Zombied vallutavad P-G

28.08

Esmaspäeva kuskil suht öösel tuli pererahvas oma reisilt tagasi. Teisipäeval me isegi nägime neid ja... nad jagasid meile kingitusi. Enne äraminekut tahtis Frederic teada, et mis sorti raamatuid me eelistame – niiet eeldasin, et toob mõlemale ühe. Aga... raamatuid oli terve posu ja paar tükki tundusid isegi piisavalt huvitavad, et lugeda (aga samas kohalik ‚raamatukogu’ tundub keskmiselt hoopis põnevam). Ja lisaks... paar asja Universal Studio kirjadega. I sai mütsi ja särgi, K suure sinise pusa ja T-sägi ja mina... roosa pusa ja T-särgi. Sest kuna ma olen naisterahvas, siis mulle peab kindlasti ka roosa jubedalt meeldima. Loogiline eksju. Pffff! Iseenesest on väga mõnus pehme ja soe pusa. Kuigi... kui ma selle selga panin ja kapuutsi ilusti kinni tõmbasin, siis ma nägin välja täpselt nagu roosa Kenny (South Parkist), kusjuures arvestades pusa soojapidavust, siis ma võiks siinses kliimas seda kandes ka ülekuumenemise kätte otsad anda... Niiet roosa Kenny.

Aga sel nädalal on meil töö kuidagi hoopis kergemini ja kiiremini edenenud. Eks lisakäed on kindlasti abiks. Muidugi, ilm on ka nats parem olnud, lehed suuremad jne.

Sel nädalal on töö osas ka teisigi... ebatüüpilisi asjaolusi. Nimelt on meil siin jaapanlasest turistid (,kelle giidiks on endine prantsuse sõjaväe „intelligence” tüüp, kes on spetsialiseerunud metsas töötama). Igatahes. Jaapanlased. Suht fanaatikud ja suht lõbusad. Üks näiteks oli pensionile läinud inseneriprofessor. Ühesõnaga – tegelevad putukatega hobikorras. Ja nad tahtsid ka liblikate ööpüüke, mis tähendab, et üks meist peab terve öö valvama ööpüügi konstruktsiooni juures, kus juhtumisi on summaarselt lambivalgust 1100 vatti. Huhhh... Silmad väsivad päris ära. Aga liblikaid on ikka huvitavaid. (Ja vaatamata tumedatele riietele, teevad nad linale lähenedes ikkagi üllatusrünnakuid.) Ülejäänud kaks meie seast veedavad kolmandaga õhtu alguses natuke siiski ka aega. Me oleme alustanud näiteks mängupõrgu traditsiooniga – ussisõnad, potikas, linnade põletamine ... J

Aga mainin ka, et kui keegi (või vähemalt mina) on ööläbi olnud ööpüügivalves, siis see tähendab, et järgmine päev kaob sisuliselt zombieks olemise alla täiesti ära.

Igatahes. Ükspäev juhtus nii, et leidsin hommikupoole istanduses lehti korjates ühe ääretult ägeda putuka – selline suhteliselt suur, veits prussakalaadse kujuga (aga kohe kindlasti mitte tavaline), pealt rohekas-sinakalt läikiv, alt eri värvivarjunditega pronksjas. Imekaunis. Koju minnes (et teda ... fikseerida) jäid teepeale jaapanlased ja siis nad natuke ahhetasid ja ohhetasid selle putuka juures. Uurisid, et kust leidsin jne. Igatahes, kodus fikseerisin putuka ära, aga üks hetk hakkasin mõtlema, et need jaapanlased nii kangesti ikkagi tahtsid ise ka samasugust (kuigi pane tähele – nad kordagi ei küsinud konkreetselt seda isendit minu käest) ja mul ta vast aasta aega ikka ilusasti ei seisa jne. Igatahes, otsustasin, et annan ühele fanaatikule ära selles. Andsingi. Tüüp oli nii tänulik, et järgmisel päeval tegi mulle vastukingituse – andis 4 CD’d, mille muusika ta oli ise (koos sõbrantsist professionaaliga) sisse laulnud. Ühe puhul oli ta ka sõnad ise kirjutanud. Mitte, et ta oskaks ääretult kaunilt laulda... (Muidugi võib olla, et Jaapani standardite järgi on tal ääretult suurepärane lauluoskus.) Aga plaadid on päris lõbusad. Väga lõbusad.

