Wednesday, August 10, 2011

Sotsiaalsed tavad ei lähe minust väga kauge kaarega mööda

10.08


Ehk siis... tegelikult mulle ikkagi ei meeldi ämblikud. Mis sest, et nad pole teistest selgrootutest otseselt... nõmedamad (ja ma ei ütle sellega, et teised selgrootud on nõmedad, eksole). Aga neis on miskit ebameeldivat. Kui ta mul peal ronib, siis küll kiljuma ei hakka, aga väga väga VÄGA tugevalt eelistaks, et ta ei roniks seal. Ja siin on neid nii palju! Ühele kursaõele ilmselt meeldiks... On ka teoreetiliselt võimalik, et ma nägin miniatuurset tarantlit. Selle fakti tõepärasus jäi kinnitamata, sest ma ei läinud lähemalt näppima eksole. Ja ega sellest vist väga palju abi poleks ka olnud – ta sibas kiiruga eemale.

Ja teine asi – ma tahan seelikut! See fakt küll ei kuulu „sotsiaalsete tavade austamise” kategooriasse, aga seelikut tahan ikkagi. Kuidas te (mehed) küll viitsite kogu aeg pükstega olla? Eriti nõme on see jube palavaga, kui pidevalt higistada ja siis püksid liibuvad pidevalt jalgade külge jne. Pfff... kui tüütu! Igatahes tuleb laupäeval uuesti pealinna minna.

Lisaks. Teisipäeval sain enda peal katsetada seda, et piisavalt suure massiga piisavalt kiirelt liikuval objektil on üsna tugev jõud. Fenomeni on eriti aru saada näiteks mingi paigalseisva objekti ja eelmainitud liikuva objekti kokkupuutel. Ehk siis – mul õnnestus pimedas mingi pagana trossi otsa joosta ja kõhu peale atraktiivne sõjahaav tekitada. Vähemalt anti mulle kodust ettenägelikult aloe geeli kaasa. Minu ainuke vabandus on, et oli tõesti pime ja trossi polnud üldse näha ja ma polnud selleks ajaks veel ära õppinud, et ta seal on...

Ja täna mul õnnestus ära eksida. Linnas. Autoga. Üksinda. Nimelt ma pidin üksi kontorisse minema, et riideid pesta ja ühed taimed kohale tuua ja siis ... Ma ei leidnud õiget teeotsa üles, kust ära keerata. Tuleb välja, et K’l on vasak ja parem ikka lootusetult sassis. Niiet kui ma olin linnast juba ühe korra läbi sõitnud ilma õiget teeotsa leidmata, lähima ringteeni jõudnud, sealt tagasi tulnud ja teist korda linna läbinud õiget teed leidmata, siis ma olin kohustatud tegema ühe telefonikõne.


Teil on saepuru, meil ananass

8.08

Ehk siis ma sain lõpuks päris korralikku ananassi maitsta. Üleni mõnus ja magus ja mahlane ja tilgub ja puha J. Pomelo oli ka parem, isegi kui ta oli natuke toores. Ja mandariinid! Seemneid on küll rohkem ja ta pole üleni presentatiivne ja kaunis, aga maitse...! J Ühesõnaga – me käisime laupäeval pealinnas ja muuhulgas ka turul. Küll jõudsime sinna natuke hiljem – kuskil keskpäeval ehk ajal, mil varsti hakkati kaupa ära panema, aga mmmmmm....! Ja siis ostsin veel... mingit... m tähega asja. Maracuda? Ei mäleta. Vot see oli tõsiselt hapu. Mulle meeldib hapu eksole – punased sõstrad on fantastilised. Aga see m... oli isegi mo jaoks niisama paljalt liialt hapu. Peaks proovima seda millegi sisse panna ... kuigi kõige tõenäolisem on, et ma raputan lihtsalt suhkrut peale ja proovin nii. Mangot kahjuks veel ei saanud – ühes kohas küll müüdi, aga see nägi nats kahtlane välja, niiet ei ostnud. Praegu pole veel mango aeg.

