Kellele on vaja kruvikeerajat, kui on olemas sõbrad ja laiad nürid noad?

Ehk siis seekord oli nädalavahetus kuidagi eriti ebatüüpiline. Ebatüüpilisus algas juba suheliselt varakult - lausa neljapäeval. Nimelt too päev tuli korraks K külla. Tol õhtul sain mina nats keksida endas avastatud kulinaarsete oskustega, K sai keksida võimega 'teha peedist pesumasinale trummel' ning mõlemad saime natuke maast ja ilmast lobiseda just meile omasel viisil. Samuti alustasin tööga varem - suur osa reedest ja ka laupäevast kulus kooli- (ja kodustele) toimetustele.
Laupäeval käis külas kolm skautide grupikest. Nimelt olin lubanud skautide orienteerumismatkal olla üheks punktiks ja rääkida neile lumekakust ning hundist. Esimesed skaudid tabasid mind üliootamatult, pluss nad ise olid ootamatult ning veidi häirivalt vaiksed. Teised kaks gruppi olid ise juba kuidagi entusiastlikumad ning nendega oli hoopis mõnusam lobiseda. Kusjuures viimased ei tahtnud kuidagi ära minna, pidin nad sisuliselt uksest välja lükkama.
Laupäeva õhtul jõudsin veel otsaga Tartusse. See oli mõnus õhtu, mis sest, et filmi vaatamine lõpuks ei õnnestunudki...
Ning i'le pani punkti pühapäevane iluvõimlemis-võistluse külastamine. Mul jäi pääääris mitmel korral suu lahti vaadates, mis fantastiliste asjadega need tüübid hakkama said! Õhtune gala-etendus oli veel eriti vinge konsentratsioon suurepäraste oskustega keksimisest...
Õhtul jõudsin veel viimase rongiga Tapale (polegi enne nõnda rongile saanud). Rongil, kusjuures, oli piletimüüja väga äge - soovitas mul osta Tartu-Tallinna pileti, kuna see oli soodsam (ainult reedeti ja pühapäeviti teatud rongidel)...
Kusjuures selle võrra oli ka nädalavahetus ebaharilik, et ma ei muretsenud nii palju tuleva nädala/esmaspäeva pärast - ma teadsin, et see tuleb kohutavalt raske, aga lõpuks ometi sain korra praktikasse viia teadmise, et ega mo muretsemine saabuvat lihtsamaks ei tee! Success :)
Ja esmaspäev oligi raske, kuigi osalt kergem (ja teiselt osalt veel raskem), kui ma arvasin. Aga päeva lõpul oli mul isegi jaksu ja mahti 8. klassi (bioloogia) järeltöölistele matemaatikat (edukalt) seletada :D Tõenäoliselt aitas asjale kaasa teadmine, et kui ma koju jõuan, siis ma ei peagi kohe tööle hakkama, et õhtuks normaalseks ajaks asjadega hakkama saada. See teadmine annab päris palju juurde...

Niisiis ongi käes uus nädal ja esimene tööpäev enam-vähem seljataga. Huvitav, kas see nädal tuleb tervenisti hästi ebatüüpiline?

PS. Luuletused on ägedad! Eriti see, kuidas erinevatel ajahetkedel (erinevad inimesed) neid nappe sõnu täiesti erinevat moodi tõlgendada võivad.


Üks nendest päris ägedatest:

Jätan aja seisma
ühel õigel hetkel.
Jätan aja seisma,
panen selle tasku,
sealt edasi ei lasku.

Võtan välja
kui on valus.
Võtan välja
kui on vaja
jätta maha argine.

Võtan välja
et unustada end
et jälle leida end
et hammustada huulde
et tuletada meelde
igaviku-hetk
     kui sajus pole vihma
     kui tormis pole tuuli
     kui müras pole kära.

Mitmekesine

Nädalavahetus koosnes plärisevatest akendest, mõrvamüsteeriumi lahendavatest lammastest, küünlavalgusest, telekavabadusest, uurimistöödest, mõtterännakutest ja kõiksugu muudest asjadest. Esmaspäev on siiski sama halb või veel halvem...