Nii... ja siis... mis veel... Laupäeval käisime jälle linnas turu peal. A – ja ma leidsin endale uue kleidi ja otstsin ära ka (asja soodustavaks mõjuteguriks oli muuhulgas, et konkreetsele kleidile oli ubes 2,5 kordne soodukas). Pealegi see tituleeriti teiste poolt kui „päris kena kleit”. Hüppasime läbi mingist lühiajaloo-looduse muuseumist. (Nende ajalugu tundus, vähemalt piltide pealt, päris hull ikkagi.) Siis käisime jälle rannas – seekord olid lained täitsa olemas, mistõttu vesi tundus kuidagi hulga soolasem. (Ehk siis vesi kippus oluliselt rohkem igale poole suhu, ninna ja silma.) Öösel olime kontoris. Magamine oli natuke vastunäidustatud kuna pappseina taga kuulati päris valjult mingit märulifilmi, aga mis seal ikka... Ja täna – pühapäeval on meil plaan minna Cacao turule.

A - ja lisamärkusena. Soovitan lugeda raamatut "Elu alles ees". Väga hea.

Jahtõesti – ta soolaselt maitseb

22.08

Reedel oli mul peal Suur Igatsus. Aga siis sai natuke netis juttu puhutud ja pärast läks jälle paremaks. T hoiataski ette, et kuskil kolme nädala pealt võib taolist asja oodata. Tal oli täitsa õigus.

Laupäev oli väga lahe. Kuna ma ööbisin seekord kontoris, siis jäi hommikul meie juures Eesti vimpel heiskamata (sini-must-valget lippu meil lihtsalt pole), aga vähemalt sai vimpel pidulikult külmkapi küljes edasi rippuda. Igatahes. Laupäev ise. Tegime kiirelt tiiru turul – paar pomelot ja hunnik banaane (mina ostsin jälle punaseid – need on jube head) ning kirjutasin üles mõned müüdavate saaduste nimed. Ei julge neid päris niisama heast peast ka osta (eriti peale seda, kui ma poest uusi ja põnevaid söögipooliseid ostes olen igasugu ääretult veidrate ja peamiselt mitte otseselt meeldivate asjade otsa koperdanud). Niisiis. Turg – check.

Edasi olime plaaninud minna pealinna lähedal ühe looduskaitse all oleva mäe otsa, kus pesitseb hunnik laisikuid. Jällegi on kohalike loogika huvitav – kuna tegu on looduskaitsealaga, siis seal liikumine on tehtud inimestele eriti mõnusaks ja mugavaks. Võib teha täispika tiiru, mis puu otsa vahtimise ja pildistamise ajaga võtab kokku umbes kolm tundi või siis lühema ringi – umbes tunnise. Me läksime seekord kergema vastupanu teed. Kusjuures seal mäel armastab käia hästi palju (peamiselt valgemat sorti) kohalikke – kas niisama jalutamas, jooksmas või rattaga sõitmas (viimane paneb jubedalt imestama, sest tee on ikkagi kohati karmi kallakuga ja kohutava kvaliteediga tee). Märgin veel ära, et veidi valgemad tüübid on harjunud üksteisele kohtudes tere ütlema. Ka täiesti-täiesti võõrastele. Väga väga imelik komme! (Vähemalt ühe külma ja endassetõmbunud põhjamaalase arvates.)