Aga linn ise... Cayenne... Näeb suhteliselt selline välja nagu seebiooperites need... mitte uhked piirkonnad ikka välja näevad. Suht lahe on. Ja inimesed käisid teksadega ringi – no saa siis aru, kuidas nad ära ei sulanud. Me käisime põhimõtteliselt turul ja siis natuke riidepoodides, otsisime mulle kella (mille ma ka lõpuks sain – ääretult stiilse punase kusjuures) ja vaatasime natuke suveniire ja niisama ringi. Üks hetk tahaks korralikumalt seal (raamatu- ja riide)poodides käia ja ringi uurida ja nt mõne ägeda kleidi osta, aga kuna kuskil 2-3 aegu lõuna ajal hakatakse seal asju juba kinni panema (laupäev on ju puhkepäev), siis seekord väga ei jõudnud... K üritas mind kalaturule vedada, sest seal on niiii huvitavaid kalu näha – kahtlustasin, et pean kohale jõudes lihtsalt ääretult ebaviisakas olema ja nina kogu aeg sõrmedega kinni hoidma (sest ühtegi pesulõksu polnud läheduses, eksole, et neid kasutada) , aga mul vedas – kalaturg oli ka selleks ajaks kinni juba J. See-eest käisime vanas sadamas. Nüüd oli sellest alles lihtsalt sadamakai, kus inimesed käisid burksi söömas (mitte, et seal läheduses mõnda teadaolevat burkisputkat oleks). Nii mõnus oli jälle merd näha. Kuigi... ametlikult oli see... jõesuudme ja ookeani kokkupuutekoht, aga ... põhimõtteliselt meri ikkagi. Ja meretuul J Ja iibised! Punased ka – hullult äge! Muidu oli suht mudakarva kõik ja siis mingid üksikud erepunased täpid paistsid eemalt. Okei, tõe huvides pean välja tooma, et oli ka valgeid ja suht raskelt märgatavaid halle täppe, aga punased olid ikkagi... noh... punased J

Kuidagi.. ei oskagi pealinnast väga rääkida. Aga samas – suht vahva koht tundus ikkagi. Turul käies oli vaja kas a) vaadata, et müüjal oleks kaalul numbrid ja hind ilusasti näha või b) K oleks läheduses, sest vastasel korral ma ei saanud muhvigi aru, mida nad hindadest rääkisid. A – ja maitseaineid müüdi ka turul (iseenesest pole mingi üllatus, eksole). Mitmeid asju ei osanud aimatagi, mis nad on, aga hunnik pipraid oli ja siis muuhulgas näiteks safranit. Lihtsalt niisama... Seda ma isegi ostsin (kuskilt jäi silma, et seda võib muuhulgas kana hulka panna J). Pipardest hoidsin ennast igaks juhuks eemal – peale ühte pipraintsidenti Põhjalas ei taha ma liialt lähedalt nendega enam mõnda aega kokku puutuda. Ja siis müüdi mingeid isetehtud... punše või asju. Tea, kas see on nagu kohalik puskar või midagi. Eri-maitselised. Kunagi proovin ära – osad pidavat väga maitsvad olema. Ja... siis olid mingid kahtlased potskud, kus oli mingit kahtlast tumedat värvi vedelik sees. K väitis, et seal on isetehtud maitseõlid, aga... see oli ikkagi kahtlane.

Lisaks tuli veel meelde, et selles eluolu postituses õnnestus ikka valeinfot edastada. Näiteks linnade osas (muu võiks ju hetkel ikkagi õige olla). Majakese poolt vaadatuna tulevad – Roura, Stoupan (pood), Matoury (kontor) ja Cayenne. Stoupani unustasin enne vahepealt ära. Aga Roura ja Stoupan on ise suht mõttetud paari-tänavalised kohad. Vähemalt hetkel tunduvad sellised. Matourys on näiteks... veekeskus J ja staadion, kus mängitakse jalkat kogu aeg. Peaks kunagi vaatama minema – inimestel on siin vast rohkem temperamenti ja siis võiks päris äge jälgida olla. Lisaks kohalikud mängivad veel doominot üllatavalt palju, lihtsalt niisama tänava peal. Okei, tegelikult ma olen küll ühte putkaktest näinud, kus seda mängitakse niisama, aga meil taolist asja ikka pole. Ja siis on veel rattasõit ja see on täitsa perekondlik tegevus. Mitte, et kõik perekonnast sõidaks, aga kui üks sõidab, siis see tähendab, et kaasas peab olema nö utsitaja ja keegi, kes autoga varustust tassiks ja keegi, kes tagant jälgiks, et kõik on ok ja osad harjutavad eessõitva sõiduki tuules sõitmist (selleks peab keegi nt rolleriga vahetult ees sõitma), niiet – tervele perele on tegevust.

