"kohal" oleks liiga mage pealkiri, niiet ma ei kirjuta seda...

28.07

Aga kohal ma siiski olen. Eile lennuk tõepoolest maandus. Meie koduste mõtiskluste selgituseks võin öelda, et lennuk läks siiski otse üle ookeani. Igatahes. Astun lennukist välja – alguses on tunda veel lennukist tulevat jahedust ja trepist veidi alla minnes tunnen suhteliselt tugevalt soojust ja niiskust. Omaette mõtlen siis, et kindlasti on tegelikult tegu mootoripalavusega, sest läksin neist päris lähedalt ju mööda. Ainuke probleem selle teooria juures oli, et ‚mootoripalavus’ ei tahtnud kohe kuidagi mootoritest eemal olles ära kaduda... Tegelikult on siiani olnud kogu soojus ja niiskus väga normunks, aga ma pole veel ka siinse kliima täit raskust tunda saanud – praegu pole ei väga niiske ega väga palav ja täna oli isegi mõnus tuuleke. Aga asi, mis mind tõepoolest ära ehmatas oli öine pimedus! Esiteks läheb siin tõepoolest 7 aegu õhtul pimedaks (ja 6 aegu hommikul valgeks), aga pimedus on kohe täielik! Praegu pole täiskuud ka valgustamas. Niiet öösel ma ehmusin päris tugevalt korra ära kui tegin silmad lahti ja silme ees avanes vähemalt sama must pilt kui siis kui silmad kinni olid. Kusjuures efekti täiendas asjaolu, et mul ei õnnestunud üles leida lambilülitit ja tiba unesegase peaga oli kogu konseptsiooni mõistmine nagunii ääretult keeruline. Lõpuks sain siiski mingi tule kätte ja jõudsin järeldusele, et mõistlik on ööseks väljas väike tuleke põlema jätta (mis kumab läbi akna ka natuke tuppa) ja seeläbi esialgu enda unesegasusest põhjustatud... ehmatust vähendada.

Aga muideks – siin on palmid! Päris päris palmid! Ja banaanid ja kookosed kasvavadki päris päris palmide otsas J. Ja taime otsas olevad kookosed ei ole üldse kookose näoga. Kollased hoopiski! Ma poleks küll arvanud (samas ma ei teinud ka väga põhjalikku kodutööd...) Aga –

metsa puhul on see huvitav asi, et kui vaadata rohkem üldpilti ja mitte üksikuid taimi ja kui ükski palm liiga konkreetselt silme ette ei satu, siis võib täitsa uskuma jääda, et tegu on Eestimaaga! Ja täitsa päriselt! Täna ringi sõitses meenusid mulle mõned kohad Saaremaalt. Päris naljakas lausa. Üleüldse metsas jalutades tekkis hästi palju seoses Eestis olevate (ehk varem teadaolevate) taimedega. Isegi siis, kui need tegelikult ei olnud üldse liiga sarnased. Aga ühe taime tundsin ma küll ära – mimoos. Sellega on nii mõnus mängida ja vaadata, kuidas ta siis eemale tõmbub.

Tegelikult on kõik asjad samal ajal ka piisavalt erinevad, et mõistus ei suuda seda päriselt veel hoomatagi. Pidevalt tahab mõte nähtavat seostada juba ammu tuttava ja teadaoleva infoga. Huvitav, aga samas väga loogiline fenomen.

Taimedest rohkem huvitavad mind siiski igasugu omal jõul liikuvad asjad. Ja eelistatavalt mitte mingid liiga rõvedad putukad. Hommikul ühe esimese asjana nägime tsikaadi kesta (ja pärast metsast tagasi tulles oli tsikaad ise ka näha – istus paigal ja tahendas enda tiibu). Mõned liblikad jäid silme ette. Õnnestus ka see hästi suur sinine (morpho) ära näha. Ja üks punane liblikas, mille tiivad olid mustad valgete täppidega ja mida minu arvates kujutatakse igal pool nt tassidel või asjadel, kus üleüldiselt kujutatakse liblikaid. Igast putukaid ja mutukaid oli veel näha, aga neid ei oska kuskile kategoriseerida veel... Peab natuke uurima kohaliku putukafauna kohta. Sisalikke on üsna mitu olnud – osaliselt suht ererohelised. Väga ägedad! Mingid kollase kõhuga linnud näitavad ennast õuepeal. Ja siis on muidugi kohalikud kanad ning koerad Printsess ja Toki. Ja siplegad – väiksed, punased ja tugevate lõugadega, kuid õnneks mitte kuigi pikalt valu tegeva mürgiga. Muud vist loomade poole pealt täna silma ei jäänud väga erilist. Seevastu kuulda on ühte koma teist – huvitav, kas kiirabi/polistei, autode ralli ja kõrgelektripinge helid on tõesti imiteeritud just siin looduses olevate putukate häälitsuste järgi? J