Igatahes. Jalutame siis seal natuke maad ja eemalt näeme kuidas puudes hullult sabistatakse ja ühed turistid (?) pildistavad kõigest väest. Tuleb välja, et võsas oli suur kaputsiinahvide punt. No väga ägedad loomad! Küll ei saanud head pilti, sest ma vajutasin nupule iga kord just valel ajal (kesiganes ütles, et loodusfotograafia üks võtmetegureid on mitte liiga vara fotoka nupule vajutamine, rääkis sulatõtt), aga ahvid ise olid ülilahedad! Ja nad tulid väga ligi, ei peljanud inimesi (sest looduskaitsealal ei tohi neid kiusata ja nad on eelmainitud faktiga ära harjunud). Üks tuli mulle isegi kuskil 10 meetri peale või isegi killuke lähemale. Esimene huvi ahvide osas rahuldatud, jätkasime oma laisikujahti. Ja ega väga kaua ei pidanud ootama. Rippuski üks peaalaspidi puu otsas ja sügas ennast parasjagu. Mind üllatas nende väiksus – kujutasin kogu aeg ette, et nad on suuremad. Aga aee pidigi olema väiksem laisikute liik. Pärast nägime mõnda veel. Suht lahedad tüübid. Nagu... laisikud J

Jalutamas oli seal mäel jube mõnus käia – loodus on ju tegelikult siinkandis hästi ilus, aga nüüd oli ka ruumi seda paremini vaadata. Lisaboonusena oli läheduses ookean. Ja see kohises. Nii mõnusasti! Päris mõnus kodune tunne tekkis seal. Ja mõned vaatekohad olid lihtsalt ülimalt fantastilised! Sinna ma lähen kindlasti tagasi. Kasvõi lihtsalt istuma ja veekohinat kuulama.

Kui mäe otsas/looduskaitsealal oli käidud, võtsime suuna ranna poole. P-G’s on üldiselt üllatavalt vähe mõnusat liivast randa. Aga meie justkülastatud mäe juures oli seda natuke. Liiv oli imeilus. Ookean oli imeilus. Ookeanis oli imemõnus ujuda (kusjuures oligi soola tõttu natuke lihtsam ennast vee peal hoida). Ja ookean oli imesoolane (nagu Kaku kunagine soolavesi). Vesi küll ei paistnud läbi, aga palmid olid vähemalt rannas olemas. Ja Pina Colada isu tuli seal peale J. Rannas tekkis mul tõesti tunne, et ma olen kuskil ägedas eksootilises kohas ja natuke tuli ka puhkuse tunne peale. Kui vähegi võimalik, siis ma hakkan korra nädalavahetusel uimas käima.

Ja rannast veel rääkides – seal olid ühed ülimalt koomilised krabid. Nad ajasid mul nii naeru peale. Lihtsalt vaata ja itsita. Väiksed naljatilgad...

Pärast hüppasime ka ühest kaubanduskeskusest läbi. Ostsime sooja grillkana ja baguette’i ja leidsin veel mõned kenad postkaardid (suveniiripoodides on nii koledad kaardid mo meelest). Kontoris tegime mõnusa lõuna ja... tulimegi tagasi. Päev oli tõesti lahe.

Pühapäeval käisime uuel eestlasel I’l lennujaamas järel. Ta oli enne läbi Serbia häälega Pariisi jõudnud. Ja nüüd siin vaikselt tutvustame olukorda, teeme tööd ja veedame aega... (Esmaspäeval oli jube mõnus tööd teha – ei olnudki nagu saunas, vaid täitsa mõistlik ilm isegi.) A – ja ta tõi Eestist ära mo mp3’e, millest kangesti puudust tundsin. Nüüd on oluliselt mõnusam mingeid audioraamatuid töö ajal kuulata või näiteks tantsides muusikat kuulata.

Vot nii on lood siinpool sood...

Aga võib-olla me ikkagi oleme koolibride päästearmee

19.08

Ehk siis ükspäev oli järgmine koolibri maandunud kanalas (ja sealt nad ei saa ise eriti välja). Niiet me siis päästsime ta jälle ära. Seekord polnud ta nii kutupiilu, aga peopessa sai ikka võtta ja natuke süüa ka anda. Jube nunnukad on nad! See oli vist isegi tillukesem kui eelmine. Mõnus roheka läikega ja kaks sabasulge olid pikemad kui teised (nagu pääsukestel aint et täitsa teist moodi J).