Friday, August 5, 2011

Ka pimedal ööl võivad päikeseprillid ääretult kasulikud olla

5.08

Ühesõnaga – eile öösel/täna hommikul oli mul esimene liblikate/putukate ööpüük. (Mittebioloogidele selgituseks, et ööliblikate saamiseks pannakse parajasse kohta valge lina üles ja selle juurde meeletu võimsusega lambid põlema, et siis putukaid ligi meelitada (linale) ja soovi korral... ära fikseerida.) Üks turist (Fransoaaaaaa), kellega me ka rohkem suhtlesime, korraldas juba teist ööd järjest sellist ööpüüki ja kutsus seltsiks. Mina olin asjast päriselt huvitatud ka ja läksingi terveks ööks (K oli alguses mõnda aega). Peale kaheksat hakkasime liikuma (sinnaminek oli üldse omaette naljakas), poole üheksa ajal jõudsime vist kohale ja nad sättisid asju üles ja siis... hakkasime aga ootama. Toolid olid kaasas, söök oli kotis, seltskond oli olemas... istusime ja ootasime ja aeg-ajalt käisime lina juures liblikaid uurimas. Mul olid samuti... fikseerimise (ehk siis surmamise) vahendid kaasas – eelmisest eestlasest oli jäänud hunnik igasugu tarvilikke asju. Mitte, et ma oleks osanud nendega midagi väga täpselt peale hakata (selles mõttes, et süstlaid ei ole ma küll kunagi varem liblikapüügil kasutanud, eksole!), aga eks siis Fransoaaaa ja ta sõber näitasid ja õpetasid. Selle poole pealt läks jube hästi. Eks ma hakkasin aga enda jaoks huvitavamaid liblikaid purki püüdma. Igasugu põnevate mustritega asju oli seal, kuigi tõenäoliselt entomoloogilisest vaatenurgast olid enamus neist suht mõttetud. Aga, mul oli vähemalt huvitav. Üks hetk ilmusid ka suuremad liblikad välja. Ja siinkohal ma räägin tõesti suuuurtest! Sellistest, millega ei tahaks pimedal tänaval kokku sattuda, eksole... Vahepeal oli tunne, et kui üks suurem sulle otsa lendab, siis tekib kohe sinikas ja puha (okeiokei, võite arvata, et ma natuke liialdan, aga suured olid nad sellegipoolest). Eks ma sain paar sellist ka kätte. Õigemini... nende puhul mind natuke aidati, sest siin oli vaja killuke oskust, et mitte tiibu kahjustada. Nad tuli kuidagi õigesti kinni võtta (ma harjutasin pool ööd, aga päris käppa liigutust ikka ei saanud) ja siis ... süstida nende kehasse killuke mürki, mis nad suht kohe kutupiiluks tegi. No päris veider asi – süstida liblikat! Aga nii see läks... Igatahes – püük ise oli päris huvitav ja seltskond meeldiv. Siiski kogenematusest olid minul seljas võrdlemisi heledad riided, mis tähendas, et iga kord kui ma linale lähenesin, tabas mind kohe esmaklassiline liblikarünnak. See osa oli suhteliselt häiriv. Eriti kuna mõned nendest ‚liblikatest’ olid ka nõelavad asjandused, mida kohapeal kutsutakse wasp’ideks, kuigi minu arust nad küll otseselt herilaste või vapsikutega ei sarnanenud... Neilt ma õnneks nõelata ei saanud, aga liblikarünnakud siiski jäid. Lisaks – tegelikult on liblikad ka tilluke killuke mürgised või midagi (osadel tekib nende läheduses lõpuks allergia), niiet väga neid rünnakuid ei maksa enda suunas provotseerida. Kusjuures osad rünnakud on ääretult salakavalad – väiksed ahvid ronivad püksisäärest või pluusivarrukast või –kaelusest sisse ja mõtlevad, et uudistavad natuke uues keskkonnas. Võite uskuda, et see on suhteliselt ebamugav (kuigi ainuke plusspool on see, et vähemalt need kõige suuremad ei pääse sellise meetodiga riiete vahele). Igatahes – kuna ma tüdisin rünnakutest ära, siis mingi aeg suhteliselt hommikul hakkasin linast ohutumasse kaugusesse hoidma. Järgmine kord panen lihtsalt tumedad riided selga ja see probleem on kohe plaksti lahendatud (või vähemalt miinimumini viidud). Asi sai meil kuskil... poole viie aegu (?) läbi ja umbes 5-6 vahel jõudsin voodisse. Selle öö liblikad said sügavkülma – eks hiljem näha ole, kas midagi mõistlikku neist saab ka või korjasin praegu mingit eriti mõttetut sodi oma vasikavaimustuses. Kusjuures ma üritasin ka juhendaja tarvis neid ‚puukoorekarva’ vaksikuid otsida. No jumalad küll – see oli päris keeruline! Selliseid kas ei olnud või... nad ei olnud väga vaksiku näoga. Lõpuks ma vist sain midagi kätte, aga pean natuke lähemalt uurima, kas tegu oli õigete asjadega... Aga see selleks.