Tihedus

Miskipärast olen viimastel päevadel mõelnud ... elamistihedusele ja inimeste tähelepanuvajadusele. Meenus P-Gs nähtud jaapanlased ja ühe (minu jaoks) üllatav hobi muusikat teha. (Muusika tegemine, kui selline, pole iseenesest kuidagi veider ning laulmine ja selle lindistamine võib väga lahe olla. Lihtsalt (eestlase) jaoks oli tema lauluhääl... khmmm... väga ebaatraktiivne.) Minu jaoks oli tookord hämmastav see, et ta oli oma suhteliselt nõrkade albumite üle üüratult uhke ja hea meelega jagas neid mulle. Keksis nendega lausa. Tookord kahtlustasin, et tal on lihtsalt tähelepanuvajadus. Ja noh, arvan seda endiselt. Ainuke vahe on selles, et erinevalt tänasest, tookord ei saanud ma aru, kuidas küll võib tähelepanu nii kummalistest kohtadest otsida, nii äärmusesse minna.
Asi tuleb lihtsalt konteksti panna. Me kõik tahame tähelepanu. Mingisugustki. Enamus rahulduvad sellega, kui suhelda piisavalt lähedaste sõpradega, tuttavatega. Pluss mulle tundub, et Eesti on piisavalt väike, et siin võib seda lisaks veel kuskilt saada. No kes ei ole kordagi sattunud vähemalt koolilehtegi? Aga nüüd mõtleme Jaapani peale. Ainuüksi Tokyos on üle 9 miljoni elaniku 622 ruutkilomeetri peale. Kohutav tihedus. Nii palju saab inimesi koos elada ainult siis, kui nad on kogu aeg üliviisakad. See justkui soodustab pidevat viisakuse-maski kandmist, oma tõelise mina varjamist. Tekib teatud anonüümsus, omaette hoidmine. Lisaks - tundub, et kõigile ei jätku tähelepanu või äkki nad ei saa seda 'päris mina' eest? Ja seega otsitaksegi tähelepanu igast võimalikust kummalisest kohast...

Olgem ausad, kirja sai see praegu kuidagi imelikult, aga mõtetes oli mul asi ääretult loogiline.

Pluss. Sattusin täiesti juhuslikult ühe teemakohase fotoblogi otsa: http://photomichaelwolf.com/#100x100/1

Seekordne ärakäimine...

... toimus Uhkuse ja eelarvamuse, armastusemõtiskluste ja Claude Debussy seltsis.

Huvitav, kui palju toimus vanasti abielusid puhtsalt armastusest (ja mitte sellest, et naine üritas endale kõigest väest leida kedagi, kes teda finantsiliselt ülal peaks)? Või kuidas on mõjutanud tänane info liikumise ülikiirus suhteid? Mulle tundub, et ühelt poolt oleme me justkui muutunud kannatamatumaks ja pealiskaudsemaks, samas ... kas vanasti pikk lahusolek ja vähene info mitte ei võinud... luua oluliselt rohkem pettekujutelmasid inimestest, kuna palju vaba aega annab alati võimaluse kujutlusvõimel töötama hakata...? Või kuidas üldse tol ajal suhtuti suhetesse? Mis oli normaalne ja mis oli unelm? Kuna ma vaatasin Jane Austeni 1813. aasta raamatu põhjal tehtud Uhkust ja eelarvamust, siis hetkel 'vanast ajast' rääkides mõtlen toda aega.

Ja ma mõtlen veel, et ma vist usaldan elu. Süda ja mõistus võivad imelikke asju teha, aga vähemalt nendel hetkedel, kui "käin ära" võiks justkui elu usaldada.

Perifeeria

Käisin täna natuke pikemat marsruuti kui tavaliselt, vaatasin ringi ja mõtlesin. Selle üle, et tegelikult võib suhteliselt masendav olla, kui elada taolises suht mahajäänud kohas... Pidada ametit, mis ei vii mitte kuhugi, ei paku mitte midagi ja ei tee õnnelikuks. Kui pole näha mitte mingit alternatiivi, mingit võimalust kuskile edasi liikuda ja kui lasta kogu sellel keskkonnal ennast defineerida... Nukker.
Aga võib-olla ma nägin täna ainult ühte külge. Sest on ju olemas sõbrad, lapsed ja nende tulevik...

Life is what you make it.


(PS. Dance! Even if You have nowhere to do it, but in Your own living room!)