Mida teha (aegunud) autojuhilubadega?

23.10

Et kõik ausalt ära rääkida... tuleb alustada päris algusest.

Kõigepealt tuleb minna kuskile (kaugele), kus poodides ei ole väga suurt valikut mõnusaid nosimise asju. Vaatamata suhteliselt väikesele valikule tuleb omada siiski vastapandamatut ja kohest isu midagi mõnusat nosida. Lisaks peab olema olukorras, kus pole kuskilt võtta sööginõusid... Ilmselt edasi oskate juba ise enam-vähem ette kujutada? Igatahes – ühel õhtul tulime kontorist tagasi, ostsime teepeal eelnevalt külmutatud õrnalt jäätisetordi laadse toote ja kuna isu oli nii suur, siis teepeal sobivas kohas tegime peatuse, et (vaarika)tordike ära süüa. Kuna ilmselgelt kellelgi taolises situatsioonis lusikaid-kahvleid kaasas polnud, siis tuli kasutusele võtta aktsepteeritav alternatiiv – juhiluba. Ja kõik see toimus üldiselt ajal, mil väljas oli juba kottpime. Õnneks, kuigi lusikaid kellelgi polnud, siis pealampe meil paar tükki siiski oli. Ettevõtmine oli igatahes ääretult lõbus.Ja tõenäoliselt kehtivaid lube kasutanud isikud mõtlevad nüüd iga kord politseile lube näidates olukorrale (või olukordadele), mil olude sunnil oli ... eelmainitud dokumente natuke teisel eesmärgil kasutatud...

Neljapäeval pidi olema esimese Sayouzi (mingi raketiasjandus – ärge täpsemalt küsige, aga jube suur ja oluline sündmus) taevasse saatmine. Olime selle vaatamise endale ilusasti plaani võtnud. Rakette lastakse siinkandis kosmosesse Kourus, mis on meie elamisest umbes 2 tunni kaugusel. Plaanid olid ilusad, kõik olid põnevil. Õnneks saime oluliselt enne väljasõitu teada, et seegi kord (nagu paar korda varem meie ajal) lükati start edasi. Seekord nihutati asja umbes ühe päeva võrra – reede hommikule (7.30). Ja ei – sinna me ei jõudnud, sest see oleks tähendanud a) liiiiga varast ülesärkamist ja b) olematut tööpäeva. See-eest lootsime vähemalt kuuldagi kogu seda mürtsu ja kärtsu, mida ühe raketi start tekitab. Aga kuna oli ääretult udune/pilvine hommikupoolik, siis heli eriti ei levinud ja müra, mis meile kohale jõudis, oleks sama hästi võinud olla natuke eemal liikuva auto mürin. Kokkuvõtlikult – raketi starti nägemise juurde ei saa veel linnukest teha.

Lisaks oli reedel meil... veel üks ääretult ... naljakas ... juhtumine. Nimelt sel nädalavahetusel toimus (tasuta) rock jazzi ja progressiivse rocki festival Crescendo. Noh, kuna on tegu tasuta kaheõhtuse sündmusega, siis ilmselgelt tahtsime asja kaema minna. Üritus pidi toimuma Montsinery-Tonnegrandis. (Selgituse mõttes ütlen, et need on teineteisest paarikümne kilomeetri kaugusel asuvad külakesed.) Tookord unus meil kaart maha, kuigi üldiselt teadsime, kus üks neist kohtadest asub, niiet sõitsime entusiastlikult kohale. Nii... Seal oli pime ja vaikne. Väga vaikne. Mitte üldse muusikafestivalile kohaselt vaikne. Tiirutasime külas natuke ringi. Ei midagi. Ja kuna meil oli väga vähe kütust alles, siis polnud kuigi palju alternatiive ja pidime otsa ringi keerama. Kuna too õhtu oli ka meie bensujaam kinni, siis... nii see jäigi. Teisel õhtul (täis paagiga) katsetasime siis nendest kahest külast seda, mida me eelnevalt polnud üle vaadanud. Ja voila – oligi seal. Seniajani jääb müstikaks, miks oli kuulutuse peal kaks küla nime kui festival ise toimus ainult ühes. Aga mis seal ikka – vähemalt teisel katsel õnnestus. Laupäeval esinesid kolm bändi – Cinquillo (Gujaana), Karcius (Kanada), Beardfish (Rootsi!). Tõenäoliselt leiab soovi korral youtube’ist stiilinäiteid. Igatahes. Suhteliselt huvitavad asjad – esimene oli rahulikum, teine ääretult ääretult raju ja kolmas... oli mõlemat. Siiski esimene ei olnud minu jaoks piisavalt sümpaatne, aga teised kaks meeldisid küll (vähemalt live’is). Kokkuvõtlikult – mina jäin selle õhtuga rahule. Ja festivali tulemusel sain teada, et jazzi osa mulle tõepoolest väga ei istu, progresiivi osa oli kohati huvitav ja rock... endiselt rokib. Pluss selle festivali (ja ka traditsioonilise muusika omal) oli meie jaoks huvitav nüanss – mõnikümmend meetrit lavast eemal olid ... müügiletid. Nagu tavalisel laadal. Seal müüdi kõike alates riietest ja ehetest lõpetades näiteks moosidega. Väga huvitav, aga omamoodi väga vahva. Niiet festivalid on justkui üritused, kus inimesed saavad kokku. Ja seda igas mõttes. Ka rahva seas oli näha, kuidas inimesed käisid muusika nautlemise kõrvalt aeg-ajalt ühe sõbra juurest teise juurde ja olid kangesti rõõmsad kõiki nähes ja puhusid natuke juttu. Seltskonnad olid üldiselt väga muutlikud asjad. Meil, ma olen pigem harjunud, et lähed, oled ja tuled suhteliselt sama seltskonnaga, aga seal oli see teisiti. Huvitav.

Ja sel nädalavahetusel sain endale nö juuksurina ühe kliendi ehk katsealuse juurde. Asja võib ka muidugi teisiti esitada – meesterahvaste arv, kellel olen juukseid lõiganud, kahekordistus kohe ühe nädalavahetusega. Polnudki varem natuke pikemaid kui hästi lühikesi juukseid lõiganud. Esimese korra kohta tuli päris aktsepteeritav. Ja vaikselt hakkan kukla-asjast ja kõrvade kohast ka aru saama. Päris lõbus. Kuigi seekord lõikasin ma hoopis vähem lühemaks kui ‘klient’ soovis, sest ma lihtaslt ei julgenud rohkem, aga mis seal ikka – teinekord saab ehk paremini.

PS. Ja mitte keegi pole veel luuletust kommenteerinud? See oli päris äge ju ;)

(Ma loodan, et teie tegelik vabandus on see, et te pole lihtsalt lugenud veel :D)