Tõenäoliselt saabub mõneks ajaks eetrivaikus...

.... nüüd! Aga tõenäoliselt. Sest see on P-G.

Whoa! See liigub!!!

8.11

... oli siis minu reaktsioon, kui ühe taime lehti korjates nägin linnusitta liikumas. Ilmselgelt ei olnud tegelikult tegu linnusitaga, aga nägi midagi sarnast välja. Tegin pilti ka. Panen üles ka. Ühesõnaga – toimus kohtumine järgmise veidra elukaga siinse väga veidra faunaga kohas. Pildi peale õnnestus saada selline röövik, kes enda... kaks linnusitasuse ... väljendit(?) parasjagu taeva poole viibutas, niiet kokku nägi asi väga ‘V’ tähe moodi välja. Miskipärast meenus kohe Savisaar ja tema tuntud ‘võitu’ tähistada üritav käemärk. Tõenäoliselt ei vaata ma Savisaart ja tema võidumärki kunagi enam sama pilguga... Aga tagasi putukate juurde minnes - meil oli tükk tegu, kui üritasime neid tegelasi kaasa võtta. Eriti siis, kui avastasime, et a) meil pole ühtegi potsikut ega kilekotti kaasas, kuhu neid panna ja seega tuleb teha suurematest lehtedest sobiv ümbrikulaadne asi; b) need liikuvad linnusitaröövikud hüppavad ka! Kusjuures selle käigus jätavad nad osa enda valgest... keha katvast asjast maha! Üldiselt aususe nimel peab tunnistama, et lõpuks meil tõepoolest õnnestus üks tegelane maja juurde toimetada ja purki panna, aga selleks ajaks oli ta sisuliselt ka kogu enda... iseloomulikud jooned kuskile laokile jätnud, niiet temast hakkas suht hale ja tõenäoliselt lasen ta kohe homme lahti. (Siit filosoofilist laadi õppetund – hoidke enda veidratel iseloomulikel joontel silma peal, sest need teevadki teist huvitavad olendid :D)

Ja kui ma juba faunaga kohtumistest räägin, siis tuleb ära mainida, et tegelikult õhtuti autoga pimedas sõitmine on päris tänuväärne asi. Eriti siis, kui ei viitsi, lootuses mõnda röövikust suuremat looma näha, ennast hommikuti piisavalt varakult metsarajale ajada. Igatahes. Asja lihtsalt edasi andes – oleme näinud põnevaid imetajaid :D Ükskord sattus ette paka ehk Cuniculus paca, kes on... sisuliselt... miniatuurse hobuse ja natuke koera moodi näriline. Minu arvates. Teised kirjeldavad nende välimust kui midagi ‘suure lühikõrvalise küüliku’ või ‘metsades elanud hobuse väljasurnud eelaste’ sarnast. Aga toksige google’isse ladinakeelne nimi sisse ja otsustage ise, keda see loom teile meenutab. Lisaks oleme näinud vist kahte opossumit. Üks nägi suhteliselt rääbakas välja. Kuigi ta oli kindlasti opossum. Kui ta oleks inimene, siis oleks ta kindlasti üks kodutu tegelane olnud. Teine... pidi olema opossum, kuna siin igasugu hiiri ja taolisi asju ei olnud ja kui ma õigesti aru sain, siis erinevad opossumid pidid sisuliselt täitma sama nišši, mis parasvöötmes hiirelaadsed asjad. Igatahes hüppas too opossum nagu üks korralik hiir seda teeks. Mitte, et teile eelnev jutt väga oluline oleks, aga see kuulus rubriiki ‘olen bioloog ja ei saa sellest üle ega ümber’.

Muideks. Hiirtest rääkides. Täna jõudsin ma järeldusele, et jumal tänatud, et neid siin pole! Ei ole vaja karta, et hiired söövad kuskile kasti peidetud toite ära või ‘kaunistavad’ enda ekskrementidega pool elamist või midagi sellist. Okei, meil on näiteks sipelgad, kes leiavad muuhulgas kasti peidetud toidu üles ja gekod, kes kaunistavad keskkonda oma ekskrementidega, aga kui hiired ka oleks, siis oleks ikka päris tüütu küll! :D (Ehk siis see on üks nendest kohtadest, kus on valida, et kas mõelda positiivselt või mõelda negatiivselt. Hetkel ja vähemalt selles aspektis valin positiivsema tee.)