Eile majakese juurde kohale jõudes oli pime juba. Täna käisime hommikul väikese tiiru metsas ja siis hakkasime desmoodiumite (ühtede taimedega) tegelema. Meil oli suured pusad desmoodiume, mis tuli muust jurast ära puhastada, ära pesta ja kotti pista. Sellega saime terve päev tegeleda ja homme ja terve ülejäänud nädala ja ilmselt ka uue nädala saame sama asja teha. Käisime ka autoga korra vuramas, et uusi taimi tüüpide käest kokku korjata. Tagasi tulles sattusime ägedale vaateplatvormile täpselt päikese loojumise aegu – super!

A – ja hommikul tegime ka kookose ja papaia lahti. Papaia maitseb nagu seebivesi. Suhteliselt söödav tahke seebivesi. Päriselt! Hetkel veel väga ei fänna, aga eks ilmselt üks hetk harjub ära.

Ja asjad, mis mind siin tegelikult veel vaimustavad on suurepärane tähistaevas ja punane savine pinnas. Need on tõepoolest lahedad!

Ülidselt ütleks, et koht on tegelikult mõnus. Kui ise ei tegele liiga aktiivselt ülemõtlemisega, siis on täitsa nauditav (ja ülemõtlemise vastu aitavad töötamine ja muu näputegevus ilmselt suht hästi). See on tegelikult koht, kus kõike saab teha suhteliselt rahulikult, aeglaselt, hoolega ja põhjalikult (see lünkade täitmise asi). Tuleb üles leida oma rütm ja oma tegevused.

Ps. Ma ei tea, kuidas teiega on, aga minu elamuks on hetkel mahagonipuust majake ja koduloomaks geko ning öisel ajal võib õues näha kollase ja rohelise tulega vahelduvvooluga jaaniussikesi J

29.07

Hommikul käisime jälle jalutamas. Öösel oli sadanud, niiet ringi käies kõik metsa all tilkus alles. Selline mõnus veidi niiske õhk ja väike (võiks öelda isegi et) jahedus oli õhus. Nüüd hakkasin mõnes kohas isegi taimi üksteisest eristama – päris kõik ei ole enam lopsakas roheline ‚taim’. Aga väga äge oli see, et nägime muuhulgas ka koolibrisid! Üks oli üksik – must ja tilluke ja vuristas nagu üks suur putukas võiks seda teha. Ta istus korraks isegi oksakese peale. Teised kaks olid sisuliselt hoovi peal juba – rivaalid ajasid üksteist taga. Ka mustad, aga saba laiali ajades oli näha ka mõned valged suled.

Ahvikari!

26.07

Pariisi couchsurferid on paras ahvikari! No tegelikult ka! See, kelle juures ma teise öö olin, oli alguses väga lahe – tundus selline hea ja huvitav vestluskaaslane. Alguses oli ta tööl, aga õhtupoole läksime ta juurde. Ta juures filosofeerisime veel päris kaua (olgugi, et ma olin päris päris väsinud). Siis ta räägib, et tahab mingit mängu mängida... okei... Ta pani paberi peale ilma mo nägemata kirja 5 esindajat eri kategooriast (lill, riik, värv, number ja muusikainstrument) ja siis palus, et ma hakkaks samade kategooriate esindajaid paberile kirjutama. Kuniks ma vist küsisin, et kas see on viimane, pidin ma neid kirjutama. Igatahes. Iva oli selles, et ta väitis, et kui ta eelnevalt arvas ära need asjad, mis ma kirjutan, siis pean teda suudlema. Esiteks – seda ütles ta alles pärast; teiseks – kah mul keeruline ära arvata need kategooria esindajad, kui ta mul neid järjest ja järjest uuesti käskis panna. (Kui nüüd keegi ‚mängust’ ja asjast aru sai, siis te lihtsalt olete väga nutikad keerulise seletuskäigu arusaamisel.) Jah, tal olid samad asjad kirjas. Ei, ma elusees ei suudle teda. No tere hommikust küll, noh!!! Mulle jäi mulje, et ta on piisavalt tark inimene. Tuli välja, et täielik imbetsill. No, nii see asi jäi igatahes. Öösel väga und enam ei tulnud ja nii, aga kõik oli korras. Hommikul tahtsin ära minna oma päevasele tuurile ja seetõttu uurisin ta’lt, et mis ajal ma pean tagasi tulema ja nii (kuigi ise mõtlesin, et ega ma eriti ei taha küll ta juures olla), siis ta hakkas jurama, et ei tea ikka millal õhtul tagasi jõuab ja kas üldse jne jne. No fine siis – mina võtan enda seitse asja ja lähen minema lihtsalt! Kaua võib. Olen öö lennujaamas ja saan suurepäraselt ise hakkama! Vaja mul nende troppide couchsurferitega tegeleda...