Aga mainisin eelminekord, et võib täitsa juhtuda, et magan öösel hamakis. Noh, proovisingi ära. Õues oli igatahes oluliselt värskem õhk kui toas ja see oli mõnus. Ja putukad ka suurt ei seganud. Ja see oli ka mõnus. Aga miskipärast mul ei õnnestunud üldse väga mugavalt ennast hamakki positsioneerida ja ma polnud öiseks jaheduseks piisavalt hästi valmistunud (kuigi olid sall, villased sokid ja õhuke tekk), mis tähendas seda, et tõmbasin endale kuskil poole öö ajal nööril (ära) kuivanud voodilina peale. Suht efektiivne. Aga see nats ebamugava asendi probleem jäi ikka. Teinekord proovin uuesti, sest mul on ikkagi ettekujutus, et seal võiks jube mõnus olla.

Nii... mis siis veel juhtunud on. Ükspäev läksime otsima... kaljukanasid (see pole tegelikult nende päris nimi, aga otsetõlkes peaks küll nii nende nimi kõlama). Sellised piisavalt suured, oranzid ja huvitavad linnud. Tohutult looduskaitse all. Niiet ‚loogiliselt’ on kohalikud teinud antud lindude vaatamiseks spetsiaalse vaateplatvormi (ehk siis katusealuse, mille kolmes küljes on sein püsti ja ühel seinal on silmade kõrgusel suurem avaus). Noh, linde ei leidnud. Kuskil alates septembrist peaks olema suurem tõenäosus neid näha. Aga see-eest nägime jubedalt suurt (nii käelaba suurust! Tegelikult ka!) tarantlit! Päris ehmatav! Ega ta tegelikult ilma hea põhjuseta ei ründa, pealegi ta hammustus ei pidanud üldse suurt mürgine olema (kuigi tagakehas olevate teravate... karvakestega pihtasaamine pidi ääretult ebameeldiv olema), aga mul oli siiski hea meel, et ma too hetk puu otsas olin.

Neljapäeva õhtul istusin rahulikult laua taga... lugesin raamatut või miskit... ja järsku tunnen vastu õlga tugevat mütsatust. No mis seal ikka – mõni putukas kaotas hetkeks orienteerumisvõime. Igaks juhuks vaatasin ikkagi õla suunas. Ja mulle vaatab üks näoke vastu. Tuli välja, et geko oli kogemata laest alla sadanud ja otse õla peale. (Ise kahtlustasin, et ta oli mo õlle aurudest purju jäänud J).

Täna, reede hommikul olime plaaninud minna üle pika aja hommikul metsapoole nillima, et ehk näeb mõnda suuremat looma. Kes teab, siis hommikul ei ole ma just kõige... teravam pliiats (kui viisakalt öelda). Eriti vara hommikul. Mõni seostab mind tol ajal rohkem porikärbsega... Noh, ajan siis ennast suure surmaga üles (enne kuut – väljas oli pime!!!). Jalutame terve tunnikese... Ja meie saagiks – mingi linnuke, mis oli piisavalt kaugel, et keegi ei saa aru, mis või kes see oli. Pfff! Ei ole väga innustav! Aga see-eest töötades nägime ükspäev jube lahedat mini-iguaanilaadset loomakest! Ta liikus nii vingelt lihtsalt – vahepeal oli jube aeglane ja hoolas, kusjuures varbad kõik nii harali aetud kui vähegi sai, küünarnukist/põlvest jäse ilusti kronksus ja siis jäi nõnda jalg pooles õhus seismas... See oli lihtsalt väga äge tüüp!

Ja täna oleksin äärepealt autoga täismõõdus iguaani alla ajanud J Aga õnneks olen juba piisavalt juhilubade vääriline, et kõik jäid terveks.

