Aga võib-olla me ikkagi oleme koolibride päästearmee

19.08

Ehk siis ükspäev oli järgmine koolibri maandunud kanalas (ja sealt nad ei saa ise eriti välja). Niiet me siis päästsime ta jälle ära. Seekord polnud ta nii kutupiilu, aga peopessa sai ikka võtta ja natuke süüa ka anda. Jube nunnukad on nad! See oli vist isegi tillukesem kui eelmine. Mõnus roheka läikega ja kaks sabasulge olid pikemad kui teised (nagu pääsukestel aint et täitsa teist moodi J).

Aga mainisin eelminekord, et võib täitsa juhtuda, et magan öösel hamakis. Noh, proovisingi ära. Õues oli igatahes oluliselt värskem õhk kui toas ja see oli mõnus. Ja putukad ka suurt ei seganud. Ja see oli ka mõnus. Aga miskipärast mul ei õnnestunud üldse väga mugavalt ennast hamakki positsioneerida ja ma polnud öiseks jaheduseks piisavalt hästi valmistunud (kuigi olid sall, villased sokid ja õhuke tekk), mis tähendas seda, et tõmbasin endale kuskil poole öö ajal nööril (ära) kuivanud voodilina peale. Suht efektiivne. Aga see nats ebamugava asendi probleem jäi ikka. Teinekord proovin uuesti, sest mul on ikkagi ettekujutus, et seal võiks jube mõnus olla.

Nii... mis siis veel juhtunud on. Ükspäev läksime otsima... kaljukanasid (see pole tegelikult nende päris nimi, aga otsetõlkes peaks küll nii nende nimi kõlama). Sellised piisavalt suured, oranzid ja huvitavad linnud. Tohutult looduskaitse all. Niiet ‚loogiliselt’ on kohalikud teinud antud lindude vaatamiseks spetsiaalse vaateplatvormi (ehk siis katusealuse, mille kolmes küljes on sein püsti ja ühel seinal on silmade kõrgusel suurem avaus). Noh, linde ei leidnud. Kuskil alates septembrist peaks olema suurem tõenäosus neid näha. Aga see-eest nägime jubedalt suurt (nii käelaba suurust! Tegelikult ka!) tarantlit! Päris ehmatav! Ega ta tegelikult ilma hea põhjuseta ei ründa, pealegi ta hammustus ei pidanud üldse suurt mürgine olema (kuigi tagakehas olevate teravate... karvakestega pihtasaamine pidi ääretult ebameeldiv olema), aga mul oli siiski hea meel, et ma too hetk puu otsas olin.

Neljapäeva õhtul istusin rahulikult laua taga... lugesin raamatut või miskit... ja järsku tunnen vastu õlga tugevat mütsatust. No mis seal ikka – mõni putukas kaotas hetkeks orienteerumisvõime. Igaks juhuks vaatasin ikkagi õla suunas. Ja mulle vaatab üks näoke vastu. Tuli välja, et geko oli kogemata laest alla sadanud ja otse õla peale. (Ise kahtlustasin, et ta oli mo õlle aurudest purju jäänud J).

Täna, reede hommikul olime plaaninud minna üle pika aja hommikul metsapoole nillima, et ehk näeb mõnda suuremat looma. Kes teab, siis hommikul ei ole ma just kõige... teravam pliiats (kui viisakalt öelda). Eriti vara hommikul. Mõni seostab mind tol ajal rohkem porikärbsega... Noh, ajan siis ennast suure surmaga üles (enne kuut – väljas oli pime!!!). Jalutame terve tunnikese... Ja meie saagiks – mingi linnuke, mis oli piisavalt kaugel, et keegi ei saa aru, mis või kes see oli. Pfff! Ei ole väga innustav! Aga see-eest töötades nägime ükspäev jube lahedat mini-iguaanilaadset loomakest! Ta liikus nii vingelt lihtsalt – vahepeal oli jube aeglane ja hoolas, kusjuures varbad kõik nii harali aetud kui vähegi sai, küünarnukist/põlvest jäse ilusti kronksus ja siis jäi nõnda jalg pooles õhus seismas... See oli lihtsalt väga äge tüüp!

Ja täna oleksin äärepealt autoga täismõõdus iguaani alla ajanud J Aga õnneks olen juba piisavalt juhilubade vääriline, et kõik jäid terveks.

PS. Kui kellelgi veel on kahtlaselt palju J-tähti mo jutu sees (või mingeid muid liialt veidraid kriunakaid), siis tõenäoliselt peaksid need olema tegelikult naerunäod.