Huvitav seaduspärasus

Kas energia on nii otsas selleks, et ma saan seda endale põhimõtteliselt hetkel lubada või on jälle veerand täpselt nii õige pikkusega, et ühte lisanädalat ei peaks enam energiapuuduse tõttu vastu?

Sest roosid on liiga tavalised...

Nädalavahetused on viimasel ajal päris mitmekesised ja mõningal määral ootamatud. Summa-summaarumina positiivsed ja head või isegi võiks öelda, et ilusamad kui ette oleks võinud kujutada. Vaatamata väikesele haiguspuhangule.



Üks Kareva luuletus, mis mulle mõnda aega tagasi silma jäi:

Mul on hirm nende piltide ees,
mis kerkivad ei tea kust.
Mul on hirm selle pimeda ees,
kui k õ i k on silme eest must.

Hing hämaralt aimab mõnda,
mis maailmas tulemas.
Mis imelik õnn on tunda
lund laugudel sulamas!

See helk, see lohutav puude
teeb teiseks kõik tarkuse.
Üks mõistetamatu mõõde
käib üle me kartuse.

Uus hobi

Mul oligi õigus!

Õppida on palju ja õpetajad on olemas (kui vaid tahad). Ja vahest on nii palju õnne, et elu toob sulle just õige inimese.

I'm aching all over

Ja kuigi on valus, siis on valus ainult kehal. Pluss - tegu on selle ägedat sorti lihasvaluga, mis tõestab, et tegin vahepeal midagi päris vahvat.
Aga  et kõik ausalt ära rääkida, tuleb juttu alustada jälle ühest algusest...
Niisiis. Endalegi ootamatult otsustasin nädalavahetuseks lõuna poole puhkama sõita. Ja veel ootamatult avastasin rongis istudes, et whoa - praegu on ju suurepärane talv! Millest siis selline (taas)avastus? Nimelt - nüüd, kui päevad on pikemad, õnnestus rongisõidu ajal päriselt ka aknast välja näha. Ja mööda lendasid igasugu mõnusad valged lumised kutsuvad metsad. Meelde tuli juba pikemat aega kasvanud soov katsetada lumelauatamist. Õnneks läkski plaan käiku! (Siinkohal tänu riiete laenajale ja muidugi - õpetajale.) Laupäeval põrutasime siis otsaga Kuutsemäe poole. Kõik tehnilised asjad aetud ja siis mäele... Esialgu oli tõesti päris hirmutav - no kuidas ma peaks sealt mäest ühes tükis alla saama, kui ma ei saa isegi enda jalgu korralikult liigutada? Aga kuna saadud instruktsioonid oli väga efektiivsed, siis lõpuks asi õnnestuski. Muidugi ei saa öelda, et ma ei kukkunud - leidsin õhtu lõpuks endalt paar sinikat ja marrastust, lisaks igasugune looduslik ja tehislik pehmus aitas enamike löökide mõju kergendada. Üldiselt kukkumiste peamisteks põhjusteks oli kombinatsioon väikesest hirmust liigse kiiruse ees ja oskamatusest lauda veel piisavalt hästi kontrollida. Aga aja ja harjutamisega on mõlemad ületatavad ning esimese õhtu lõpuks tekkis mul igatahes soov need asjad ületada.

Ehk siis kokkuvõtlikult - :D!