30.07
Esmalt tuletan meelde, et desmoodium on üks taim, mida meil on sadade ja sadade ja sadade ja... sadade kilode viisi ja meie peame seda puhastama igasugu muust jamast ja siis üle loputama, kotti pistma ja hiljem külmhoonesse viima. Kusjuures kui ma lugesin K jutte, kus ta rääkis sadadest (isegi tuhandetest) kilodest taimedest, siis see tundus üsna sürr... aga... nii ongi. Desmoodiumi värk on suhteliselt üksluine töö, aga samas... omamoodi mõnus, et on töö.
Mingisugust igapäevarutiini mul veel kindlasti ei ole. Hetkel tegeleme ainult desmoodiumiga ja pole olnud veel aega koristadagi või oma asjad enda käe järgi ära panna (kuigi täna tegin nende asjadega veidi algust). Nädalavahetusel ei jõudnud linna turulegi, aga kui midagi pakilist ees pole, siis järgmisel nädalavahetusel kindlasti lähme. Pidime tuleval laupäeval šoppamispäeva tegema – tarvis on igasugu asju alates (elektri?)puuridest lõpetades ilusate kleitidega J.
Hommikul ärkame suhteliselt 7 aegu koos päikesega (pluss/miinus natuke), siis puhastame desmoodiumeid, lõuna, veel desmoodiumeid, võib-olla vurame natuke autoga ringi, et korjajatelt desmoodiumid kätte saada ja siia tuua, linnas olles hüppame ka poest läbi, õhtusöök ja magama. Aga olemine on suhteliselt rahulik. Kuumus, üllataval kombel, sugugi ei tapa. Kuigi päeval oli temperatuur vist 33 kraadi ja päike pilve taga. Siiski on kuumus hoopis talutavam kui Eestis mo meelest... Ja täna õhtul oli mul isegi jahe ja panin korra villased sokid jalga – väljas oli 25 kraadi sooja!
Täna avastasin, et meie majakese ümber tegutsevad ahvid (ja siinkohal ma tõesti mõtlengi päris puu otsas ringi tuulavaid ahvikesi). Või noh, teaduslikult korrektsem oleks vist öelda pädrikud. Kuna nägin neid vastu valgust ja suhteliselt kaugelt, siis mingeid eristavaid jooni küll ei märganud, aga K räägib, et need peaksid tamariinid olema. Loomaaias olen kindlasti tamariine näinud. Sealsed liigid olid vist ägedate vuntsidega. Kui ma midagi segamini ei aja.
A – ja unustasin mainida. Jaanipäevast inspireerituna pidin ma esimesel päeval poodi jõudes ka endale kohe matšeete muretsema :D. See pole väga suur, sest liiga raskega ma ei jaksa väga palju vehkida ilmselt, aga ikkagi matšeete. Inglismaal tehtud muideks! Suht naljakas... Siiski pole jõudnud seda veel ära teritada – liiga palju on desmoodiumiga tegemist olnud.
Praegu on desmoodiumitega liiga palju tegemist, et päriselt korralikult ringi vaadata ja uudistada. Aga kui hästi läheb, siis peaksime paari päevaga selle asja ära lõpetama. Siis peaks siinolemine rohkem puhkuse moodi välja nägema mõnda aega. Desmoodiumite juures on üks lahe asi (või vähemalt täna, kui meid aitas veel 4 inimest, oli nii) – korraga istus ringis 6 inimest. Kolm kohalikku koolilast, me K’ga ja peamiselt maja korrashoiu eest hoolitsev brasiillanna Rosa, kes kuulab kreooli raadiot. Siis tekkis olukord, kus kasutati viit (!) erinevat keelt – prantsuse ja eesti keel, inglise keeles üritasime suhelda kohalikega, Rosaga kasutasime prantsuse ja portugali keele segu ja raadiost tuli kreooli keel. Suht lahe. Vahepeal ei saanud ise ka enam aru, mis keeles räägid või mis värk üldse on... Lõbus J
Üldiselt olen ma praegu siiski suhteliselt väsinud – jällekord on seljataga pikk päev. Kui mul on rohkem aega ja viitsimist ja erksust, siis kirjutan ehk ka lõbusama (ja kergemini jälgitava) jutu valmis. Praegu on lihtsalt mõnus rahulik olla.
31.07
Täna oli meil natuke rohkem aega. Küll ainult ennelõunal (homme peaks veel suht palju tegemist olema ja siis saab „kiire” läbi). Ja mis ma oma vaba ajaga tegin – matšeetet teritasin. Täna sain ka autoga sõita (ja siinkohal ma mõtlen, et mina olin roolis, eksole). Auto juhitavus oli väga hea ja ma sain isegi suht kitsal teel ilma liigse sabistamise ja kraavisõitmiseta vastutulevad autod mööda lastud. Pärastpoole hakkas lihtsalt meeletult sadama – lõpuks ma sõitsin 50-ga täitsa normaalsel maanteel ja keeldusin ikkagi ise edasi minemast, sest ma ei tunne teed ja nähtavus oli nii minimaalne kui üldse võimalik (okei, kui oleks päriselt kottpime olnud, siis oleks veel hullem olnud). Siis lihtsalt vahetasime K’ga ära ja edasi ma sain kõrval istuda ja soovi korral auravast maastikust pilti teha (sadu sai üks hetk ikkagi otsa ka).
Ja eile õhtul vaatasin lõpuks üle mingi osa riietest, mis eelmised olid siia jätnud. Arvata võib, et enamus on suhteliselt suured meesteriided (tööriieteks täitsa sobilikud). Muuhulgas oli maha jäetud äge kollane ja kriipsujuku-ipidega paariaastatagune laulupeo särk. Pikkade varrukatega ja puha. Seda on mõnus õhtul kanda kui mul tiba jahe on ja ma peale päevatööd hamakis (ehk ilma võrguta võrkkiiges) lösutan.
Aga tegelikult mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. (Ja elu-olust ka veel mitte.) Täna lugesin ühte 2009. aasta Horisonti. Sattus ette jutt uiguuridest Hiinas. Sisuliselt on seal samad probleemid kui Tiibetis, ainult et laiemale avalikkusele vähem tuntud. Ilmselt. Mina igatahes ei teadnud (mitte, et see otseselt näitaja oleks). See on lihtsalt jubedus, missugune jõhkard võib üks rahvus (tänapäeval) teis(t)e osas olla! Peale artikli lugemist valdas mind täielik viha/tigedus ja jõuetus. Ja samas – mis see aitab, kui mina siin oma väikse mätta otsas nende peale vihane olen? Muhvigi... Ja see ongi veel masendavam. Ja mitte keegi ei hakka suurele Hiinale vastu ka, sest nemad on ju meie järgmine maailmavalitseja-suurriik. Kõik teavad tegelikult, mis kamarajura seal toimub, aga keegi ei tee midagi. Meie valitsuse liikmed isegi keeldusid Dalai-Laamaga kohtumast (vähemalt need on minu viimased teadmised). Tegelikult ma ju tean kogu aeg, et sellised ... asjad toimuvad, aga vahepeal on lihtsalt väga konkreetne meeldetuletus. Ja siis tuleb jälle meelde see pettumus maailmakorra osas...
Peaks võimalusel täitsa lõpetama või siis vähemalt väga väga tugevalt vähendama Hiinas toodetud kaupade ostmise...
Oehh...
No comments:
Post a Comment