Nädalavahetusest rääkides mainin ära, et käisime jälle rannas. Ei saa öelda, et käisime ujumas, sest selliste lainetega küll ujuda ei saa, niiet olime rannas. Vahepeal olid tõsiselt suured ja võimsad lained ja mina näiteks tundsin ennast nende vahel väga lükata-tõmmata. Sõna otseses mõttes. Kui üks laine on... mööda läinud, siis ta rohkemal või vähemal määral tõmbab endaga kaasa, aga kui järgmine suur laine on samal ajal eemalt tulemas, siis ... Kuna suurtel tekkima-hakkavatel-lainetel on komme enda eest vett kuidagimoodi endasse tõmmata, siis tekkiv laine jällegi tõmbas meid tagasi. Niiet siis loksud seal möödunud ja saabuvate lainete vahel. (Väga elufilosoofiline jälle, kas pole.) Olukorra tegi veel koomilisemaks asjaolu, et kui siis lõpuks on lainete vahel loksumisest ja soola ahmimisest villand saanud ja tahad veest välja minna, tuleb seda väga täpselt ajastada. Probleemiks on sisuliselt sama efekt, mis tekkis lainete vahelisel loksumisel – veest ei saa välja kui suur laine on randa jõudnud ja hakkab nüüd taanduma ning ilma uperpallitamata ei saa välja ka siis kui uus laine kogu oma jõuga randub. Niiet tuleb valida täpselt see hetk, kus enamus vanast lainest on oma jõu kaotanud, uus pole veel päriselt peale tulnud ja siis kiirelt tegutseda (just nagu esimese Vabariigi loomine meil oli). Seiklus missugune.

Kuivaperiood P-Gs

2.11

Üldiselt ma ei tea, kuidas teiega lood on, aga meil siin sajab. Viimase kolme päevaga tuli alla üle 100 mm vett. Võrdluseks tooks välja, et Eestis aastane vihma kogus on umbes 600-700 mm. Siiski esmaspäeval ja kolmapäeval saime päris viisakalt tööd tehtud, sest vihma hakkas alles (peale)lõunal sadama ning teisipäev oli üldse Kõigi Pühakute Päev, niisiis poisid puhastasid hoopis pirukat ehk siis jubedalt vana ja musta autot. Pärast nägi see välja praktiliselt nagu iga teine vastusõitev auto siinkandis ja lisaks veel ilma mölkideta (kuigi kliimaseadet käima pannes võis tunda üleküpsetatud liblikate lõhna).

Aga mis puutub eelmises sissekandes väljahõigatud eetrivaikusesse, siis tõenäoliselt lükkub see umbes kaks nädalat edasi (nagu siinkandis tavaline). Kuigi alati võib midagi ootamatut juhtuda, mistõttu plaanid jällekord muutuvad (nagu siinkandis tavaline). Igatahes olete hoiatatud, et kui ma jupp aega sissekandeid ei tee ja kirjadele ei vasta, siis asi on lihtsalt selles, et puudub internetiühendus, muud midagi.

Vahepalana ütlen, et vihmase ilma kõrvale on väga mõnus kuulata näiteks Pink Floyd’i ...ühte tuntuimat albumit – The Wall. Päris sobiv helikeel halli ilma juurde.

Olen kõrge valulävega meeeees

28.10

Olen kõrge valulävega mees; positiivsed tul-nu-kad; eriti just hommikuti, itte tuleb ühte jutti, aga öösel itt ei tule... ... olen itimees; it takes two, it’s up to me and you to prove it; Oh Jolene, why can’t you see? Oh Jolene, you can not have me Jolene. She’ll go to war with you over me, oh Jolene it ain’t no fight you could ever win, you shall see; ... ... ...

Ühesõnaga – meil on siin ajud vahepeal raske töönädala jooksul natuke üleküpsenud ja seega iga lugu, mida kuuleme, hakkab kohe kummitama. (Kummitus kummitas kummikus kummutis kummalise kummikaru kaisus ... ... ... )

Möödunud nädalal leidsime enda õuest mao. Madu oli suur. Aga õnneks üldse mitte agressiivne. Sisuliselt oli tegu peamiselt musta ja natuke kollase maoga ehk siis kena ja värviline. Väidetavalt mürgine. Ja lisaks ta lõgistas enda sabaotsa (ning tõenäoliselt oli kuskiltkandist lõgismadude suhteliselt lähedane sugulane). Tal polnud seal küll sellist lõgistit nagu meie ettekujutuses lõgismadudel olema peaks, pigem nägi sabaots välja nagu üks täitsa tavaline mao sabaots. Aga kui looma nats kiusata, siis ta lõgistas ikkagi. Ega tema ju ei teadnud, et lõgismadudel peaks teistsugune sabaots olema ;)

Lisaks sattus I sel nädala töötades väga naljaka rööviku otsa. Ma pole temast veel pilti jõudnud teha, aga ...kui ta veel elus on... siis teen. Röövik oli sisuliselt ennast üleni mingi limakapsli moodi asjaga katnud. Ja ta nägi väga vahva välja. Teda me üldse ei näppinud, sest nüüdseks oleme juba haritud inimesed – ei tohi näppida midagi, mis on vahva või huvitava või ilmselgelt mürgise näoga.