Täna olen eelneva pika öö tõttu nagu tõsine zombi. Vahepeal tuleb elu natuke sisse, aga siis ta kaob kuskile ära jälle... Väga hea päev nt Castle’i vaatamiseks ;) Ja homme lähme turule ja (raamatu)poodidesse ja vanalinna ja linnavaadet mäelt uurima ja ... ühesõnaga – on aeg kohaliku võõramaise (linna)eluoluga veidi lähemalt tutvuda.

Mis meie praegusesse töögraafikusse puutub, siis keskmiselt oleme ette võtnud uue taime – Cersium’i (vist oli selline nimi). Hommikul, kui pole veel väga kuumaks läinud, lähme metsa, siis K raiub natuke oksi (puu meenutab suhteliselt paju, niiet võite ette kujutada, et taim on justkui pajuokste ja suhteliselt suurte toomingalehtedega) ja mina korjan neilt aga lehti ära. Ühe hommikuga saame ehk 10 kilo lehti. Siis toome nad enda juurde tagasi, paneme päikese kätte kuivama ja voila – kümnest kilost saab järsku orienteeruvalt kaks. Pealelõunal tegeleme natuke samade okste istutamisega ja jälgimisega, et näiteks tuul kuivavaid lehti minema ei ajaks. Kusjuures mis puutub okste istutamisse, siis kuna ma ei usu (eelnevalt istutatud okste põhjal), et K korjatud peenikesed oksad kasvama lähevad, ma ka väga ei assisteeri teda selle juures. (Tal pole selle vastu midagi tegelikult.) Mina hoopis üritan talle teaduslikult tõestada, et on tarvis võtta suuremaid oksi – ehk siis mõõdan neid, mis on seni juba kasvama läinud ja siis hakkan igasugu statistilist tilulilu andmete peal kasutama. (Tehniliselt võttes peaks seal ka igasugu muid faktoreid arvesse võtma, et seda päris teaduslikuks eksperimendiks nimetada, aga mingi algeline teadusevärk on see ikka). Ühesõnaga – mulle on statistika ja teadus natuke pähe löönud (jah, ma tean, et see oli tegelikult kaheksa sõnaga öeldud ja mitte ühega J).

No räägime siis eluolust

2.08

Nii... Meie asume Kaw mäe peal (hääldatakse Ko kusjuures). See on linnast kuskil 30 kilomeetri kaugusel, linnaks on Roura. Seal me käime ka poes. Rourast killuke kaugemal on Matoury ja sealt edasi umbes 10 km pealinn Cayenne. Pealinnas olen päris ametlikult sees käinud ainult korra, aga sellest hiljem.

Temperatuur on... päeval üle kolmekümne kraadi natuke ja öösel natuke üle kahekümne. (Ja põhjus, miks ma arvasin, et kuumus on talutav seisnes selles, et me olime terve päeva varju all kogu aeg eelnevalt – tegelikult on see ikka päris väsitav asi).

Siin kohapeal metsa sees on meil oma hoovike. Inimestest on ‚peremees’ Frederic (päritolult prantslane) ja tema perekond (naine Florence ja poeg Ciril ja võib-olla keegi veel, aga ma pole küll hetkel näinud). Siis on majahoidja/abitööline brasiillanna Rosa (või Ros või Rosi, ei teagi täpselt, aga meie ütleme enamasti Rosa). Ja siis oleme meie ehk mina ja Kuldar, kes on juba natuke üle aasta siin olnud. Nii lihtne ongi. Augusti teisel poolel tuleb Indrek, Kuldar peaks millalgi... võib-olla septembri lõpus, võib-olla hiljem ära minema ja peale aastavahetust peaks veel 2 eestlast juurde tulema. Vahetevahel on turistid ka. Hetkel on näiteks üks matemaatik-loodusehuviline – Frascois (pole õrna aimugi, kuidas tegelikult kirjutatakse seda nime, aga hääldatakse Fransoaaaaaaaa) ning temaga me vahetame ka aeg-ajalt paar sõna. Lisaks on veel hunnik kanu, kes hävitavad ohtralt mutukaid ja 2 koera – Printsess ja Toki. Noh ja loomade poole pealt on muidugi veel geko, kes meil elutseb praepanni all (kuigi praegu on ta kuskile ekslema läinud), palju igasugu linde, mutukaid ... ... .