Teadsin, et ühe suurema jaama juures McDonaldsis on tasuta wifi ja läksin sinna, et natuke mõtiskleda ja plaani pidada. Muuhulgas mõtlesin, et võtan siis selle burksi ka ära ja söön midagi. Nii, ootan järjekorras. Kõigepealt – kui järjekord minuni jõudis, siis tšikk vabandas ja läks mingit šokolaadijama koristama. Ja kui ta lõpuks minuni jõudis, tuli välja, et ta ei oska sõnagi inglise keelt! No paras sürr mo meelest – see oli suure jaama kõrval olev McDonalds, kuhu tõenäoliselt satub palju rahvusvahelist rahvast ja nemad ei oska isegi killuke inglise keelt! Okidok... pmst saime korda. Aga tuli välja, et neil on wifi’ga mingi jama ja seda ei saa kasutada. Pfffffff!!!!

Istun siis seal oma burgeri otsas ja tusatsen. No mismõttes sellised jamad! Tere hommikust! Olin suht pikalt seal, lugesin Pratchettit ja mõtlesin, et mis siis peale hakata. Esimese ideena oleks ma kohe padavai Orly lennujaama läinud – nii tusane olin. Aga siis hakkasin mõtlema, et mismõttes mingi tropp mul Pariisi viimased emotsioonid ära rikub? See ei sobi ka kuhugi, niiet otsustasin enda plaani B teatud reservatsioonidega ikkagi käiku lasta. (Plaan A sisaldas hoopiski Louvre’i, aga tuleb välja, et see on teisipäeviti kinni.) Igatahes – võtsin ette Pantheoni. Sinna jõuda oli võrdlemisi lihtne – natuke orienteerumist, väike bussisõit (bussi, metroo ja muud transporditeenuste kasutamise värgid olid mul suht käpas juba)... Aga siis ma magasin oma peatuse maha, sest need uksed, mille juures ma ootasin, ei avanenud... Okei... järgmine peatus siis... Läksin demonstratiivselt eesmiste uste poole, et sealt ta laseb mind ikka välja. Ei lasknud. Aga siis avanesid hoopis teised uksed, millele üks reisija üritas minu tähelepanu suunata (ma vähemalt eeldan, et ta tegi seda, kuigi see oli prantsuse keeles – viipest võis ikka aru saada). Igatahes – sain siis seal ikkagi maha. Võib-olla oligi hea, sest seal oli ka ilus silt üleval ‚Pantheon jääb sinnasuunda’. Jalutasin siis kohale. Teepeal nägin mõnusat väikest väljakut purskkaevu ja mõne puuga, hüppasin poest läbi. Ja kohale jõudes nägingi nurga tagant välja jõudes kõrgumas/laiumas Pantheoni. See oli ka väga suur. Prantslastel on läbi aja ilmselt väga palju suurushullustushoogusid peal olnud. Nii... Peasissekäigu juurde... Avastan, et uuuu mulle peaks veel asi tasuta ka olema. Astun sisse. Seal üritatakse mulle selgeks teha, et nii suurte kottidega ei tohi sisse tulla. Fine siis. Ma ei lähe. Ahvikari vol 2 (vähemalt). Istusin siis niisama treppidel väljas. Lugesin natuke ja vaatasin inimesi. Mingid valvurid käisid mitu korda mööda – ajasid inimesi minema, kes olid liiga sissepääsutee lähedal või kes sõid (sest jumala eest ei tohi Pantheoni trepile mingit saiapuru kukkuda!). Ma juba ootasin, et millal mind minema aetakse, sest äkki mo liiga suur kott pole presentatiivne või on liiga suur koormus trepiastmele. Igatahes ei aetudki ära... See peaaegu, et üllatas mind isegi.