Eelmisel nädalal sai korra ka 'võlumetsas' jalutamas käidud. Lugu lihtsalt selline, et ühel kottpimedal õhtupoolikul tuli valguspügi juures jala tagasi maja juurde tulla (ainult killuke üle kilomeetri). Teepeale jäi istandus, kus pimeduses ledasid ringi erinevat värvi jaanimardikad. Täiesti fantastiline vaatepilt!

Aga tegelikult on hetkel seis selline, et järgmise nädala keskel toimub meil kontori kolimine ja sellega seoses võetakse nett mõneks ajaks ära. Ideekohaselt peaksime selle luksustoote üks hetk siiski tagasi saama, aga kuna tegu on Prantsuse-Guajaanaga, siis ennustuste kohaselt... läheb näiteks nädal neti sissepaneku alustamiseks, teine kulub päriselt töö tegemiseks ja kolmas kulub vigade parandamiseks. Kohalikku töötempot iseloomustab fakt, et suhteliselt väikese päikesepaneelide’põllu’ ülesseadmiseks kasutati välistööjõudu. Samas... kui töötuabiraha on juttude kohaselt kuskil 800 euro ringis (kuus), siis ma ei imesta, et neil pole väga palju entusiasmi kiire ja efektiivse (ja töökohta säilitava) töötempo jaoks.

Ja kõigele lisaks on täna pakkuda väike infotunnike täiesti teisel teemal.

Nimelt eelnevalt olin kursis, et Tiibetis harrastatakse mandalate tegemist, mis minu teada on sisuliselt ääretult hoolega tehtud sügava tähendusega geomeetrilised ‘liivapildid’, mis valmides lihtsalt minema puhutakse, sest ‘miski pole siin ilmas püsiv’. Minu jaoks üllatus seisnes selles, et taoliseid pilte tehakse/tehti veel nii mõneski kohas. Näiteks tegelesid sellega osad põlisameeriklased (nt Navajo’d), Austraalia aborigeenid, indialased. Ma ei tea, kas kõik hävitavad pärast enda suure hoolega tehtud ‘liivapildid’, aga tõenäoliselt küll. Ilmselt siiski eri põhjustel, olenevalt sellest, mis eesmärgil neid pilte alguses üldse tehti. Näiteks Navajo uskumuste kohaselt tuli peale teatud (ravitsemis)tseremooniaid pilt hävitada, kuna see oli kogu positiivse jõu endast välja andnud ning ‘musta energia’ inimesest endasse imenud. Sellist asja pole ju mõistlik alles hoida. Muideks, Navajo keeles pidavat ‘liivapildi’ tõlkeks olema ‘kohad, kus jumalad tulevad ja lähevad’.

Ja ongi tänaseks kõik. Tõenäoliselt mõneks ajaks 'over and out'.

Mida teha (aegunud) autojuhilubadega?

23.10

Et kõik ausalt ära rääkida... tuleb alustada päris algusest.

Kõigepealt tuleb minna kuskile (kaugele), kus poodides ei ole väga suurt valikut mõnusaid nosimise asju. Vaatamata suhteliselt väikesele valikule tuleb omada siiski vastapandamatut ja kohest isu midagi mõnusat nosida. Lisaks peab olema olukorras, kus pole kuskilt võtta sööginõusid... Ilmselt edasi oskate juba ise enam-vähem ette kujutada? Igatahes – ühel õhtul tulime kontorist tagasi, ostsime teepeal eelnevalt külmutatud õrnalt jäätisetordi laadse toote ja kuna isu oli nii suur, siis teepeal sobivas kohas tegime peatuse, et (vaarika)tordike ära süüa. Kuna ilmselgelt kellelgi taolises situatsioonis lusikaid-kahvleid kaasas polnud, siis tuli kasutusele võtta aktsepteeritav alternatiiv – juhiluba. Ja kõik see toimus üldiselt ajal, mil väljas oli juba kottpime. Õnneks, kuigi lusikaid kellelgi polnud, siis pealampe meil paar tükki siiski oli. Ettevõtmine oli igatahes ääretult lõbus.Ja tõenäoliselt kehtivaid lube kasutanud isikud mõtlevad nüüd iga kord politseile lube näidates olukorrale (või olukordadele), mil olude sunnil oli ... eelmainitud dokumente natuke teisel eesmärgil kasutatud...

