Muusika- ja muud elamused

4.10

Laupäeval käisime jällekord eelmainitud festivali muusikaõhtul. Kõigepealt sisse minnes saime näppu flaieri, mis kutsus Prantsuse-Guajaana esimesele jazz-rocki ja progressiivse rocki (tasuta) kontserditele oktoobri lõpu poole. Üheks peaesinejaks on bänd Rootsist. Miks ka mitte? Kui nii edasi läheb, siis käin siin rohkem kontserditel kui Eestis mitme aasta peale kokku :)

Igatahes. Laupäevaõhtused kontserdid olid vist natuke paremad kui eelmised. (Seda järeldan puhtalt kohalike inimeste reaktsiooni järgi, sest laupäeval isegi tantsiti kaasa... See ‘isegi’ osa on üllatav mo jaoks, sest kujutasin ette, et nad on siin kõik jube temperamentsed ja löövad kohe tantsu lahti kui mingi põnev muusika taustaks käib...) Noh, mo arust oli ka päris mõnus igatahes. Kuniks hakkas vihma sadama ja kõik jooksid eemale suurte valgete telkide ja puuvõrade alla peitu. Ja see oli lausa naljakas! Esinejad kõigest väest laulsid edasi, aga inimesed vaatasid asja õnnetult telkide alt. Üks vanem meesterahvas oli tooli kaasa toonud ja kuna see juhtumisi telgi alla ei mahtunud, siis tool kogus kogu aeg vett istme koha peale ja mees kallas seda iga paari minuti tagant toolilt ära. Ei oskagi seletada, mis see päriselt naljakas asi seal täpselt oli, aga... lõbus see ebatavaline juhtum oli.

Tegelikult saime ka meie too õhtul natuke märjaks, niiet väga kontserdile tagasi ei igatsenud (eriti kuna vihmasadu andis endast vahelduva eduga ikka märku). Seevastu käisime rannas. Teoreetiliselt oleks võinud isegi ujuma minna, aga ookean tundus natuke kahtlaselt suur ja pime, niiet seekord väga ei kutsunud. Kuigi, pühapäevahommikust suplust, tuleb tunnistada, pimedus kohe sugugi ei takistanud ;)

Üldiselt festivali muusikalistest õhtutest võiks natuke veel rääkida. Näiteks, et vahepeal tekkis tunne, nagu esinejad teeksid alles peaproovi, sest nad hakkasid enda laulude või tantsude vahepeal omavahel seletama. Ma võin ainult ette kujutada, et jututeemaks oli ‘Noh, mis me nüüd laulame? Kes nüüd pidi eeslaulja olema? Ma küll ei mäleta ühtegi lugu enam...’ Või võiks lausa öelda, et mõned meessoost esinejad nägid välja nagu superbeebid, kuna neil oli midagi mähkmelaadset jalas ja keebilaadset õlgadel. Aga seda ma ometi ei ütle, sest teiste kultuuride üle nalja ei tohi teha, see oleks ju diskrimineerimine või midagi taolist. Öönölt öndö ölö töhöb nöljö töhö (sai keegi aru?) Ja siis esinejate vahepeal saime kuulda pikka prantsusekeelset juttu. Tõenäoliselt osaliselt oli see mõeldud ajatäiteks, et uued esinejad ennast valmis saaks seada, aga osalt mulle tundus, et tüüp (tüübid) lihtsalt nautisid jutustamist. Mõnest üksikust sõnast saime ka meie vahepeal aru. Tihti piirdus meie arusaamine siiski ainult sõnaga ‘merci’, millega lõpetati kõne. Huvitav komme iseenesest üleüldiselt (sest meil tehakse ka ju nii) – tänada iseenda sõnavõtu eest. (Okei, saan aru, et tegelikult tänatakse kuulajaid kuulamise eest, aga omamoodi kummaline ikkagi.) Igatahes. Hästi tihti kasutasid nad oma kõnes sõna ‘sessoaaaaaaaa’, aga kuna teadupärast prantsuse keele kirjapilt on hoopis erinev hääldusest, siis me ei suutnud hiljem sõnaraamatu abil kuidagi selle sõna tähendust tuvastada...

Teisipäeva õhtul alustasime projektiga ‘teisipäevad Bulgakoviga’ ehk mul on terve hunnik Venemaal vändatud Meistri ja Margarita ... seriaali osasid. Tuleb tunnistada, et kui ma poleks teost varem lugenud, siis oleks suhteliselt keeruline, kui mitte suht võimatu, sellest segasest värgist midagi mõistlikku aru saada (samas – ega see polegi otseselt mõistlik ja ratsionaalne teos). Kunstiliselt on see igatahes tõepoolest ääretult kaunis linastus. Vähemalt keskmiselt. Eks näis, mis sellest projektist saab.

A – ja teisipäeval alustasin ka tomati projektiga. Ehk siis... kuna poes ja turul on tomatid üüüüüüratult kallid (ja hind pole isegi mitte vastavuses tomati väljanägemisega), siis panin poest ostetud tomatiseemned (mis olid kohe hoopis odavamad) mulda. Muideks... seemned olid sinised. Mhmh. Tont teab, mis mögin nende seemnete ümber oli, aga loodetavasti läheb kunagi kasvama ja ehk annab ka mõne tomati... Jällekord – eks näis, mis sellest projektist saab.

Lisaks, hetkel kohaliku kanadalase käest kuulsime päris huvitavat infot. Nimelt – neil pidavat ka olema musta leiba. Selle nimi on pumpernickel. Pole veel eestikeelset vastet leidnud ega suutnud fakti kinnitada, aga üks hetk uurin asja veidi lähemalt. Google’i abiga, muidugi.

Ja muidugi tuleks ka rääkida kohalikest kulinaaria-veidrustest. Nimelt ükspäev tegi K mingit lihalaadset asja, mis ta poes konserveeritud kujul oli ostnud. Selle lähemal inspekteerimisel ei mina ega I julenud asja ... rohkem ega vähem entusiastlikult maitstagi. Ja kui lõpuks tõlkima hakkasime, et mis kamarajuraga üldse tegu on, siis selgus, et meie ees ... K taldrikul seisavad... soolikad! Lehma omad! Pfff! Tookord mul küll õnnestus enda söök (ilma soolikateta) ära lõpetada, aga tuleb tunnistada, et mõte soolikate söömisest paneb mul siiamaani sisikonna õrnalt keerama...