PS. Kui kellelgi veel on kahtlaselt palju J-tähti mo jutu sees (või mingeid muid liialt veidraid kriunakaid), siis tõenäoliselt peaksid need olema tegelikult naerunäod.

It’s raining... excrements... Hallelujah

16.08

Katus peakohal, aga väljaheidetega võib ikka pähe saada (kuigi nii kaugele minu puhul õnneks asi ei läinud). Lihtsalt siinne koduloom oskab suurepäraselt katuse all käia... ja ega häda ei ha tulles... Huvitav – kui itaalias ennustab head õnne olukorras tuvi/linnu kakaga pihta saadakse, siis kuidas nad geko väljaheidetesse suhtuvad?

Laupäeval sain linnast (ehk pealinnast) endale... kleidi. Ma küll kahtlustan, et tegelikult oli asi mõeldud seelikuna kasutamiseks (see oli seelikusektsioonis), aga ... ma olen varemgi seelikuid kleidina kasutanud (ja ühelgi juhul pole see siis liiga lühike olnud). Ja see sobib nii ilusti kleidiks. Ma üritan lihtsalt multifunktsionaalsusele rõhuda ja kannan seda rõõmsalt kleidina edasi.

Siin muideks on ilusal ilmal hoopis teistsugune tähendus, kui kodus. Selline pilves õrna tuulekesega ilm on tõesti väga ilus. Päike... uhhhh... Esmaspäeval ma sain päikese peale lausa vihaseks juba – no mismõttes siin praktiliselt terve päeva sirab kogu aeg päike taevas! Nõnda ei jaksa ju mitte muhvigi teha! Hommikul, kui kuumus on talutav, saab natuke tööd teha (kusjuures see on nagu päris päris saun – kõik kohad lihtsalt tilguvad, ainuke vahe on, et siin saab saunas pruuniks ka), lõuna ajal on nii karm leitsak, et isegi magada ei jaksa korralikult ja edasi on õhtupoole jälle jahedam. Aga kuna päeval oli nii palav, siis ei jaksa õhtul ka midagi teha. Kuigi – eile ma olin tõesti tige, mistõttu oli päris meeldiv õhtupoole matšeetega... rohida...

Tundub siiski, et see aasta on kuivaperiood natuke varem kohale jõudnud... (Pange tähele, kui tuleb siis see päris vihmaperiood ja mitte midagi ära ei kuiva, siis ma pole ilmselt ka ilmaga rahul – nagu tõeline eestlane! Kuigi täna hommikul oli tõepoolest ilus ilm, seda ma tunnistan.)

Ja sellest hakkan ma aru saama, kuidas saab kuumas kohas teed juua. Teest saadav vedelik tundub kuidagi... efektiivsem kui vesi ise. Samas... ma ei saa veel aru, kuidas saab kuumas kohas kuuma teed juua. Muidugi – ma pole kunagi väga soojade jookide sõber nagunii olnud.

Ööl vastu teisipäeva üritasin päikesetõusu vaadata. Rõhk sõnal üritasin. Kogemata läks uni 5 aegu ära. Poole tunni pärast jõudsin siis õue hamakki, et hakkan ootama, kuidas vaikselt võib märgata helenemise märke. Ja siis jäin magama lihtsalt. Nii mõnus jahe värske õhk oli! Uni lihtsalt tikkus ise silma. Vahepeal õnnestust läbi une silm lahti teha, aga siis oli juba valge, niiet ma võisin südamerahus silma tagasi kinni panna ja killukese veel magada. Aga selle aktsiooni tulemusena otsisime üles ‚õues magamise sääsevõrgu’ ja ilmselt täna jäängi ööseks välja.

Kolmapäeval saab kolm nädalat siin oldud... Kui aastas on 52 nädalat, siis on nii umbes 49 veel... Ei oskagi öelda, kas see on kangesti palju või mitte. Tõenäoliselt tuleb hetki, kui ma mõtlen, et see on lootusetult palju ja teisi, mil tundub just parasjagu või isegi tiba vähe...

