Friday, August 5, 2011

Ka pimedal ööl võivad päikeseprillid ääretult kasulikud olla

5.08

Ühesõnaga – eile öösel/täna hommikul oli mul esimene liblikate/putukate ööpüük. (Mittebioloogidele selgituseks, et ööliblikate saamiseks pannakse parajasse kohta valge lina üles ja selle juurde meeletu võimsusega lambid põlema, et siis putukaid ligi meelitada (linale) ja soovi korral... ära fikseerida.) Üks turist (Fransoaaaaaa), kellega me ka rohkem suhtlesime, korraldas juba teist ööd järjest sellist ööpüüki ja kutsus seltsiks. Mina olin asjast päriselt huvitatud ka ja läksingi terveks ööks (K oli alguses mõnda aega). Peale kaheksat hakkasime liikuma (sinnaminek oli üldse omaette naljakas), poole üheksa ajal jõudsime vist kohale ja nad sättisid asju üles ja siis... hakkasime aga ootama. Toolid olid kaasas, söök oli kotis, seltskond oli olemas... istusime ja ootasime ja aeg-ajalt käisime lina juures liblikaid uurimas. Mul olid samuti... fikseerimise (ehk siis surmamise) vahendid kaasas – eelmisest eestlasest oli jäänud hunnik igasugu tarvilikke asju. Mitte, et ma oleks osanud nendega midagi väga täpselt peale hakata (selles mõttes, et süstlaid ei ole ma küll kunagi varem liblikapüügil kasutanud, eksole!), aga eks siis Fransoaaaa ja ta sõber näitasid ja õpetasid. Selle poole pealt läks jube hästi. Eks ma hakkasin aga enda jaoks huvitavamaid liblikaid purki püüdma. Igasugu põnevate mustritega asju oli seal, kuigi tõenäoliselt entomoloogilisest vaatenurgast olid enamus neist suht mõttetud. Aga, mul oli vähemalt huvitav. Üks hetk ilmusid ka suuremad liblikad välja. Ja siinkohal ma räägin tõesti suuuurtest! Sellistest, millega ei tahaks pimedal tänaval kokku sattuda, eksole... Vahepeal oli tunne, et kui üks suurem sulle otsa lendab, siis tekib kohe sinikas ja puha (okeiokei, võite arvata, et ma natuke liialdan, aga suured olid nad sellegipoolest). Eks ma sain paar sellist ka kätte. Õigemini... nende puhul mind natuke aidati, sest siin oli vaja killuke oskust, et mitte tiibu kahjustada. Nad tuli kuidagi õigesti kinni võtta (ma harjutasin pool ööd, aga päris käppa liigutust ikka ei saanud) ja siis ... süstida nende kehasse killuke mürki, mis nad suht kohe kutupiiluks tegi. No päris veider asi – süstida liblikat! Aga nii see läks... Igatahes – püük ise oli päris huvitav ja seltskond meeldiv. Siiski kogenematusest olid minul seljas võrdlemisi heledad riided, mis tähendas, et iga kord kui ma linale lähenesin, tabas mind kohe esmaklassiline liblikarünnak. See osa oli suhteliselt häiriv. Eriti kuna mõned nendest ‚liblikatest’ olid ka nõelavad asjandused, mida kohapeal kutsutakse wasp’ideks, kuigi minu arust nad küll otseselt herilaste või vapsikutega ei sarnanenud... Neilt ma õnneks nõelata ei saanud, aga liblikarünnakud siiski jäid. Lisaks – tegelikult on liblikad ka tilluke killuke mürgised või midagi (osadel tekib nende läheduses lõpuks allergia), niiet väga neid rünnakuid ei maksa enda suunas provotseerida. Kusjuures osad rünnakud on ääretult salakavalad – väiksed ahvid ronivad püksisäärest või pluusivarrukast või –kaelusest sisse ja mõtlevad, et uudistavad natuke uues keskkonnas. Võite uskuda, et see on suhteliselt ebamugav (kuigi ainuke plusspool on see, et vähemalt need kõige suuremad ei pääse sellise meetodiga riiete vahele). Igatahes – kuna ma tüdisin rünnakutest ära, siis mingi aeg suhteliselt hommikul hakkasin linast ohutumasse kaugusesse hoidma. Järgmine kord panen lihtsalt tumedad riided selga ja see probleem on kohe plaksti lahendatud (või vähemalt miinimumini viidud). Asi sai meil kuskil... poole viie aegu (?) läbi ja umbes 5-6 vahel jõudsin voodisse. Selle öö liblikad said sügavkülma – eks hiljem näha ole, kas midagi mõistlikku neist saab ka või korjasin praegu mingit eriti mõttetut sodi oma vasikavaimustuses. Kusjuures ma üritasin ka juhendaja tarvis neid ‚puukoorekarva’ vaksikuid otsida. No jumalad küll – see oli päris keeruline! Selliseid kas ei olnud või... nad ei olnud väga vaksiku näoga. Lõpuks ma vist sain midagi kätte, aga pean natuke lähemalt uurima, kas tegu oli õigete asjadega... Aga see selleks.

Täna olen eelneva pika öö tõttu nagu tõsine zombi. Vahepeal tuleb elu natuke sisse, aga siis ta kaob kuskile ära jälle... Väga hea päev nt Castle’i vaatamiseks ;) Ja homme lähme turule ja (raamatu)poodidesse ja vanalinna ja linnavaadet mäelt uurima ja ... ühesõnaga – on aeg kohaliku võõramaise (linna)eluoluga veidi lähemalt tutvuda.

Mis meie praegusesse töögraafikusse puutub, siis keskmiselt oleme ette võtnud uue taime – Cersium’i (vist oli selline nimi). Hommikul, kui pole veel väga kuumaks läinud, lähme metsa, siis K raiub natuke oksi (puu meenutab suhteliselt paju, niiet võite ette kujutada, et taim on justkui pajuokste ja suhteliselt suurte toomingalehtedega) ja mina korjan neilt aga lehti ära. Ühe hommikuga saame ehk 10 kilo lehti. Siis toome nad enda juurde tagasi, paneme päikese kätte kuivama ja voila – kümnest kilost saab järsku orienteeruvalt kaks. Pealelõunal tegeleme natuke samade okste istutamisega ja jälgimisega, et näiteks tuul kuivavaid lehti minema ei ajaks. Kusjuures mis puutub okste istutamisse, siis kuna ma ei usu (eelnevalt istutatud okste põhjal), et K korjatud peenikesed oksad kasvama lähevad, ma ka väga ei assisteeri teda selle juures. (Tal pole selle vastu midagi tegelikult.) Mina hoopis üritan talle teaduslikult tõestada, et on tarvis võtta suuremaid oksi – ehk siis mõõdan neid, mis on seni juba kasvama läinud ja siis hakkan igasugu statistilist tilulilu andmete peal kasutama. (Tehniliselt võttes peaks seal ka igasugu muid faktoreid arvesse võtma, et seda päris teaduslikuks eksperimendiks nimetada, aga mingi algeline teadusevärk on see ikka). Ühesõnaga – mulle on statistika ja teadus natuke pähe löönud (jah, ma tean, et see oli tegelikult kaheksa sõnaga öeldud ja mitte ühega J).

No comments: