammu...

Aga sündmusi on siin vahepeal veel olnud. Näiteks reede hommikul leidsime taimede kuivatamiseks kasutatava presendi vahelt skorpioni. Sain teada, et P-G’s pidi olema kahte sorti skorpione – ühed on rohkem mürgised ja teised vähem. Mis te arvate kumbasi siinkandis nähtud on? Ikka mürgisemaid... Sel ajal kui mina hoidsin elukast ohutusse kaugusesse, võttis K kätte ja hakkas teda torkima. Vähemalt sain seeläbi teada, et skorpionid armastavad kõigepealt pikalt surnut mängida enne, kui enda astlaga vehkima hakkavad. Ei, K ei saanud astlaga lööki ja isegi ei näinud, kuidas skorpioni torkevalmis asend välja näeks. Aga kui K ta rahule jättis, siis loomake hakkas põgenema – kes oleks võinud arvata, et ta nii kiiresti vudib! Kusjuures eelmised eestlased olla vahepeal skorpioni endale koduloomaks võtnud – karpi ja valmis. Juttude kohaselt oli ääretult huvitav vaadata, kuidas ta putukaid sõi, kuigi rohutirtsulaadsed asjad olla talle siiski natuke liiga suur suutäis. Mina seevastu sain kohtumisest veelkord kinnitust, et väga hoolikalt tuleb vaadata, kuhu sa astud. Muidugi võib arvata, et ega kõik mürgised loomad ei jää ootama kuniks neile peale astutakse, vaid ikka pagevad eest ära, aga siiski...

Reedel avastasin endal varvaste vahelt villi. Kohast, kust mul ükski jalanõu ei tohiks (ja vist isegi saagi) hõõruda. Aga tuleb välja, et siin on sellised putukad, kes võivad kas nõelata või mingit jura peale pritsida nõnda, et tekib vill. Niiet lisaks sellele, et siin on lülijalgsed ja muud loomad, kes nõelavad, hammustavad, torkavad, löövad astlaga, kannavad igasugu nõmedaid haigusi, tekitavad allergiat ... ... ja on üleüldse keskmiselt mürgisemad, on siin ka putukaid, kes tekitavad ville! Sest siin ei ole ju piisavalt mürgiseid asju... Niiet miks ma siia siis ikkagi tulin? Sest...

Näiteks – neljapäeval, kui me kanalat puhastasime, leidsime sealt koolibri. Ta vaeseke oli suhteliselt hinge heitmise ääre peal, niiet lasi ennast isegi kätte võtta. Mis me siis ikka tegime –

ometi ei jäta teda ju kanadele toiduks (sest need ahvid pidid sisuliselt kõike sööma – kaasa arvatud ... praekana)! Võtsime kätte ja toitsime teda süstla abil väga magusa siirupiveega kuniks ta kosus ja minema lendas. Alguses ei teinud silmigi lahti, aga kui sai natuke süüa (kusjuures selle käigus nägime isegi tema tillukest keelt J), siis hakkas vaikselt lendamist katsetama ja lõpuks saigi minema. Tal oli algul küll orienteerumisega veidi raskusi, aga jõudis lõpuks ilusti puu peale. (Ja kui ma ütlen, et koolibri päästmine on siin olemise üks ägedaid külgi, siis ma ei mõtle, et peaks koolibride päästmiskeskuse tegema eksole, vaid lihtsalt... me saime KOOLIBRId päästa!)

Lisaks tahtsin veel mainida, et kui kellelgi tuleb vahepeal vastupandamatu soov mulle saata päris tiguposti kiri või pakike mõne populaarteadusliku ajakirjaga (näiteks „Imeline teadus”) või ristsõnaga või kuivatatud jõhvikatega või heegelnõelaga, siis selleks tuleb tegutseda järgnevalt:

- võtta paber ja kirjutada/joonistada sinna midagi (mõnusat/huvitavat/naljakat/südantsoojendavat)

- vastavalt konkreetsele eesmärgile võib tekkida vajadus käia läbi poest ja osta midagi pakikese täiteks

- muretseda sobivas suuruses ümbrik ja saadetav ümbrikusse torgata

- ümbrikule kirjutada aadress

B.P 32

97351 MATOURY CEDEX

French Guiana

Kusjuures – kui on suurem kiri/pakike kui A5, siis oleks mõistlik ette kirjutada „c/o Floramazone” (sest siis on Fredericku kaudu seda lihtsam kätte saada) ja minu nimi ka muidugi. Lisaks, pakikese puhul, tuleks postkontorist küsida mingit kleepsu või asja, mis tõendaks, et paki sisu pole suurema väärtusega kui 10(?) eurot. Vastasel korral tuleb jälle läbi hüpata nõmedatest bürokraatiarõngastest, mistõttu ma ei pruugi saadetist niipea kätte saada.

- ümbrik posti panna.

- oodata, kuniks post kätte jõuab ja ma rõõmsa ootusärevusega selle lahti teen

PS. Mida teie plaanite vabariigi taasiseseisvumise puhul teha? Meil on kavas paatoslik öölaulupidu. Ainuke dilemma seisneb veel selles, et kas öölaulupidu teha Eesti või kohaliku öö ajal.