11.09
Kuidas möödus tänane pühapäev? Kaheksa ajal hommikul teen silmad lahti... Hmmm... nagunii on liiga hilja teerajale jalutama minna, et hea õnne korral mõnda looma näha ja pühapäev on – pikutan veel. Üheksast ajan ennast üles. Söön (seekord pannil soojaks tehtud saiaviilud juustu ja vorstiga), rüüpan teed (siin läheb keskmiselt oluliselt kauem, et tee normaalselt maha jahtuks kui kodus läks, mis on ju ka täitsa loogiline)... ja lähen jalutama nii umbes tunnikeseks. Tagasi jõudes ei jaksa enam midagi teha, sest palav on. Kuskil 33 kraadi (varjus), mis siin tegelikult ei ole sugugi väga palju, pigem suht mõistlik isegi. Aga mõnel päeval jõuab vaatamata kraadiklaasil näitavatele numbritele palavus kuidagi rohkem kohale ja nii oli minu jaoks ka seekord. Ehk siis järgmised umbes 7 tundi olen suhteliselt püsimatu – vaheldumisi loen raamatut, joonistan, vaatan midagi arvutist ja magan, olemata võimeline millelegi korralikult keskenduma või üleüldse midagi tegema. Kuskil 6st kui ilm on jahedam, tuleb ka elu sisse, aga kuna hakkab peagi pimedaks minema, siis pole suurt võimalik midagi teha. Kena. Vähemalt saab korralikult õhtusööki teha ja pole enam seda lösu-olemise tunnet :). K seevastu justkui ei olnud ilmast üldse niiväga mõjutatud ja puhastas natuke katuseid (mis tähendas, et mul oli veel kohati vaja tegeleda süütundega, et ma teda ei abista, aga kuna mul ei olnud plaanis seal katusel kuumarabandust saada, siis jäi seekord nii). Vähemalt I uimerdas veel rohkem, ta vist ei ärkagi täna päriselt üles.
Laupäeval oli suhteliselt täiuslik ilm – pilves ja väikese vihmaga, mis tähendas, et oli mõnusalt jahe, aga mitte liiga märg. Ja lisaks loodus üleni auras või oli udune, niiet see oli lihtsalt ääretult kaunis. Päris vihmametsa tunne võib nõnda lausa tekkida.
Aga nüüd ma lähen tagasi ameeriklaste juurde... Või noh. Tegelikult neist polegi väga palju rääkida. Nad olid lahedad lihtsalt :) Reedel viisime nad ära lennujaama. Hüvastijätmine oli üllataval kombel natuke nukkergi (kohtusime nendega ju kõigest nädal tagasi). Aga nad olid hästi rõõmsameelsed, jutukad, arukad ja üleüldse positiivsed tegelased. Said kaasa natuke eesti muusikat (sest üks neist oli erinevate riikide muusika fanaatik või midagi sellelaadset), tegime mingitlaadi grupipilti (kuigi kõiki ei õnnestunud peale saada, sest inimesed oli igal pool laiali) ja kui nüüd neil on meeles see pilt ka meile saata, siis on eriti lahe. Kutsusid külla ja puha. Kahtlen, kas see on selline tõsimeelne pakkumine, aga võib-olla räägib minus lihtsalt künism.
Päeva pealelõunasemal poolel käisime jälle ennast soola sisse kastmas (ehk siis ujumas). Kuigi seekord ei saa seda kindlasti päris ujumiseks nimetada – nimelt seekord oli ilm natuke vihmane ja parasjagu tuuline ehk siis sai peamiselt lainetes... noh... lõbusalt aega veeta. Vahepeal haaras laine nii kaasa, et ise ei kontrollinud absoluutselt olukorda ja keerlesin-pöörlesin veega kaasa. Ja kuna me olime kaldale väga lähedal, siis see keerlemine-pöörlemine tõi endaga aeg-ajalt kaasa libisemise liivasel rannal ehk liivapaberi efekti. Ja kui liivale hetkeks puhkama minna, siis seda tuli vee liikumisega natuke kooskõlastada – vastasel korral võis tekkida olukord, kus vesi liigub piisava jõuga tagasi ookeani poole ning väga ei jaksa seda jõudu ületada, et lõpuks randa jõuda. Väga lõbus igatahes :). Kõrval oli vahepeal 3 kohalikku meist vist nats nooremat poissi ja neid jälgida oli suht naljakas – nad lihtsalt seisid peaaegu kaldal ja ootasid, et kui laine tuleb, kas nad siis peavad laine tugevuse tõttu sammukese-paar tagasi astuma või mitte.
Päris õhtupoole (ehk pimedas) jalutasime linnapeal ringi. Järgisime isegi mingit spets turistidele mõeldud linna tutvustamise marsruuti. Väga kaunis oli! Neil on ikka lahedat arhitektuuri. Mõned majad on väga ilusad, teised väga räämas (kuigi sellel viimasel on ka oma võlu eemalt vaadatuna). A – ja siis käisime palmide väljakul, mis oli täiesti ääristatud söögiputkaks muundatud kaubikutega. Väga sürr! Aga söök oli hea ja minu jaoks oli seda väga palju (samas poisid võtsid suurema ‚võileiva’ ja oleksid jaksanud ka mo oma ära lõpetada, kuigi ... käskisid selle mul hoopis hommikusöögiks jätta). Igatahes oli see päris mõnus õhtu. Kui nüüd mõnel vähem-palaval-pealelõunasel-kuid-ikka-veel-valgel tunnil linna saaks, siis saaks ehk ka rohkem pilte teha.
Eelmise nädala tähtsündmustest võib vast välja tuua ka mingi x-tööpäeva, kui istandust rohides leidsin herilasepesa. Ka teised oli selle sama pesa varem leidnud. I isegi hoiatas mind selle eest, aga kuna ma vahepeal olin läinud maja juurde tagasi ühte putukat sügavkülma panema, siis tagasitulles ajasin juba segi, et missuguse puu juures too pesa oli. 5-6 herilast leidsid minu ka. Neid... tundes panin suure kisaga tee poole jooksu – matšeete viskasin ühele poole, pearätt lendas teisele... Oeh... oleks ju võinud ilusasti julgelt ilma kisata need ... löögid vastu võtta, aga ei. Kuigi vähemalt ma ei kiljunud :). Poisid ehmusid ära, et mis nüüd minuga juhtus ja pistsid mo poole jooksu. Ei midagi hullu tegelikult – lihtsalt herilased. Üks (või kaks) tabasid mo kõrva ülemist osa, niiet pärast oli üks kõrv naljakalt suurem kui teine. Ja kõrva paisteminemine on suhteliselt veider sensatstioon... Samas, lähiajal seda korrata ikka ei tahaks.
Ja mingil teisel õhtul x kuulsime möiraahve. Huuuhhhh! Kui poleks teadnud, mis need on, siis oleks päris hirm nahavahele tulnud. Üldiselt taolistel hetkedel ma üldse ei imesta, kuidas on tekkinud igasugune folkloor metsavaimudest ja muudest tegelastest.
No comments:
Post a Comment