Peamaja, kus elab see perekond, on selline:

Õue peal on mõned kuurid veel, Rosa majake, veidi eemal on mõned turistide majakesed. Meie majake on mõistliku kiviviske kaugusel peamajast ja vahele jääb isegi üks sidrunipuu:

Kaks eelnevat pilti on täpselt ühe koha peal tehtud (kuigi võite arvata, et ma pidin ennast vahepeal nii umbes 180 kraadi ümber keerama).

Meie majake sealt olulisemalt poolelt (ehk sisenemise poolelt) näeb välja selline:

Printsess peesitab parasjagu treppide peal ja hakkab kohe pai nuruma (mille ta ka sai).

Meie majake on suhteliselt lihtne – veranda, mis avaneb keskelt kohe kööki (ilma reaalse ukseta), köögi taga on vannituba (täiesti mõistlik dušš ja asjad kõik olemas) ja mõlemale poole köögist avanevad meie endi toad.

Veranda (praegu on meil ka kaks hamakki üleval ja laua peal peame vakstu ära vahetama – see on niiiii erakordselt rõve juba, aga õnneks pildi pealt pole sisuliselt näha):

Köök (seda ma koristasin täna natuke, muidu oli see ka vääääga rõve – nüüd on ainult natuke). Kusjuures köögis tuleb vähegi riknevad asjad või niiskusest mõjutatavad asjad külmikus hoida (muuhulgas ka näiteks jahu ja suhkur). Ja PS – geko pesitseb... vasaku panni all:

Tagant läheb uks vannituppa (ja täpselt pildistamise kõrval on mõlemal pool uksed meie tubadesse). Vannituba on ka nüüd killuke puhtam kui ta enne oli (ma tõesti ei tea, kuidas nad said niiiii mustas majakeses pikemalt olla). Pildi peale vets ei jäänud, aga see on paremal pool duši ees. Ja tegelikult on hetkel see pilt kahest kokku pandud, niiet kui keskkoha peal on asjad natuke viltu ja/või jõnksuga, siis see on lihtsalt pildi süü ja mitte reaalne olukord.

Ja minu tuba:

Kõik riided ripuvad hetkel natuke ennetavalt nööri peal ehk siis nad pole otseselt märjad, aga kui nad kuhjata jupiks ajaks riiulitele (mille taga on dušinurk), siis nad hakkavad õige pea hallitama või midagi sellist. Muidugi – osad riided päriselt ka kuivasid, sest ma vahepeal pesin neid (pesumasinaga, kontoris, Matourys). Sain ka eelmiselt elanikult päranduseks hunnik riideid (ja kuna ta oli piisavalt suur meesterahvas, siis ta püksid lähevad mulle ka kenasti jalga J)

Ja võib-olla panete tähele, et akende ees on luugid. Õhtul kinni, hommikul lahti. See on omamoodi mõnus tegevus. Kui luuke poleks, siis hommikul vähegi valges ei saaks üldse magada ja õhtul ei saaks lambivalguses midagi teha, sest tuba oleks siis esmaklassiline putukate ööpüügiurgas.

Mis siis veel. Siin elektrisüsteem töötab peamiselt päikesepaneelide toimel. Kui päikest on vähe, siis lähevad tööle generaatorid (K peab mulle veel täpsemalt kogu süsteemi selgitama). Eile öösel näiteks elektrit ei olnud ja kui ma öösel üles ärkasin, ise alles unesegane, siis ma olin jälle ehmunud ja segaduses. Kuigi nüüd võiks juba teada ju, et mul on taskulamp just sellisteks puhkudeks voodi kõrval laua peal. Igatahes... Siis (E saatis mulle hunniku küsimusi, millele ma üritan nüüd vastata). Fredericuga räägime inglise keeles, kuigi tal pole see just ääretult hea ja vahepeal on suht raske ära saada. Rosa’ga pursib K prantsuse...portugali/hispaania keele segu. Mitte, et K neid keeli just oskaks, aga pranstuse keelest ta juba üht-teist mõikab. Ja kohati on nende suhtlus nagu minu omaaegne venekeelsete tekstide tõlkimine – mõnest sõnast saad aru ja siis ülejäänu leiutad juurde.

