Sähket

22.05

Üldiselt on tegelikult päris naljakas. Vähemalt kui üldpilti vaadata. Eelmise nädala algusepoole saime uudise (ma mõtlesin pikka aega, et tegu on naljaga) – meile antakse uuesti kätte desmoodium. (Kes ei mäleta eelnevaid seiklusi desmoodiumiga, lugegu varajasemaid postitusi.) Õnneks saime välist abiväge, niiet eelmise nädala uue töö kõrvalt õnnestus ka istanduses ettenähtud arv taimi maha saada. Nüüd võime uhkusega öelda, et istutasime 4407 Quassia taime. Jube rahul võib endaga olla. Mitte lihtsalt selle pärast, et tegu oli raske tööga, vaid ka selle pärast, et nüüd on asi tehtud. Üle pika aja on hea tunne, sest millegagi on lõplikult ühel pool, miski on lõplikult valmis. Enamike tööde puhul on olnud teadmine, et nüüd teeme natuke ja mingihetk hiljem saame veel sama tööd teha. Aga Quassia-töö on tehtud. Täitsa valmis. Super! Aga kui veel desmoodiumist rääkida, siis on asi päris sümboolne – see mul nii esimeseks kui ka viimaseks tööks. Ja uus eestlane, kes tuleb juuni alguses, saab kah kohe sama tööga alustada. Eelmise nädala alguses oli desmoodiumihunnik nii suur, et see oli mul lausa rinnuni. Ja tegu polnud mitte lihtsalt püramiidja kuhjaga, mille ülemine tipp oli mulle rinnuni. Ei! Tegu oli... kuubilaadse ollusega. Ja kuigi ma pole väga pikk, siis uskuge – desmoodiumi oli p-a-l-j-u. Jõulaegne arvamus, et enam siin desmoodiumiga ei tegeleta sai igatahes väga uhkelt ümber lükatud.

Kui üldpilt vaadata, siis on naljakaid asju veel. Näiteks, viimased... kuu aega olen ma üritanud randa sattuda, et trehvata megasuurt merikilpkonna. Ja ei õnnestu. Tähendab... randa sattumine õnnestub, kilpkonna nägemine mitte. Aga ühed turistid, kes siin olid, läksid üheainsa korra randa ja võite kolm korda arvata, mida nad nägid...

Ja... Saramaka-tegelased (ehk siis põhimõtteliselt eriti kohalikud) pidid olema arvamusel, et valgetel inimestel on metsas ohutum käia, sest näiteks jaaguar neid ikka ära ei söö - valged pole ju õiged inimesed...

Positiivsema poole pealt – lõpuks õnnestus saada täitsa hea pilt ühest väga mõnusast suure puuga kohast. Päikest oli parasjagu ja mul oli lõpuks fotoka kolmjalg kaasas, niiet aktsepteeritavat pilti polnud üldse raske teha. Lisan sissekandele väikse illustreeriva materjali. (Ma olen piltidel see väike kärbsepunane all vasakul.)