Tekkis pikem vahe, nüüd saate ehk pikema jutu

22.09

Vahepeal on päris palju tegemist olnud. Peamiselt vist küll töist tegemist, aga tegemist ikka.

Kõigepealt möödunud nädalavahetus. Teema ‚mida sel nädalavahetusel teha’ tekitas meil reedel päris pika diskussiooni. Lõpuks saavutasime kõiki rahuldava variandi. Seekord käisime avastamas uut kohta – Kouru linna. Kourus on kosmosejaam, niiet loogiliselt võttes ka kosmosemuuseum. Kosmosemuuseumi ees oli hunnik lippe, demonstreerimaks riike, mis kõik antud kosmoseprojektis osalevad. Teoreetiliselt oli Eesti lipp ka. Rõhutan sõna teoreetiliselt, sest neil õnnestus meie lipp tagurpidi üles panna. Kusjuures tõenäoliselt on see nii juba väga ammu olnud, vaatamata asjaolule, et päris mitmed eestlased on käinud seletamas, et meie lipp on tegelikult sini-must-valge, mitte valge-must-sinine. Ega mina selle seletamise osas sugugi teistsugune olnud. Kuna me olime natuke enne muuseumi avamist kohale jõudnud ja mul juhtus sõnaraamat kaasas olema, siis istusin aga maha ja hakkasin lipu-eksitusele tähelepanu pööramiseks vajalikke sõnu välja otsima ja ümber kirjutama. Nii. Muuseum tehakse lahti. Leian siis suveniirimüüja-tädi, kellele hakkan oma juttu seletama. Juba esimese asjaliku sõna juures (drapeau ehk lipp) tekib meil probleem. Ta lihtsalt ei saa mo hääldusest aru. (K itsitab kogu aeg natuke eemal.) Võtan siis lihtsama tee – sisuliselt näitan talle ümberkirjutatud sõnu ja sealjuures vehin hästi palju demonstratiivselt kätega. Tundub, et ta sai lõpuks vist võib-olla teoreetiliselt aru, mis ma mõtlesin. Muidugi, kui pärast muuseumiga ühele poole saime, siis oli lipp õnnelikult ikka veel tagurpidi.

Aga muuseum ise. See oli täiesti revolutsiooniline koht! Mitte, et sisu ise nii ääretult põnev oleks olnud (oleks võinud natuke interaktiivsem vast olla), aga seal oli kõik dubleeritud inglise keelde! Niiet muuseumis avaldatud tekstide tõlkimiseks polnudki sõnaraamatut tegelikult tarvis.

Edasi läksime Kourut ennast uudistama. Ega seal väga midagi polnud. Kuigi, kui linna võrrelda teiste juba nähtutega, siis see tundus kuidagi... korralikum. Omamoodi armas koht, aga ... mingi... asi oli justkui puudu. Üldine arvamus meie seas oli, et seal päriselt elada küll ei tahaks. Inimesed olid küll tublid ja õhtul kõik jooksid või sõitsid rattaga või tegid miskit muud sporti. Seal nägime ka ühtesi pulmalisi. Meil tekkis diskussioon, et kes on neist pruutneitsid ja kes kannab niisama pruutneitsite kleitidega sarnast värvi rõivaid :). Ja lisaks käisime rannas. Ääretult kaunis päikeseloojang oli, aga mina, ahv, olin sel nädalavahetusel fotoka maha unustanud! Rannas oli ka üks... kilpkonn... surnud. Kui see elutuse osa välja arvata, siis ta nägi välja täpselt nagu ‚Kalapoeg Nemo’ multifilmis... Aga vesi oli endiselt soolane, seekord väga rahulik ja soe.

Öösel jalutasime ja rallisime natuke linnapeal ringi, et natuke uudistada kohalikku eluolu ja ööbimine toimus tookord kontoris.

Pühapäeval käisime loomaaias. Jaaguar, kõiksugu teised kaslased, aarad ja papagoid, maod, kaimanid, ahvid ja igasugu muud tegelased. Väga mõnus oli – kõik olime lõpuks rahul selle käiguga. Kaslased olid kõik vähemalt sama laisad kui meie tavaliselt päeval – lihtsalt lösutasid. Lisaks sai seal käia üleval puude ladvikute kõrgusel laudteel. Ma juhtusin tookord natuke eespool oma loomaaia uudistamistega olema ja siis trehvasin selle laudtee peale ja läksin muidugi lähemalt kaema. Alguses ronisin entusiastlikult üles, aga mingi hetk mõtlesin, et hmmm... see on veel hirmutavam kui ma ette kujutasin... hmm.. läheks tagasi? Läheks edasi? Hmmm... Okei, aeg hirmust natuke üle olla. Ja läksin edasi. Algul jalad kangesti värisesid all, aga üks hetk hakkasin isegi nautima. Niisiis... Aga loomadest ma ei oskagi muud rääkida. Õppimise eesmärgil oli päris asjalik. Muideks tuli välja, et ühed ahvid, mida me kunagi nägime ja kaputsiinideks pidasime, olid tegelikult Saimiri sciureus’ed (ei teagi, mis eestikeelne nimi on, aga võite järgi uurida :D).