Siiani olen maganud ikka voodis, kuigi eile jäin ka hamakis tukkuma umbes tunnikeseks. Põhimõtteliselt saab hamakis magada a) õues b) toas. Õues magamise puhul on kindlasti vaja mingit putukavastast asja kasutusele võtta ja soojalt riidesse panna (öösel on ikkagi 20 ja killuke peale neid kraade J). Ja tglt ka soojalt – hea on kui villased sokid sellisel juhul jalas ja puha. Toas (hamakis) magamiseks tuleb lihtsalt hamakk tuppa üles monteerida sobivasse kohta. Üks hetk ma ilmselt proovin selle õuesmagamise ära, aga võib-olla ma ootan valgemat ööd, sest kottpimedus öösel üles ärgates on endiselt (nagu ma mainisin) natuke ehmatav.

Süüa saame hästi – ostame poest seda, mille järgi isu on. Täna oli eriti uhke – tegin kanafileed mõnusate nuudlitega ja peale panime hapukoorelaadset toodet ja valgehallitusjuustu. Aga kana tuli natuke vintske, niiet paluks siinkohal häid nõuandeid, kuidas seda paremini teha (seal oli mingi risti/piki lõikamise teema?), sest meil on 750 grammi seda veel sügavkülmas (vähem kui kilo korraga ei saanud osta). Sööki ostame igapäevaselt oma poest ja nädalavahetusel võib ka linna(desse) turule minna. Kuna meie viimane nädalavahetus möödus töötähe all, siis seekord ei jõudnud. Ja põhimõtteliselt teeme peamiselt koos süüa, sest me nagunii töötame hetkel koos ja nii on lihtsam. Aga kui ühel on mingi teise asja isu, siis ta teeb muud jne. Söök on suht mõistlikult tavaline mõnede huvitavate uute asjadega, mida soovi korral maitsta saab. Noh, pakendid ja väiksed nüansid on erinevad küll (no ikka ei ole samu makarone kui Eestis, eksole), aga süüa saab nii eksootilisemaid asju kui täitsa tavalisemaid. Kuigi piim on siin mingi kahtlane – nagu oleks vesi, millele oleks pulber sisse pandud või midagi. Väga naljakas... hetkel väga ei tarbi seda ollust... Puudust tunnen juba maitseainetest! Sidrunipipart tahaks niiiii kangesti saada! Kuigi sidrunipipra alternatiivina kasutasin musta pipart ja hoovi pealt korjatud värske sidruni mahla. Huvitavamatest asjadest olen hetkel proovinud näiteks jäätiseid – ananassi-, gujaavi- ja päris kookosemaitseline, siis papaia, värske kookos ja banaanid, mingid... jogurtid... kohe teeme lohe südame lahti. Muud hetkel kusjuures ei tulegi meelde... Aga enamus asju on alles katsetamisjärgus.

Okei. Ja tehnilise poole pealt hetkel muud ei ole. Vähemalt hetkel ei meenu. Küsimusi? J

„Autoralli ja kosel turnimine”

Nüüd natuke niisama toimunust... Eile, esmaspäeval saatsime sisuliselt desmoodiumid ära. Hetkel nendega lõpetasime, aga see aasta tuleb teemaga veel tegeleda. Aga linna läksime seekord kahe autoga (üks rendikas oli tagasi vaja viia. See tähendas, et ka mina pidin jälle sõitma. (Maan)tee peal polnud mingit probleemi. Algul sõitsin ees ja valisin ise tempo, Roura läheduses lasksin K ette, sest tema teadis marsruuti. Teel pealinna pidime me vist peaaegu sajast ringteest üle minema – neil on vist mingi hullustus sellega! (Ringtee on ilmselt lihtsam valik kui valgusfoorid.) Aga, kui me päris Cayenne’i sisse jõudsime, siis see oli päris jube – esiteks oli seal tihe liiklus, niiet K’l sabas püsida oli suht raske (kuigi me sõitsime linnas väga vähe) ja teiseks – tänavad olid jube kitsad! Napilt mahtusid vastutulevast autost mööda! Huhhh küll! Paar korda ma hoidsin hinge kinni, et ma nüüd kellelgi peegleid maha ei sõida. Kusjuures vaadata tuli nii paremale kui vasakule – vasakul olid vastutulevad autod, aga parem pool oli seisvaid autosi lihtsalt nii paksult täis. Üllataval kombel ma siiski miskit ei kriimustanud ja kõik läks päris hästi. See oli vist peamine eilne seiklus.

