Tätisa omad

28.06

Praegu võiks rääkida lähedastest või sisseelamistest või uuesti otsimistest või järjekordsest lävelolemisest või sajast muust (elulisemast) kogemusest, mida olen tundnud peale Eestisse tagasitulekut. Või võiks rääkida hoopis sellest, kuidas möödunud seiklused jäävad meisse veel kauaks kestma, olles samas nii unenäolaadsed. Aga ma räägin hoopis asjadest. Ei taha küll tunnistada, et olen materjalist, aga täna avastasin, kuidas enda asjade keskel on nii võrratult hea olla. Peamiselt seetõttu, et... need kõik... meenutavad mingeid sündmusi või emotsioone ja... tuletavad mulle meelde iseennast. Nii kummaline kui see ka pole. Justkui selleks lühikeseks hetkeks polnud enam kadunud. Võib-olla saab seda taandada inimeste vajadusele omada elus ankruid. Vahest on ankruks inimesed, teinekord kohad, kolmandal juhul asjad. Ja kuna möödunud aastaga on ümbritsevad inimesed ja suhted rohkemal või vähemal määral muutunud ning kohadki pole enam samasugused ega päris sama tähendusega, siis peavad asjad mulle minevikku meelde tuletama. Ütlema mulle, kes ma olin. Sest seda, kes ma olen, saan igal ajahetkel uuesti tajuda.

Olla siin ja praegu...

... ja olla õnnelik. Võiks rääkida kojujõudmise seiklustest, võiks rääkida tunnetest, mida üks või teine asi tekitasid. Aga seda pole vaja. Vähemalt mitte praegu. Nii lihtne ongi.

Sähket

22.05

Üldiselt on tegelikult päris naljakas. Vähemalt kui üldpilti vaadata. Eelmise nädala algusepoole saime uudise (ma mõtlesin pikka aega, et tegu on naljaga) – meile antakse uuesti kätte desmoodium. (Kes ei mäleta eelnevaid seiklusi desmoodiumiga, lugegu varajasemaid postitusi.) Õnneks saime välist abiväge, niiet eelmise nädala uue töö kõrvalt õnnestus ka istanduses ettenähtud arv taimi maha saada. Nüüd võime uhkusega öelda, et istutasime 4407 Quassia taime. Jube rahul võib endaga olla. Mitte lihtsalt selle pärast, et tegu oli raske tööga, vaid ka selle pärast, et nüüd on asi tehtud. Üle pika aja on hea tunne, sest millegagi on lõplikult ühel pool, miski on lõplikult valmis. Enamike tööde puhul on olnud teadmine, et nüüd teeme natuke ja mingihetk hiljem saame veel sama tööd teha. Aga Quassia-töö on tehtud. Täitsa valmis. Super! Aga kui veel desmoodiumist rääkida, siis on asi päris sümboolne – see mul nii esimeseks kui ka viimaseks tööks. Ja uus eestlane, kes tuleb juuni alguses, saab kah kohe sama tööga alustada. Eelmise nädala alguses oli desmoodiumihunnik nii suur, et see oli mul lausa rinnuni. Ja tegu polnud mitte lihtsalt püramiidja kuhjaga, mille ülemine tipp oli mulle rinnuni. Ei! Tegu oli... kuubilaadse ollusega. Ja kuigi ma pole väga pikk, siis uskuge – desmoodiumi oli p-a-l-j-u. Jõulaegne arvamus, et enam siin desmoodiumiga ei tegeleta sai igatahes väga uhkelt ümber lükatud.

Kui üldpilt vaadata, siis on naljakaid asju veel. Näiteks, viimased... kuu aega olen ma üritanud randa sattuda, et trehvata megasuurt merikilpkonna. Ja ei õnnestu. Tähendab... randa sattumine õnnestub, kilpkonna nägemine mitte. Aga ühed turistid, kes siin olid, läksid üheainsa korra randa ja võite kolm korda arvata, mida nad nägid...

Ja... Saramaka-tegelased (ehk siis põhimõtteliselt eriti kohalikud) pidid olema arvamusel, et valgetel inimestel on metsas ohutum käia, sest näiteks jaaguar neid ikka ära ei söö - valged pole ju õiged inimesed...

Positiivsema poole pealt – lõpuks õnnestus saada täitsa hea pilt ühest väga mõnusast suure puuga kohast. Päikest oli parasjagu ja mul oli lõpuks fotoka kolmjalg kaasas, niiet aktsepteeritavat pilti polnud üldse raske teha. Lisan sissekandele väikse illustreeriva materjali. (Ma olen piltidel see väike kärbsepunane all vasakul.)