Pannkoogid nagu pannkoogid ikka

25.07

Täna sai päris hästi magada. Ärkasin 10 aegu (nagu mul keskmiselt kombeks). Natuke üllataval kombel Pariisi kümne aegu. Öömajaline ei olnud selleks ajaks veel ärganud, niiet eks ma sebisin siis natuke ise ringi. Ja kirjutasin blogi tarvis jutu valmis. Kui ta üles ärkas, siis sain hetkeks netti kasutada, et endale uus ööbimiskoht leida. Ta ütles, et vajadusel saab mulle veel ühe öö öömaja pakkuda, aga pigem tahaks mitte. Tal oli mingi segadus kuupäevadega ja asja, niiet algul arvas, et ma tahangi aint ühe öö olla. Võin etterutates öelda, et sain endale ilusti uue ööbimiskoha ja tundub, et see on eelmisest hulgim parem (või vähemalt inimene on palju huvitavam ja jutukam ja sobivam ja lahkem...). Aga tüüp, kelle juures esimese öö viibisin, tema korter oli suht veider – seal olid ägedad pildid ja maalid ja igast muud sodi tõenäoliselt mitmetelt-mitmetelt reisidelt, suhteliselt pime koht JA seal oli jubedamas koguses peegleid. Väga veider.

Igatahes. Täna. Algul ma jätsin asjad esimese öömajalise juurde ja läksin ise välja mõneks tunniks. Käisin Moulin Rouge’i külastamas. Ilmselgelt on see öösiti/pimedas oluliselt efektsem, praegu oli lihtsalt... maja... punase tuuleveski-imitatsiooniga. Seal tänaval oli ääretult palju igast... erootilist sorti poode. Aga sealt leidsin ma ka esimese toidupoe, mida Pariisis nägin. See oli umbes sama suur kui meie Tartu suur tuba (või natuke suurem) – kes ei tea, siis mainin, et see oli väike. Aga sain natuke süüa ostetud ja veevarusid täiendatud. Jalutasin, vaatasin suveniiripoodidesse. Ma ei tea, kuidas kohalikud seda taluvad – näiteks mulle viskas juba tänase päeva lõunaks Eiffeli torni piltidega asjad üle! Nii kohutavalt üleekspluateeritud. Kuigi asi ise oli päris lahe. Igatahes. Täna oli täitsa huvitav jalutada. Mingi põnev tänavavets jäi ette, mida desiditseeriti automaatselt peale igat kasutust (panen kunagi pildi ka wc juurde käiva instruktsiooni kohta). Väiksed rohelised alad, huvitavad prantslasenägudega (pruunisilmsed) inimesed. Vene keelt oli üllatavalt palju kuulda. Üsna miniatuursed restoranid/söögikohad, millel olid väljas olevad toolid asetatud ‚näoga’ tänava poole (nagu oleks teatris või midagi). Nägin ära kanalil toimiva lüüside süsteemi, kuigi ma pole päris kindel, miks selline asi tarvilik üldse on (nüüd võiks keegi nutikas inimene selle mulle ära seletada). Vahtralehtede ja karvaste kastanilaadsete viljadega p-tähega puud, mida K oma reisil nägi. Suhteliselt palju oli näha ja/või kuulda politseid/kiirabi... ... ... Täna ma hakkasin aru saama, miks Pariis on positiivset sorti huvitav. See on ka suhteliselt räpane koht (välja arvatud ‚turistikad’), aga samas selles on ka midagi huvitavat. Aga need päris ‚minu’ kohad on vist ikka väiksemad linnad ja külakesed, kuigi linnadel on ka oma võlu.

Igatahes. Tulin jalutuskäigult tagasi, võtsin asjad ja läksin uue öömajalise juurde. Siis oli (ja tegelikult praegu on) ta tööl (hotellis), niiet tulin siia. Jutustasime – ta tundub tõepoolest ääretult huvitav inimene, kes päriselt tahab ka, et temaga vesteldakse. Ta on sisuliselt pärit Nepaalist, õpib hetkel sotsiaalset poolt moel (sisuliselt andmeanalüüsija ja mitte moehull), õpetab poole kohaga ja poole kohaga töötab hotellis. Lisaks hästi lahke. Ta andis mulle veel mõned juhatused tänaseks teiseks jalutuskäiguks – käisin Bastille’i vaatamas ja Place des Vosgesit ja ühte pubi/restorani tänavat. See... Place des Vosges oli kunagi kuninglik palee, mis ehitati valmis aastaks 1612, kus näiteks Louis XIII ja Anne of Austria abiellusid. Hiljem viidi ametlik kuningapalee mujale. Ma jalutasin seal aias natuke – suht äge oli. Hästi madalate puuvõradega ääristatud. (Kunagi panen pildid üles – ausalt!) Ja – ja sõin kohalikke creppe ka. Ei olnud üldse midagi erilist, ma teen vähemalt sama häid J

Aga kokkuvõtlikult oli täna suhteliselt lahedam päev. Panin keskkonda hoopis rohkem tähele ja nautisin vist ka rohkem.