Ahvikari!

26.07

Pariisi couchsurferid on paras ahvikari! No tegelikult ka! See, kelle juures ma teise öö olin, oli alguses väga lahe – tundus selline hea ja huvitav vestluskaaslane. Alguses oli ta tööl, aga õhtupoole läksime ta juurde. Ta juures filosofeerisime veel päris kaua (olgugi, et ma olin päris päris väsinud). Siis ta räägib, et tahab mingit mängu mängida... okei... Ta pani paberi peale ilma mo nägemata kirja 5 esindajat eri kategooriast (lill, riik, värv, number ja muusikainstrument) ja siis palus, et ma hakkaks samade kategooriate esindajaid paberile kirjutama. Kuniks ma vist küsisin, et kas see on viimane, pidin ma neid kirjutama. Igatahes. Iva oli selles, et ta väitis, et kui ta eelnevalt arvas ära need asjad, mis ma kirjutan, siis pean teda suudlema. Esiteks – seda ütles ta alles pärast; teiseks – kah mul keeruline ära arvata need kategooria esindajad, kui ta mul neid järjest ja järjest uuesti käskis panna. (Kui nüüd keegi ‚mängust’ ja asjast aru sai, siis te lihtsalt olete väga nutikad keerulise seletuskäigu arusaamisel.) Jah, tal olid samad asjad kirjas. Ei, ma elusees ei suudle teda. No tere hommikust küll, noh!!! Mulle jäi mulje, et ta on piisavalt tark inimene. Tuli välja, et täielik imbetsill. No, nii see asi jäi igatahes. Öösel väga und enam ei tulnud ja nii, aga kõik oli korras. Hommikul tahtsin ära minna oma päevasele tuurile ja seetõttu uurisin ta’lt, et mis ajal ma pean tagasi tulema ja nii (kuigi ise mõtlesin, et ega ma eriti ei taha küll ta juures olla), siis ta hakkas jurama, et ei tea ikka millal õhtul tagasi jõuab ja kas üldse jne jne. No fine siis – mina võtan enda seitse asja ja lähen minema lihtsalt! Kaua võib. Olen öö lennujaamas ja saan suurepäraselt ise hakkama! Vaja mul nende troppide couchsurferitega tegeleda...

Teadsin, et ühe suurema jaama juures McDonaldsis on tasuta wifi ja läksin sinna, et natuke mõtiskleda ja plaani pidada. Muuhulgas mõtlesin, et võtan siis selle burksi ka ära ja söön midagi. Nii, ootan järjekorras. Kõigepealt – kui järjekord minuni jõudis, siis tšikk vabandas ja läks mingit šokolaadijama koristama. Ja kui ta lõpuks minuni jõudis, tuli välja, et ta ei oska sõnagi inglise keelt! No paras sürr mo meelest – see oli suure jaama kõrval olev McDonalds, kuhu tõenäoliselt satub palju rahvusvahelist rahvast ja nemad ei oska isegi killuke inglise keelt! Okidok... pmst saime korda. Aga tuli välja, et neil on wifi’ga mingi jama ja seda ei saa kasutada. Pfffffff!!!!

Istun siis seal oma burgeri otsas ja tusatsen. No mismõttes sellised jamad! Tere hommikust! Olin suht pikalt seal, lugesin Pratchettit ja mõtlesin, et mis siis peale hakata. Esimese ideena oleks ma kohe padavai Orly lennujaama läinud – nii tusane olin. Aga siis hakkasin mõtlema, et mismõttes mingi tropp mul Pariisi viimased emotsioonid ära rikub? See ei sobi ka kuhugi, niiet otsustasin enda plaani B teatud reservatsioonidega ikkagi käiku lasta. (Plaan A sisaldas hoopiski Louvre’i, aga tuleb välja, et see on teisipäeviti kinni.) Igatahes – võtsin ette Pantheoni. Sinna jõuda oli võrdlemisi lihtne – natuke orienteerumist, väike bussisõit (bussi, metroo ja muud transporditeenuste kasutamise värgid olid mul suht käpas juba)... Aga siis ma magasin oma peatuse maha, sest need uksed, mille juures ma ootasin, ei avanenud... Okei... järgmine peatus siis... Läksin demonstratiivselt eesmiste uste poole, et sealt ta laseb mind ikka välja. Ei lasknud. Aga siis avanesid hoopis teised uksed, millele üks reisija üritas minu tähelepanu suunata (ma vähemalt eeldan, et ta tegi seda, kuigi see oli prantsuse keeles – viipest võis ikka aru saada). Igatahes – sain siis seal ikkagi maha. Võib-olla oligi hea, sest seal oli ka ilus silt üleval ‚Pantheon jääb sinnasuunda’. Jalutasin siis kohale. Teepeal nägin mõnusat väikest väljakut purskkaevu ja mõne puuga, hüppasin poest läbi. Ja kohale jõudes nägingi nurga tagant välja jõudes kõrgumas/laiumas Pantheoni. See oli ka väga suur. Prantslastel on läbi aja ilmselt väga palju suurushullustushoogusid peal olnud. Nii... Peasissekäigu juurde... Avastan, et uuuu mulle peaks veel asi tasuta ka olema. Astun sisse. Seal üritatakse mulle selgeks teha, et nii suurte kottidega ei tohi sisse tulla. Fine siis. Ma ei lähe. Ahvikari vol 2 (vähemalt). Istusin siis niisama treppidel väljas. Lugesin natuke ja vaatasin inimesi. Mingid valvurid käisid mitu korda mööda – ajasid inimesi minema, kes olid liiga sissepääsutee lähedal või kes sõid (sest jumala eest ei tohi Pantheoni trepile mingit saiapuru kukkuda!). Ma juba ootasin, et millal mind minema aetakse, sest äkki mo liiga suur kott pole presentatiivne või on liiga suur koormus trepiastmele. Igatahes ei aetudki ära... See peaaegu, et üllatas mind isegi.

