1.09
Alustuseks – head kooli ja uut semestrit kõigile!
Jube naljakas on olla siin ja... mitte kooli minna. Mitte üldse muretseda mingite ainete ja nõmedate väga varaste ärkamiste pärast jne. (Muidugi ... irooniline on see, et siin ma ärkan ise seitsme aegu.) Ja eriti veider on teadmine, et kui ma tagasi tulen, siis ma ei lähe ju ka enam kooli. (Eeldades, et ma mingis meeltesegaduses ja väga veidrate asjaolude kokkusattumiste tõttu kuskile õpetajaks ei satu.) Ühesõnaga – ootamatult on minu jaoks ilmselt kooli-periood läbi saanud...
Aga siis kohaliku eluolu juurde. Pühapäeval käisime Cacaos. Alguses oli tee väga mõnus, ilus maantee... mida lähemale jõudsime, seda kurvilisemaks ja künklikumaks see läks. Mõnes kohas oli kallakut lausa 15% (varem polegi nii kõrge protsendiga märki näinudki) ja teises kohas oli käänak sisuliselt 300+ kraadi. Hämmastav! (Kõike panin ma natuke rohkem tähele, sest mina olin ennast tookord rooli taha sebinud.) Aga Cacaos kohapeal oli nende traditsiooniline pühapäevane turupäev – puuviljad, lilled ja väga äge Hmongide käsitöö.
Siinkohal teen väikse kõrvalpõike seletamaks, kes on Hmongid – sisuliselt on nad üks vähemusrahvus Hiinas. Nende ajalugu on natuke segane, mille üheks põhjuseks on see, et läbi ajaloo on Hmongide nime all tähistatud natuke erinevaid rahvusi (mõnel juhul on mõiste natuke laiem, teisel juhul kitsam jne), kuigi keele ja harjumuste järgi on Hmongid tuvastatavad ning teise põhjusena võib näiteks välja tuua nende traditsiooni suusõnaliselt infot edastada. Uuema ajaloo kohta võib öelda, et ega nemad pole sugugi ilma jäänud igasugu sõdadest. Neid on olnud mitmesuguseid – näiteks ´60.-´70. aastatel osalesid nad ka Vietnami sõjas USA toetajatena (nö ‚Secret War’). See tõi neile igasugu jamasid kaela, kusjuures mingi aeg ameeriklased isegi eitasid Hmongide abi ja mitte väga hiljuti nimetasid neid lausa terroristideks. Igatahes. Erinevatel põhjustel ja erinevatel aegadel on suur osa Hmonge oma... kodumaalt välja rännanud, muuhulgas on jõutud välja Prantsuse-Guajaanasse (kuigi väidetavalt on 95% Hmongidest siiski jäänud Aasiasse). P-G’s teatakse üldiselt Hmonge kui väga töökaid inimesi, hästi palju on neil oma poekesi, mida mo lähiseltskonnas tuntakse üldnimetuse all ‚hiinakad’ (kuigi nüüd vist teise põlvkonna Hmongid pidavat nats laisemaks juba minema).
Hmongide käsitöö hulka kuulusid igasugu (seina)vaibad, padjapüürid, tekid, kotid... (Ettetõttavalt mainin, et ei saanud vastu panna ühele ägedale kotile – aga tegelikult oli mul seda vaja ka, ausalt! :D) Tihti oli neil kujutatud Hmongide ajalugu – pidevat töötegemist ja rännakuid parematele jahimaadele. Igasugu detailid ja asjad olid korralikult ja ilusasti tehtud. Väga huvitav töö igatahes.
Nii... siis... käisime ühes (peamiselt) entomoloogia muuseumis. Suht huvitav oli. Ja pärast proovisime Hmongide kööki. Seekord võtsime kõik suppi. Valida oli väikse ja suure portsjoni vahel. Ma võtsin väikse. Pool jäi alles – mitte, et see halb oleks olnud, aga lihtsalt ei jaksanud sisse toppida endale. Samas tuleb tunnistada, et üldse mitte üllatuslikult maitses supp hoopis teisiti kui harjumuspärased supid. Kusjuures supi puhul oli huvitav veel see, et ainult lusikaga oli selle söömine suhteliselt võimatu – pikki pikki nuudleid oli seal sõna otseses mõttes kuhjaga. Mis Hmongide söögieripäradesse puutub, siis turult ostsime ka nende maiustusi natuke kaasa – banaanid ja ananassid mingis spets tainas (banaani variant mulle tõsiselt meeldis!) ja mingid kahtlased pallikesed ehk sisuliselt erakordselt toore taina sees olev plöga, mis väljastpoolt oli kaetud kookosehelvestega. (Kui üks hetk õnnestub, siis mingisugused pildid panen millalgi üles.)
Cacaos nägime ka paari tuttavat – jaapanlaste giidi ja ühte poissi, kes oli P-G’s praktikal ja keda esimest korda nägin siin vist Fransoaaaaaaaa ajal. Huvitav oli see, et tegelikult ma ju kumbagi suurt ei tunnegi, aga äratundmisrõõm oli seevastu ebaproportsionaalselt suur. Omamoodi on reaktsioon väga loogiline – siin... maailma ääre peal metsa sees on meil väike seltskond inimesi, keda iga päev näeme ja kui me kohtume siis (mõnikord harva) kedagi, kellega varem oleme trehvanud, tekib tunne, et tegelikult me ikkagi nii pärapõrgus ei elagi. Loodan, et oli mingitpidi mõistetav seletus.
Ja mis seal ikka – ülejäänud nädala oleme suhteliselt rahulikult istandust rohinud ja natuke siin-seal nokitsenud. Nüüd sain ka läbi Stieg Larssoni raamatu „A girl with the dragon tattoo”. Jube bestseller igal pool... Enda kommentaar – hmhhh... põhimõtteliselt hea krimi/seiklusromaan küll, aga eelistaks hetkel teistsugust lektüüri (mille kallale ma peagi ilmselt asun). Lisaks tulevad täna uued turistid nädalaks (mis ilmselt tähendab ka nädalajagu ööpüüke) ja see tõotab tulla päris põnev, sest üks neist on näiteks mingisuguse New Yorgi (loodus?)muuseumi kuraator ja üldse igatpidi tegus tegelane.
A – ja täna hakkasin mõistlikust juustust puudust tundma :). Siin on üks viilutatud juust, mis mulle küll väga meeldib (mozarella oma kusjuures), aga... hollandi leibjuust... edam... mmm....
(PS. Tervitused I emale, kuigi sain ka loa tervitada lihtsalt Üllet :D ...)
No comments:
Post a Comment