PS. Palju õnne Rups... Ja teisel R’il on neljapäeval sünnipäev...

Lõputöö tehtud, aga naaritsad ei jäta ikka rahule

12.08

Kolmapäeval kui ma üksi kontorisse läksin, siis lippas üle tee loom, kes tundus olevat suhteliselt suur ameerika naarits ehk mink (praegu Eestis... võrdlemisi tavaline loomake). Kusjuures see olnuks ääretult irooniline, sest Eestis pole ma veel minki näinud (kuigi oluliselt haruldasema euroopa naaritsa käest olen isegi hammustada saanud, eksole). Õhtul hakkasime asja natuke lähemalt uurima, et mida ma siis ikkagi võisin näha. Tuleb välja, et ametlikult minke siinkandis ei tohiks olla – nende levila peaks piirduma põhjapoolse Ameerika mandriga. Seega – mida ma nägin? Hetkel ühe raamatu kirjelduse kohaselt võiks tegu olla tairaga (Tayra barbata), kes kuulub ka kärplaste perekonda. Kuigi teise raamatu joonise järgi ei olnud kohe kindlasti mitte minu nähud loom taira. (Väga mõistlikud raamatud meil siin, kas pole?) Ühesõnaga – kui netti jõuan, siis uurin asja veidi lähemalt. Aga siiski saate ju naljast aru, eksole? Esimene imetaja, keda ma Lõuna-Ameerikas näen (inimesed ja koerad ei lähe arvesse), on kärplane!

Neljapäeval tegin uuesti algust enda matšeetekasutuse-treeningutega. Vahepeal olin selgeks saanud, et ega selle kasutamine nüüd niiii lihtne ka ei ole. Tuleb ikka õige nurga alt lüüa ja eelistatavalt piisavalt tugevasti jne. Harjutamise asi. Neljapäeval, kui me istandust rohisime (rohimise alla käib ka suhteliselt korraliku puistu/võsa mahavõtmine) hakkas mul asi juba veidi käppa tulema. Reede hommikul sain hakkama ka päris mõistliku suurusega puude mahavõtmisega. Kusjuures puid võib siin suhteliselt keeruline langetada olla, sest need on ikkagi kohalike kliimaoludega hästi kohastunud, mis tähendab ühte kahest: a) neil on seest tühi õõnsus, kuhu võib teinekord näiteks vesi koguneda või b) puud on väga tugevad, et mitte niisama heast peast õhuniiskuse käes mädanema hakata. Esimesel juhul on neid lihtne maha raiuda, teisel juhul... võtab see rohkem aega... ja jaksu... ja rammu...

Aga sündmusi on siin vahepeal veel olnud. Näiteks reede hommikul leidsime taimede kuivatamiseks kasutatava presendi vahelt skorpioni. Sain teada, et P-G’s pidi olema kahte sorti skorpione – ühed on rohkem mürgised ja teised vähem. Mis te arvate kumbasi siinkandis nähtud on? Ikka mürgisemaid... Sel ajal kui mina hoidsin elukast ohutusse kaugusesse, võttis K kätte ja hakkas teda torkima. Vähemalt sain seeläbi teada, et skorpionid armastavad kõigepealt pikalt surnut mängida enne, kui enda astlaga vehkima hakkavad. Ei, K ei saanud astlaga lööki ja isegi ei näinud, kuidas skorpioni torkevalmis asend välja näeks. Aga kui K ta rahule jättis, siis loomake hakkas põgenema – kes oleks võinud arvata, et ta nii kiiresti vudib! Kusjuures eelmised eestlased olla vahepeal skorpioni endale koduloomaks võtnud – karpi ja valmis. Juttude kohaselt oli ääretult huvitav vaadata, kuidas ta putukaid sõi, kuigi rohutirtsulaadsed asjad olla talle siiski natuke liiga suur suutäis. Mina seevastu sain kohtumisest veelkord kinnitust, et väga hoolikalt tuleb vaadata, kuhu sa astud. Muidugi võib arvata, et ega kõik mürgised loomad ei jää ootama kuniks neile peale astutakse, vaid ikka pagevad eest ära, aga siiski...