Nii, edasi jalutasin Luxembourg’i aia poole. Kuna ma olin parasjagu pettunud ja vaatasin, et raha täitsa jagub, siis ostsin endale hästi kalli jäätise, mis koosnes kiivipallikesest ja mingist eriti punast värvi jäätisepallikesest. Kohas, kus kiivi ja see punane asi segunesid, oli tunda vaarika maitset, aga puhtalt punase asja puhul ma ei saanudki aru, mida ta jäljendama pidi. Aga suht hea oli ikka. Plaanisolnud aed polnud kaugel ja kohale jõudes löödi mind jälle pahviks – selline asi pole lihtsalt normaalne! Noh, mõtled küll, et aed... mis seal ikka... puud ja lilled ja asjad. Aga seal olid muuhulgas ka näiteks palmid ja igast kujud ja särgid ja värgid (vaadake pärast pildi pealt)... Kuigi... muru peal näiteks käia ei tohtinud. Terve väga suure aia kohta oli suhteliselt tilluke ribake, kus ees oli silt, et siin tohib päriselt muru peal olla. Narrus. Aga omamoodi mõnus oli seal ikka – vaheldus vähemalt tänavakärast ja osatisest räpasusest. Jalutasin ringi, lugesin raamatut, sõin... mingi hetk õhtupoole hakati muusikat mängima. Vahepeal mõnusam rütmilisem, vahepeal suhteliselt mahe. Päris meeldiv... Ja kui jahedamaks hakkas minema, siis võtsin oma seitse asja ja tulin ära lennujaama. Ja nüüd olengi siin. Leidsin mõnusad toolid, kus olla... Vaatab, mis pärast ööpoole saab... Kindlasti on siin teisigi, kes öö siin veedavad. Peaks olema võimalus ka 15 minti netti saada... Kui ma jutu üles saan, siis see tähendab, et saingi korraks sisse... Oh well... paras juramine oli täna ühesõnaga...

Kokkuvõttes... Pariis... Iseenesest mul on hea meel, et seda nägin, aga praeguseks mul on parasjagu kopp ees, et täitsa hea meelega lähen edasi juba. Linn ise on omamoodi huvitav endiselt – parasjagu kaootiline (aga ma pole kindel, kas positiivses mõttes), natuke räpane, samas mõned kohad on ilusad... Busside ja metrooga liikumine tegi siin asja suht mugavaks (mainin ära, et kui keegi plaanib tulla Pariisi, siis ostke 10 bussi/metroo.. ... piletit korraga – üüratult odavam tuleb). Siin on mingeid mõnusaid pärleid, aga kokkuvõttes mulle siiski tundub, et koht on suhteliselt ebaloomulik ja ebainimlik – pargis ei tohi isegi muru peal käia! Isiklikust seisukohast sain teada, et saan põhimõtteliselt mingite omajagu keeruliste situatsioonidega võõras linnas ja võõras keskkonnas hakkama. Parasjagu küll soigusin ka, aga see käib asja juurde... Harjumise asi lihtsalt...

Et siis selline oli Pariis. Loodan, et lennujaamas mingeid erilisi situatsioone juurde ei tule ja kõik läheb rahulikult...