Pühapäeval tuli üks... põhimõtteliselt püsikülaline, kanadalane Andre, siia. Ta on kolm kuud kohapeal, püüab putukaid ja natuke ehitab või teeb muud tööd Fredericu jaoks. Ta on nüüdseks juba väga ägedaid (ja väga hinnalisi) putukaid kätte saanud! Omamoodi inspireeriv ja õpetav – oskan võib-olla rohkem silmi lahti hoida. Samamoodi on ta ka päris jutukas ja energiline. Ja üllatavalt vanem – ma kujutasin juttude järgi kogu aeg kuskil 30-aastast ette, aga tegelikult ta on kuskil 20 või rohkem vanem.

Esmaspäeval tegime tööd, teisipäeval tegime kontoris tööd (ja tegelikult tegime ka tööd, mitte ei istunud kogu aeg netis), kolmapäeval tegime tööd, neljapäeval tegime tööd ja tõenäoliselt reedel teeme ka tööd :D.

Tegelikult teisipäeval tahtsime Kourusse raketi starti vaatama minna, aga tuli välja (õnneks mitte peale kohalesõitmist), et start oli edasi lükatud. Kolmapäeva õhtul, kui me nägime/kuulsime raketi lendamisel tekkinud suitsujuga, saime teada, et start lükati kolmapäeva peale... Hmhhh... Aga oktoobris peaks mingisuguse uut tüüpi raketi taevassesaatmine olema, niiet ehk õnnestub seda näha.

Kolmapäeval oli meil ka järjekordne mõnus filmiõhtu. Senini olime piirdunud peamiselt eestimaiste asjadega, nüüd vaatasime 1970. aasta ameerika filmi (Catch 22). Mind pani üllatama filmi sõja-, ühiskonna- ja ameerika kriitilisus, aga samas ma pole kindel, kas seda otseselt heaks filmiks nimetaksin.

Millalgi enne filmiõhtut läksin oma tuppa, et miski kangesti oluline asi ära tuua. Eeldasin siis, et astun ilusti kena tahke põranda peale, aga tegelikult oli seal mingi ligane-lögane ja pehme värk hoopis. Ehmatasin kangesti ja võtsin kiiruga jala ära, lootuses, et jala alla sattunud konna päris ära ei lömastanud. Noh, ei lömastanud. Aga temaga sai veel hunnikus nalja kui ma üritasin tüüpi enda toast kätte saada ja siis mitu korda ehmatasin nii, et pillasin karbi kolisedes maha.

Täna, neljapäeval, käisime hommikul nö liivapaberitaime korjamas. Ta on kare nagu päris liivapaber. Niiet tema korjamine on suht keeruline. Aga lõhnab hästi. (Tõenäoliselt kasutatakse kosmeetikas või midagi.) Korjasime seda asja lauspäikese all! Huhhhhh! Palav! (Niiet järgmine kord kui kosmeetikat kasutate, siis mõelge, kui raske vaevaga see topsitäis tõenäoliselt on tulnud... :D) Meie olime kõik higist läbi nõrgunud juba oma tunniga, aga kõrval töötavad mustad mehed sebisid vaikselt rahulikult ja tundub, et higivabalt edasi. Ega me palju jaksanudki. Päikese tõttu otsustasime reedel juba vääääga varakult pihta hakata. Pange tähele – ma pakkusin suht tõsiselt välja, et sõidame kuuest välja. Teised leidsid, et mõistlikum oleks siiski alles pool seitse autoga startida :). Ja nüüd on täna ees veel jalutuskäik metsas ehk otsime ühte puuliiki. Õigemini... viiest olemasolevast puuliigist on 3 täitsa sobivad. Eile leidsime tõenäoliselt seda neljandat :). Aga metsa all jalutada on päris mõnus. Pikad riided peavad küll olema (puugi ja väikse võsatõrjena), aga suht lahedaid asju võib seal trehvata. (Eile näiteks püüdsin ühe ääretult ägeda poolenisti läbipaistva liblika... Muuhulgas olin liblikavõrgu kaasa võtnud...)

Ja näete – saitegi pika sissekande. Väga pika. Kes lõppu jõudsid, võivad endale ühe pai nüüd teha :D

Reedene lisand:

PS. Iroonia seisneb selles, et reede meil paluti vabaks võtta, et pühapäeval tööd teha :)