Reedel avastasin endal varvaste vahelt villi. Kohast, kust mul ükski jalanõu ei tohiks (ja vist isegi saagi) hõõruda. Aga tuleb välja, et siin on sellised putukad, kes võivad kas nõelata või mingit jura peale pritsida nõnda, et tekib vill. Niiet lisaks sellele, et siin on lülijalgsed ja muud loomad, kes nõelavad, hammustavad, torkavad, löövad astlaga, kannavad igasugu nõmedaid haigusi, tekitavad allergiat ... ... ja on üleüldse keskmiselt mürgisemad, on siin ka putukaid, kes tekitavad ville! Sest siin ei ole ju piisavalt mürgiseid asju... Niiet miks ma siia siis ikkagi tulin? Sest...

Näiteks – neljapäeval, kui me kanalat puhastasime, leidsime sealt koolibri. Ta vaeseke oli suhteliselt hinge heitmise ääre peal, niiet lasi ennast isegi kätte võtta. Mis me siis ikka tegime –

ometi ei jäta teda ju kanadele toiduks (sest need ahvid pidid sisuliselt kõike sööma – kaasa arvatud ... praekana)! Võtsime kätte ja toitsime teda süstla abil väga magusa siirupiveega kuniks ta kosus ja minema lendas. Alguses ei teinud silmigi lahti, aga kui sai natuke süüa (kusjuures selle käigus nägime isegi tema tillukest keelt J), siis hakkas vaikselt lendamist katsetama ja lõpuks saigi minema. Tal oli algul küll orienteerumisega veidi raskusi, aga jõudis lõpuks ilusti puu peale. (Ja kui ma ütlen, et koolibri päästmine on siin olemise üks ägedaid külgi, siis ma ei mõtle, et peaks koolibride päästmiskeskuse tegema eksole, vaid lihtsalt... me saime KOOLIBRId päästa!)

Lisaks tahtsin veel mainida, et kui kellelgi tuleb vahepeal vastupandamatu soov mulle saata päris tiguposti kiri või pakike mõne populaarteadusliku ajakirjaga (näiteks „Imeline teadus”) või ristsõnaga või kuivatatud jõhvikatega või heegelnõelaga, siis selleks tuleb tegutseda järgnevalt:

- võtta paber ja kirjutada/joonistada sinna midagi (mõnusat/huvitavat/naljakat/südantsoojendavat)

- vastavalt konkreetsele eesmärgile võib tekkida vajadus käia läbi poest ja osta midagi pakikese täiteks

- muretseda sobivas suuruses ümbrik ja saadetav ümbrikusse torgata

- ümbrikule kirjutada aadress

B.P 32

97351 MATOURY CEDEX

French Guiana

Kusjuures – kui on suurem kiri/pakike kui A5, siis oleks mõistlik ette kirjutada „c/o Floramazone” (sest siis on Fredericku kaudu seda lihtsam kätte saada) ja minu nimi ka muidugi. Lisaks, pakikese puhul, tuleks postkontorist küsida mingit kleepsu või asja, mis tõendaks, et paki sisu pole suurema väärtusega kui 10(?) eurot. Vastasel korral tuleb jälle läbi hüpata nõmedatest bürokraatiarõngastest, mistõttu ma ei pruugi saadetist niipea kätte saada.

- ümbrik posti panna.

- oodata, kuniks post kätte jõuab ja ma rõõmsa ootusärevusega selle lahti teen

PS. Mida teie plaanite vabariigi taasiseseisvumise puhul teha? Meil on kavas paatoslik öölaulupidu. Ainuke dilemma seisneb veel selles, et kas öölaulupidu teha Eesti või kohaliku öö ajal.