Nii, edasi jalutasin Luxembourg’i aia poole. Kuna ma olin parasjagu pettunud ja vaatasin, et raha täitsa jagub, siis ostsin endale hästi kalli jäätise, mis koosnes kiivipallikesest ja mingist eriti punast värvi jäätisepallikesest. Kohas, kus kiivi ja see punane asi segunesid, oli tunda vaarika maitset, aga puhtalt punase asja puhul ma ei saanudki aru, mida ta jäljendama pidi. Aga suht hea oli ikka. Plaanisolnud aed polnud kaugel ja kohale jõudes löödi mind jälle pahviks – selline asi pole lihtsalt normaalne! Noh, mõtled küll, et aed... mis seal ikka... puud ja lilled ja asjad. Aga seal olid muuhulgas ka näiteks palmid ja igast kujud ja särgid ja värgid (vaadake pärast pildi pealt)... Kuigi... muru peal näiteks käia ei tohtinud. Terve väga suure aia kohta oli suhteliselt tilluke ribake, kus ees oli silt, et siin tohib päriselt muru peal olla. Narrus. Aga omamoodi mõnus oli seal ikka – vaheldus vähemalt tänavakärast ja osatisest räpasusest. Jalutasin ringi, lugesin raamatut, sõin... mingi hetk õhtupoole hakati muusikat mängima. Vahepeal mõnusam rütmilisem, vahepeal suhteliselt mahe. Päris meeldiv... Ja kui jahedamaks hakkas minema, siis võtsin oma seitse asja ja tulin ära lennujaama. Ja nüüd olengi siin. Leidsin mõnusad toolid, kus olla... Vaatab, mis pärast ööpoole saab... Kindlasti on siin teisigi, kes öö siin veedavad. Peaks olema võimalus ka 15 minti netti saada... Kui ma jutu üles saan, siis see tähendab, et saingi korraks sisse... Oh well... paras juramine oli täna ühesõnaga...

Kokkuvõttes... Pariis... Iseenesest mul on hea meel, et seda nägin, aga praeguseks mul on parasjagu kopp ees, et täitsa hea meelega lähen edasi juba. Linn ise on omamoodi huvitav endiselt – parasjagu kaootiline (aga ma pole kindel, kas positiivses mõttes), natuke räpane, samas mõned kohad on ilusad... Busside ja metrooga liikumine tegi siin asja suht mugavaks (mainin ära, et kui keegi plaanib tulla Pariisi, siis ostke 10 bussi/metroo.. ... piletit korraga – üüratult odavam tuleb). Siin on mingeid mõnusaid pärleid, aga kokkuvõttes mulle siiski tundub, et koht on suhteliselt ebaloomulik ja ebainimlik – pargis ei tohi isegi muru peal käia! Isiklikust seisukohast sain teada, et saan põhimõtteliselt mingite omajagu keeruliste situatsioonidega võõras linnas ja võõras keskkonnas hakkama. Parasjagu küll soigusin ka, aga see käib asja juurde... Harjumise asi lihtsalt...

Et siis selline oli Pariis. Loodan, et lennujaamas mingeid erilisi situatsioone juurde ei tule ja kõik läheb rahulikult...

Pannkoogid nagu pannkoogid ikka

25.07

Täna sai päris hästi magada. Ärkasin 10 aegu (nagu mul keskmiselt kombeks). Natuke üllataval kombel Pariisi kümne aegu. Öömajaline ei olnud selleks ajaks veel ärganud, niiet eks ma sebisin siis natuke ise ringi. Ja kirjutasin blogi tarvis jutu valmis. Kui ta üles ärkas, siis sain hetkeks netti kasutada, et endale uus ööbimiskoht leida. Ta ütles, et vajadusel saab mulle veel ühe öö öömaja pakkuda, aga pigem tahaks mitte. Tal oli mingi segadus kuupäevadega ja asja, niiet algul arvas, et ma tahangi aint ühe öö olla. Võin etterutates öelda, et sain endale ilusti uue ööbimiskoha ja tundub, et see on eelmisest hulgim parem (või vähemalt inimene on palju huvitavam ja jutukam ja sobivam ja lahkem...). Aga tüüp, kelle juures esimese öö viibisin, tema korter oli suht veider – seal olid ägedad pildid ja maalid ja igast muud sodi tõenäoliselt mitmetelt-mitmetelt reisidelt, suhteliselt pime koht JA seal oli jubedamas koguses peegleid. Väga veider.