Täna hommikul läksid Frederic ja ta pere USAsse puhkama. Nii umbes kolmeks nädalaks. Mis sugugi ei tähenda, et meil tööd pole – saime instruktsioone rohkem kui küll. Aga siiski võtsime tänase päeva enda tarbeks – nädalavahetus oli ju piisavalt väsitav ja mina tahtsin veidi lähiümbrust ka näha. Niisiis läksime peale hommikusi toimetusi lähedal asuva kose juurde. Kõigepealt pool tunnikest (?) umbes 150 meetrit allamäge. Siuke väike metsarajake oli. Ja siis oli kosk ise – mitte küll üldsegi suur, aga see-eest ääretult vahva. JA positiivse külje pealt toon välja, et me mitte ei pidanud mööda kaldaääri allapoole jalutama, vaid turnisime mööda kive kõigepealt selle kose-osa pealt alla ja edasi mööda jõge ikka allapoole. See oli küll vahva! Saime kohe päris päris märjaks. Värskendav J Tegin hunniku pilte, millest osad üks hetk kindlasti ka üles saan. Tagasitulles mõtlesin just, et hhmmm – ma olen nii väsinud, et kui madu näeks, siis vist isegi ei ehmuks. Noh, võite järeldada, et nägime küll madu. Ta oli ühe suure (ja jube ägeda) mahakukkunud puu sügaval õõnsuses. Pilti tegime ka. Teoreetiline võimalus on, et ta oli mürgine, aga päriselt ei tea. Ilmselgelt ei hakkanud lähemalt näppima ja läksime minema. Aga ühesõnaga – see oli äge seiklus. Sinna kose juurde tuleb kindlasti tagasi turnima minna. Hetkel me ei läinud kuigi pikalt, aga teinekord võiks pikemalt uurida seda asja.

Monday, August 1, 2011

Desmoodium siin, desmoodium seal, desmoodium iga nurga peal

30.07

Esmalt tuletan meelde, et desmoodium on üks taim, mida meil on sadade ja sadade ja sadade ja... sadade kilode viisi ja meie peame seda puhastama igasugu muust jamast ja siis üle loputama, kotti pistma ja hiljem külmhoonesse viima. Kusjuures kui ma lugesin K jutte, kus ta rääkis sadadest (isegi tuhandetest) kilodest taimedest, siis see tundus üsna sürr... aga... nii ongi. Desmoodiumi värk on suhteliselt üksluine töö, aga samas... omamoodi mõnus, et on töö.

Mingisugust igapäevarutiini mul veel kindlasti ei ole. Hetkel tegeleme ainult desmoodiumiga ja pole olnud veel aega koristadagi või oma asjad enda käe järgi ära panna (kuigi täna tegin nende asjadega veidi algust). Nädalavahetusel ei jõudnud linna turulegi, aga kui midagi pakilist ees pole, siis järgmisel nädalavahetusel kindlasti lähme. Pidime tuleval laupäeval šoppamispäeva tegema – tarvis on igasugu asju alates (elektri?)puuridest lõpetades ilusate kleitidega J.

Hommikul ärkame suhteliselt 7 aegu koos päikesega (pluss/miinus natuke), siis puhastame desmoodiumeid, lõuna, veel desmoodiumeid, võib-olla vurame natuke autoga ringi, et korjajatelt desmoodiumid kätte saada ja siia tuua, linnas olles hüppame ka poest läbi, õhtusöök ja magama. Aga olemine on suhteliselt rahulik. Kuumus, üllataval kombel, sugugi ei tapa. Kuigi päeval oli temperatuur vist 33 kraadi ja päike pilve taga. Siiski on kuumus hoopis talutavam kui Eestis mo meelest... Ja täna õhtul oli mul isegi jahe ja panin korra villased sokid jalga – väljas oli 25 kraadi sooja!

Täna avastasin, et meie majakese ümber tegutsevad ahvid (ja siinkohal ma tõesti mõtlengi päris puu otsas ringi tuulavaid ahvikesi). Või noh, teaduslikult korrektsem oleks vist öelda pädrikud. Kuna nägin neid vastu valgust ja suhteliselt kaugelt, siis mingeid eristavaid jooni küll ei märganud, aga K räägib, et need peaksid tamariinid olema. Loomaaias olen kindlasti tamariine näinud. Sealsed liigid olid vist ägedate vuntsidega. Kui ma midagi segamini ei aja.

A – ja unustasin mainida. Jaanipäevast inspireerituna pidin ma esimesel päeval poodi jõudes ka endale kohe matšeete muretsema :D. See pole väga suur, sest liiga raskega ma ei jaksa väga palju vehkida ilmselt, aga ikkagi matšeete. Inglismaal tehtud muideks! Suht naljakas... Siiski pole jõudnud seda veel ära teritada – liiga palju on desmoodiumiga tegemist olnud.

