Kassid on tegelikult hoopis ägedamad...

5.09

Kui rääkida kohalikest loomadest, siis siin on üks salakiisu (‚sala’ selle pärast, et kui boss teada saaks, kus ta elutseb, siis avastaks loom ennast ilmselt merekoolist). See kass on tegelikult väga mõnus. Nurrub ja on pehme ja armas ja saab iseendaga ilusasti hakkama. Seevastu koerad norivad pidevalt tähelepanu (eriti Printsess) ja vahepeal tüütab see ära... Ja ebamugav on näiteks siis kui endal on terav matšeete käes ja nad hüppavad ja jooksevad ümberringi. Siis hoian hinge kinni, et nad jumala eest nüüd pihta ei läheks terariistale.

Kohapealne aktuaalsem teema on tegelikult ameeriklasest turistid. Ja nemad on tõesti väga ägedad. Ilmselgelt ka putukahuvilised nagu suht kõik turistid siin. Aga erinevalt jaapanlastest huvitavad neid erinevat sorti putukad ja mitte ainult hästi suured ja värvilised. Mitmed neist on loodusmuuseumite kuraatorid (küll peamiselt Yale’i ülikooli omade), üks on forensic entomologist ehk siis ta paneb paika inimese surmaaja ja –koha vastavalt laibalt leitud putukatele ning üks minuvanune tšikk, kes õpib teoreetiliseks matemaatikuks. Väga väga äge seltskond. Nendega on tõsiselt vahva jutustada. Tuleb tunnistada, et minu arvamus ameeriklastest kohe tõuseb kuhjaga tänu neile (aga tõenäoliselt ma tegingi neile enda arvamusega ülekohut enne, niiet oligi viimane aeg, et keegi seda muudaks).

Ja hetkel justkui muud ei oskagi väga rääkida... Tundub, et nüüd hakkab tulema vaikselt hetk, kus sündmused ei tundu enam nii uudsed, et tekitaks kohe emotsiooni „ma tahan seda teistega kangesti jagada”. Hommikuti teeme ikka tööd, päeval on ikka palav (ja ‚ilma’ naljad on ikka naljakad), õhtud on ikka mõnusad (siinkandis oleks justkui alati mõnus augustiõhtu varnast võtta). Kuigi eile oli päris vihmane ja seetõttu minu jaoks veidralt niiske ja jahe. Mmmm... turult on ikka mõnus pomelot osta, ookean on ikka soolane, ümberringi on ikka (keskmiselt) samad inimesed, internetis on ikka aeg-ajalt hea käia, et omadega suhelda... Kodumaast tunnen ikka tervislikus koguses puudust... Võib-olla on sissekanne veidi uimane tegelikult seetõttu, et eile tegin (ja täna õhtul lähen) ööpüüki ja kuigi eilne öö lõppes võrdlemisi varakult, siis olen veidi vaiksem täna... Ehk saate järgmine nädal entusiastlikuma jutukese. Või on teil küsimusi-kommentaare? Ja teate, te täitsa võite kommentaare jätta mo juttude juurde ;)

PS. Mo kanaprojekt edeneb juba õrnalt ehk siis üle pika aja üritasin jälle kanafileed pannil küpsetada. Ei tulnud veel üldse nii hea kui emm teeb, aga parem kui eelnevatel kordadel, niiet edasiminekut võib märgata. Ja tundub, et poistel pole midagi katsejänese staatuse vastu.

---

Järgmine päev ehk 7.09

Nii... ja hakkabki jälle huvitavaid asju ka juhtuma... Või vähemalt selliseid, mida kohe jagada tahaks.

Näiteks ükspäev nägin kiili. See oli roosa! Ja ma ei mõtle mingi punakasroosakas, vaid tõsiselt tugev fuksiaroosa (ei, ma ei olnud laksu all ega palavusest/päikesest segaseks läinud)! Täiesti hämmastav. Ja kui üksõhtu tegime veel ööpüüki, siis meie platsi ligidale sattus üks konn (väidetavalt vist Bufo Marima või midagi taolist), kärnkonn. Suur kärnkonn (kuigi teadjamate kohaselt on siin ka oluliselt suuremaid). Kui ma enda sõrmed laiali sirutasin, siis käsi ei katnud ikka kogu konna ära. Tõsine lahmakas. Ja siis ta lihtsalt istus seal ja mõtles, et me ei näe teda. Jube kahju oli, et teda liikumas ei näinud, aga ta ikka keskendus enda nähtamatukstegemisele väga tugevalt ja liikumine ei ole sellisel juhul hea strateegia.

Samal õhtul olin üksinda majakeses (I oli seekord valguspüügi valvur ja K oma majas õue teises otsas). See oli tõsiselt mõnus õhtupoolik. Panin tuled kustu ja lihtsalt istusin – kuulatasin ümbruskonna vaikust (mis siiski sisaldas endas ohtralt loodushääli) ja vaatasin, kui kaunis kõik kuuvalgel on. Suhteliselt nagu oleks kuskilt muinasjutust välja astunud. (Võib-olla mäletate, et kunagi mainisin, et ööd on siin jube pimedad... Noh, tegelikult sõltub kõik suuresti kuu faasidest. Kui on täiskuu, siis on juba nii valge, et peaaegu nagu oleks valgustatud linnas või midagi.) Igatahes oli nõnda mõnus istuda, kuulatada, ringi vaadata ja mõtiskleda. Ja mõtisklemiseks ainest ju jagub...

Ja siis ikka veel samal õhtul... õigemini öösel. Või tehniliselt võttes küll tegelikult hommikul juba. Igatahes. Ärkasin üles ja mingi hetk kuulen eriti hullu krabinat. Nagu keegi õõnestaks lauda seestpoolt või midagi... Nii hullusti õnneks polnud, aga üks minu mõistes suur sajajalgne sibas toas ringi ja oli penoplasti taha parasjagu jõudnud. Üldiselt on need tüübid natuke ka mürgised (üllatus-üllatus) ja tavaliselt on neid rohkem tegelikult vihmaperioodil. Aga seekord... mitte. Mina ehmusin igatahes väga ära ja kuna teadsin, et nad võivad vabalt teinekord ka voodikaaslaseks tulla, siis leidsin endas jällekord inspiratsiooni uni õues hamakis lõpetada... Päeval panin tuppa järjekordselt sutsuka putukamürki ja kuna sel hetkel juhtus ka see sama sajajalgne silma alla, siis tema sai lihtsalt räige koguse mürki otse kaela endale. Ja kuigi mürk teda hetkega kohe ei tapnud, siis... vetsupotist ta küll välja ei saanud... Niiet... selle sajajalgse lõpp oli küll suhteliselt ... sündmusterikas...

(PS. Ma mõtlen siin vahepeal, et teie, kes te päriselt viitsite neid postitusi lõpuni lugeda, olete päris vastupidavad :D)