Igatahes. Täna. Algul ma jätsin asjad esimese öömajalise juurde ja läksin ise välja mõneks tunniks. Käisin Moulin Rouge’i külastamas. Ilmselgelt on see öösiti/pimedas oluliselt efektsem, praegu oli lihtsalt... maja... punase tuuleveski-imitatsiooniga. Seal tänaval oli ääretult palju igast... erootilist sorti poode. Aga sealt leidsin ma ka esimese toidupoe, mida Pariisis nägin. See oli umbes sama suur kui meie Tartu suur tuba (või natuke suurem) – kes ei tea, siis mainin, et see oli väike. Aga sain natuke süüa ostetud ja veevarusid täiendatud. Jalutasin, vaatasin suveniiripoodidesse. Ma ei tea, kuidas kohalikud seda taluvad – näiteks mulle viskas juba tänase päeva lõunaks Eiffeli torni piltidega asjad üle! Nii kohutavalt üleekspluateeritud. Kuigi asi ise oli päris lahe. Igatahes. Täna oli täitsa huvitav jalutada. Mingi põnev tänavavets jäi ette, mida desiditseeriti automaatselt peale igat kasutust (panen kunagi pildi ka wc juurde käiva instruktsiooni kohta). Väiksed rohelised alad, huvitavad prantslasenägudega (pruunisilmsed) inimesed. Vene keelt oli üllatavalt palju kuulda. Üsna miniatuursed restoranid/söögikohad, millel olid väljas olevad toolid asetatud ‚näoga’ tänava poole (nagu oleks teatris või midagi). Nägin ära kanalil toimiva lüüside süsteemi, kuigi ma pole päris kindel, miks selline asi tarvilik üldse on (nüüd võiks keegi nutikas inimene selle mulle ära seletada). Vahtralehtede ja karvaste kastanilaadsete viljadega p-tähega puud, mida K oma reisil nägi. Suhteliselt palju oli näha ja/või kuulda politseid/kiirabi... ... ... Täna ma hakkasin aru saama, miks Pariis on positiivset sorti huvitav. See on ka suhteliselt räpane koht (välja arvatud ‚turistikad’), aga samas selles on ka midagi huvitavat. Aga need päris ‚minu’ kohad on vist ikka väiksemad linnad ja külakesed, kuigi linnadel on ka oma võlu.

Igatahes. Tulin jalutuskäigult tagasi, võtsin asjad ja läksin uue öömajalise juurde. Siis oli (ja tegelikult praegu on) ta tööl (hotellis), niiet tulin siia. Jutustasime – ta tundub tõepoolest ääretult huvitav inimene, kes päriselt tahab ka, et temaga vesteldakse. Ta on sisuliselt pärit Nepaalist, õpib hetkel sotsiaalset poolt moel (sisuliselt andmeanalüüsija ja mitte moehull), õpetab poole kohaga ja poole kohaga töötab hotellis. Lisaks hästi lahke. Ta andis mulle veel mõned juhatused tänaseks teiseks jalutuskäiguks – käisin Bastille’i vaatamas ja Place des Vosgesit ja ühte pubi/restorani tänavat. See... Place des Vosges oli kunagi kuninglik palee, mis ehitati valmis aastaks 1612, kus näiteks Louis XIII ja Anne of Austria abiellusid. Hiljem viidi ametlik kuningapalee mujale. Ma jalutasin seal aias natuke – suht äge oli. Hästi madalate puuvõradega ääristatud. (Kunagi panen pildid üles – ausalt!) Ja – ja sõin kohalikke creppe ka. Ei olnud üldse midagi erilist, ma teen vähemalt sama häid J

Aga kokkuvõtlikult oli täna suhteliselt lahedam päev. Panin keskkonda hoopis rohkem tähele ja nautisin vist ka rohkem.