Neljapäeval pidi olema esimese Sayouzi (mingi raketiasjandus – ärge täpsemalt küsige, aga jube suur ja oluline sündmus) taevasse saatmine. Olime selle vaatamise endale ilusasti plaani võtnud. Rakette lastakse siinkandis kosmosesse Kourus, mis on meie elamisest umbes 2 tunni kaugusel. Plaanid olid ilusad, kõik olid põnevil. Õnneks saime oluliselt enne väljasõitu teada, et seegi kord (nagu paar korda varem meie ajal) lükati start edasi. Seekord nihutati asja umbes ühe päeva võrra – reede hommikule (7.30). Ja ei – sinna me ei jõudnud, sest see oleks tähendanud a) liiiiga varast ülesärkamist ja b) olematut tööpäeva. See-eest lootsime vähemalt kuuldagi kogu seda mürtsu ja kärtsu, mida ühe raketi start tekitab. Aga kuna oli ääretult udune/pilvine hommikupoolik, siis heli eriti ei levinud ja müra, mis meile kohale jõudis, oleks sama hästi võinud olla natuke eemal liikuva auto mürin. Kokkuvõtlikult – raketi starti nägemise juurde ei saa veel linnukest teha.

Lisaks oli reedel meil... veel üks ääretult ... naljakas ... juhtumine. Nimelt sel nädalavahetusel toimus (tasuta) rock jazzi ja progressiivse rocki festival Crescendo. Noh, kuna on tegu tasuta kaheõhtuse sündmusega, siis ilmselgelt tahtsime asja kaema minna. Üritus pidi toimuma Montsinery-Tonnegrandis. (Selgituse mõttes ütlen, et need on teineteisest paarikümne kilomeetri kaugusel asuvad külakesed.) Tookord unus meil kaart maha, kuigi üldiselt teadsime, kus üks neist kohtadest asub, niiet sõitsime entusiastlikult kohale. Nii... Seal oli pime ja vaikne. Väga vaikne. Mitte üldse muusikafestivalile kohaselt vaikne. Tiirutasime külas natuke ringi. Ei midagi. Ja kuna meil oli väga vähe kütust alles, siis polnud kuigi palju alternatiive ja pidime otsa ringi keerama. Kuna too õhtu oli ka meie bensujaam kinni, siis... nii see jäigi. Teisel õhtul (täis paagiga) katsetasime siis nendest kahest külast seda, mida me eelnevalt polnud üle vaadanud. Ja voila – oligi seal. Seniajani jääb müstikaks, miks oli kuulutuse peal kaks küla nime kui festival ise toimus ainult ühes. Aga mis seal ikka – vähemalt teisel katsel õnnestus. Laupäeval esinesid kolm bändi – Cinquillo (Gujaana), Karcius (Kanada), Beardfish (Rootsi!). Tõenäoliselt leiab soovi korral youtube’ist stiilinäiteid. Igatahes. Suhteliselt huvitavad asjad – esimene oli rahulikum, teine ääretult ääretult raju ja kolmas... oli mõlemat. Siiski esimene ei olnud minu jaoks piisavalt sümpaatne, aga teised kaks meeldisid küll (vähemalt live’is). Kokkuvõtlikult – mina jäin selle õhtuga rahule. Ja festivali tulemusel sain teada, et jazzi osa mulle tõepoolest väga ei istu, progresiivi osa oli kohati huvitav ja rock... endiselt rokib. Pluss selle festivali (ja ka traditsioonilise muusika omal) oli meie jaoks huvitav nüanss – mõnikümmend meetrit lavast eemal olid ... müügiletid. Nagu tavalisel laadal. Seal müüdi kõike alates riietest ja ehetest lõpetades näiteks moosidega. Väga huvitav, aga omamoodi väga vahva. Niiet festivalid on justkui üritused, kus inimesed saavad kokku. Ja seda igas mõttes. Ka rahva seas oli näha, kuidas inimesed käisid muusika nautlemise kõrvalt aeg-ajalt ühe sõbra juurest teise juurde ja olid kangesti rõõmsad kõiki nähes ja puhusid natuke juttu. Seltskonnad olid üldiselt väga muutlikud asjad. Meil, ma olen pigem harjunud, et lähed, oled ja tuled suhteliselt sama seltskonnaga, aga seal oli see teisiti. Huvitav.

Ja sel nädalavahetusel sain endale nö juuksurina ühe kliendi ehk katsealuse juurde. Asja võib ka muidugi teisiti esitada – meesterahvaste arv, kellel olen juukseid lõiganud, kahekordistus kohe ühe nädalavahetusega. Polnudki varem natuke pikemaid kui hästi lühikesi juukseid lõiganud. Esimese korra kohta tuli päris aktsepteeritav. Ja vaikselt hakkan kukla-asjast ja kõrvade kohast ka aru saama. Päris lõbus. Kuigi seekord lõikasin ma hoopis vähem lühemaks kui ‘klient’ soovis, sest ma lihtaslt ei julgenud rohkem, aga mis seal ikka – teinekord saab ehk paremini.

PS. Ja mitte keegi pole veel luuletust kommenteerinud? See oli päris äge ju ;)

(Ma loodan, et teie tegelik vabandus on see, et te pole lihtsalt lugenud veel :D)