It’s raining... excrements... Hallelujah

16.08

Katus peakohal, aga väljaheidetega võib ikka pähe saada (kuigi nii kaugele minu puhul õnneks asi ei läinud). Lihtsalt siinne koduloom oskab suurepäraselt katuse all käia... ja ega häda ei ha tulles... Huvitav – kui itaalias ennustab head õnne olukorras tuvi/linnu kakaga pihta saadakse, siis kuidas nad geko väljaheidetesse suhtuvad?

Laupäeval sain linnast (ehk pealinnast) endale... kleidi. Ma küll kahtlustan, et tegelikult oli asi mõeldud seelikuna kasutamiseks (see oli seelikusektsioonis), aga ... ma olen varemgi seelikuid kleidina kasutanud (ja ühelgi juhul pole see siis liiga lühike olnud). Ja see sobib nii ilusti kleidiks. Ma üritan lihtsalt multifunktsionaalsusele rõhuda ja kannan seda rõõmsalt kleidina edasi.

Siin muideks on ilusal ilmal hoopis teistsugune tähendus, kui kodus. Selline pilves õrna tuulekesega ilm on tõesti väga ilus. Päike... uhhhh... Esmaspäeval ma sain päikese peale lausa vihaseks juba – no mismõttes siin praktiliselt terve päeva sirab kogu aeg päike taevas! Nõnda ei jaksa ju mitte muhvigi teha! Hommikul, kui kuumus on talutav, saab natuke tööd teha (kusjuures see on nagu päris päris saun – kõik kohad lihtsalt tilguvad, ainuke vahe on, et siin saab saunas pruuniks ka), lõuna ajal on nii karm leitsak, et isegi magada ei jaksa korralikult ja edasi on õhtupoole jälle jahedam. Aga kuna päeval oli nii palav, siis ei jaksa õhtul ka midagi teha. Kuigi – eile ma olin tõesti tige, mistõttu oli päris meeldiv õhtupoole matšeetega... rohida...

Tundub siiski, et see aasta on kuivaperiood natuke varem kohale jõudnud... (Pange tähele, kui tuleb siis see päris vihmaperiood ja mitte midagi ära ei kuiva, siis ma pole ilmselt ka ilmaga rahul – nagu tõeline eestlane! Kuigi täna hommikul oli tõepoolest ilus ilm, seda ma tunnistan.)

Ja sellest hakkan ma aru saama, kuidas saab kuumas kohas teed juua. Teest saadav vedelik tundub kuidagi... efektiivsem kui vesi ise. Samas... ma ei saa veel aru, kuidas saab kuumas kohas kuuma teed juua. Muidugi – ma pole kunagi väga soojade jookide sõber nagunii olnud.

Ööl vastu teisipäeva üritasin päikesetõusu vaadata. Rõhk sõnal üritasin. Kogemata läks uni 5 aegu ära. Poole tunni pärast jõudsin siis õue hamakki, et hakkan ootama, kuidas vaikselt võib märgata helenemise märke. Ja siis jäin magama lihtsalt. Nii mõnus jahe värske õhk oli! Uni lihtsalt tikkus ise silma. Vahepeal õnnestust läbi une silm lahti teha, aga siis oli juba valge, niiet ma võisin südamerahus silma tagasi kinni panna ja killukese veel magada. Aga selle aktsiooni tulemusena otsisime üles ‚õues magamise sääsevõrgu’ ja ilmselt täna jäängi ööseks välja.

Kolmapäeval saab kolm nädalat siin oldud... Kui aastas on 52 nädalat, siis on nii umbes 49 veel... Ei oskagi öelda, kas see on kangesti palju või mitte. Tõenäoliselt tuleb hetki, kui ma mõtlen, et see on lootusetult palju ja teisi, mil tundub just parasjagu või isegi tiba vähe...

PS. Palju õnne Rups... Ja teisel R’il on neljapäeval sünnipäev...