Praegu on desmoodiumitega liiga palju tegemist, et päriselt korralikult ringi vaadata ja uudistada. Aga kui hästi läheb, siis peaksime paari päevaga selle asja ära lõpetama. Siis peaks siinolemine rohkem puhkuse moodi välja nägema mõnda aega. Desmoodiumite juures on üks lahe asi (või vähemalt täna, kui meid aitas veel 4 inimest, oli nii) – korraga istus ringis 6 inimest. Kolm kohalikku koolilast, me K’ga ja peamiselt maja korrashoiu eest hoolitsev brasiillanna Rosa, kes kuulab kreooli raadiot. Siis tekkis olukord, kus kasutati viit (!) erinevat keelt – prantsuse ja eesti keel, inglise keeles üritasime suhelda kohalikega, Rosaga kasutasime prantsuse ja portugali keele segu ja raadiost tuli kreooli keel. Suht lahe. Vahepeal ei saanud ise ka enam aru, mis keeles räägid või mis värk üldse on... Lõbus J

Üldiselt olen ma praegu siiski suhteliselt väsinud – jällekord on seljataga pikk päev. Kui mul on rohkem aega ja viitsimist ja erksust, siis kirjutan ehk ka lõbusama (ja kergemini jälgitava) jutu valmis. Praegu on lihtsalt mõnus rahulik olla.

31.07

Täna oli meil natuke rohkem aega. Küll ainult ennelõunal (homme peaks veel suht palju tegemist olema ja siis saab „kiire” läbi). Ja mis ma oma vaba ajaga tegin – matšeetet teritasin. Täna sain ka autoga sõita (ja siinkohal ma mõtlen, et mina olin roolis, eksole). Auto juhitavus oli väga hea ja ma sain isegi suht kitsal teel ilma liigse sabistamise ja kraavisõitmiseta vastutulevad autod mööda lastud. Pärastpoole hakkas lihtsalt meeletult sadama – lõpuks ma sõitsin 50-ga täitsa normaalsel maanteel ja keeldusin ikkagi ise edasi minemast, sest ma ei tunne teed ja nähtavus oli nii minimaalne kui üldse võimalik (okei, kui oleks päriselt kottpime olnud, siis oleks veel hullem olnud). Siis lihtsalt vahetasime K’ga ära ja edasi ma sain kõrval istuda ja soovi korral auravast maastikust pilti teha (sadu sai üks hetk ikkagi otsa ka).

Ja eile õhtul vaatasin lõpuks üle mingi osa riietest, mis eelmised olid siia jätnud. Arvata võib, et enamus on suhteliselt suured meesteriided (tööriieteks täitsa sobilikud). Muuhulgas oli maha jäetud äge kollane ja kriipsujuku-ipidega paariaastatagune laulupeo särk. Pikkade varrukatega ja puha. Seda on mõnus õhtul kanda kui mul tiba jahe on ja ma peale päevatööd hamakis (ehk ilma võrguta võrkkiiges) lösutan.

Aga tegelikult mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. (Ja elu-olust ka veel mitte.) Täna lugesin ühte 2009. aasta Horisonti. Sattus ette jutt uiguuridest Hiinas. Sisuliselt on seal samad probleemid kui Tiibetis, ainult et laiemale avalikkusele vähem tuntud. Ilmselt. Mina igatahes ei teadnud (mitte, et see otseselt näitaja oleks). See on lihtsalt jubedus, missugune jõhkard võib üks rahvus (tänapäeval) teis(t)e osas olla! Peale artikli lugemist valdas mind täielik viha/tigedus ja jõuetus. Ja samas – mis see aitab, kui mina siin oma väikse mätta otsas nende peale vihane olen? Muhvigi... Ja see ongi veel masendavam. Ja mitte keegi ei hakka suurele Hiinale vastu ka, sest nemad on ju meie järgmine maailmavalitseja-suurriik. Kõik teavad tegelikult, mis kamarajura seal toimub, aga keegi ei tee midagi. Meie valitsuse liikmed isegi keeldusid Dalai-Laamaga kohtumast (vähemalt need on minu viimased teadmised). Tegelikult ma ju tean kogu aeg, et sellised ... asjad toimuvad, aga vahepeal on lihtsalt väga konkreetne meeldetuletus. Ja siis tuleb jälle meelde see pettumus maailmakorra osas...

Peaks võimalusel täitsa lõpetama või siis vähemalt väga väga tugevalt vähendama Hiinas toodetud kaupade ostmise...

Oehh...