Esimene (24.07)

Sisuliselt kahekümnekolmas algas sellega, et me olime A’ga jõudnud Tallinna lennujaama ja leidsime endale mõnusa vaikse koha, kus öösel olla. Tegime enda punkri keldrikorrusele nurga taha töötajate suitsunurga juurde (lõhna ei olnud tunda ja nad liikusid seal ka üllatavalt vähe). Peagi ühines meiega ka T, kes tuli mind samuti ära saatma. Jutustasime, mängisime kaarte (ääretult lõbus oli) ja seda kuniks uni lihtsalt maha niitis. Hommikul kuuest üles, veidike süüa ja jutustada ja siis oli aeg teistel ära minna ja minul check-in teha. Äraminek oli nukker... viimased kõned (koju)... Aga siis lennuki peale. Ega ma lennureisist suurt ei tea, sest enamuse aja lihtsalt magasin. Vahepeal kui üles ärkasin ja nägin, et teised kõik nosivad midagi ehk siis nad olid oma ‚snäkid’ kätte saanud. Küsisin siis endale ka. Ja jäin uuesti magama J

Kohale hakkasime jõudma, siis uurisin maapinda, et äkki näen Eiffeli torni ka. Üks hetk tuligi mingi suht kõrge torn. Siis vaatan, et eespool on teine veel... Hmm... see vist ikka pole see... Tuli välja, et me olime jõudnud lennujaama kohale, mis nägi välja nagu üldse mitte väga väike küla. Maandumine oli edukas, aga mind üllatas, et mitte keegi ei plaksutanudki lendurile (Ryanairiga sõites küll plaksutati ja see oli nii kena mo meelest). Edasi tuli enda pagas üles leida. Kasutasin strateegiat, et tõenäoliselt teistel lennukaaslastel on ka pagasit vaja, niiet kui ma neid jälitan, siis leian ka õige koha üles (sest see terminal oli suuuuuuur! ja äraeksimine lihtne). Strateegia töötas väga hästi. Minu seljakott oli üks viimaseid, mis lagedale ilmus, niiet ma olin vahepeal juba pabistama hakanud, et pean hakkama mässama pagasi otsimisega... Õnneks polnud vaja. Kõik oli ok, lihtsalt kott tiba mustem kui enne.

Ja siis hakkas alles see keeruline osa! Ma pidin sellest väiksest linnakust kuidagi välja saama! Kuna transpordivõimalusi linna (linn oli umbes kümne kildi kaugusel) oli palju ja mina tahtsin ühte kindlat, siis oli otsimine üllatavalt keeruline. Läks vääääga kaua aega. Vahepeal õnnestus näha sõdureid/valvureid püssidega! Natuke hirmutav, aga kuna nad olid nö. kaubasaalis, siis põhimõtteliselt teoreetiliselt arusaadav. Igatahes, üks hetk jõudsin peale väikest seiklemist linna, tulin enda peatuses maha (Gare du Nord – ka suht suur... terminal?) ja selleks, et sealt välja saada (ja veel õige tänava peale) läks ka parasjagu nuputamist vaja. Mingi tüüp nägi, et ma kaardiga segaduses näoga ringi vaatan ja tahtis aidata, aga muhvi ma prantsuse keelest aru saan. Jõudsin siis välja. Pfffff! Kõik oli ees kirju! Majad kõrged ja all igasugu värvilised sildid, autosi metsikult, inimesi metsikult ja tänavaid metsikult... Okei... nii... kuhu ma siis minema pean? Jälle tahtis üks aidata, aga tema näitas mingit märki ja üritas mult ka raha välja pinnida. Hahaaa – annan ma jeeee! Seekord läks õige koha leidmine üllatavalt hästi – pole ma niiii vilets orienteeruja midagi.

Lõpuks leidsin oma öömajapakkuja üles. Temaga on üldse huvitav lugu. Tuli välja, et ta oli nõus mind aint ühel ööl majutama (oleks võinud mulle ka mainida), aga nüüd on sellega kõik ok ja uus öömajutaja kah olemas.

Igatahes, tema läks kontserdile ja mina otsustasin jalutama minna. Ta soovitas mul busse kasutada, sest nendega näeb jupp maad rohkem ja on odavam ka. Andis isegi bussiliikluse kaardi kenasti ja aitas pileteid osta ning jagas soovitusi, et mis liine ja kust võtta, et kõige paremini linna näha. Noh, tegingi tema soovituse järgi. Aga üks buss, mille peale olin roninud jäi seisma ja bussijuht rääkis midagi. Prantsuse keeles. Ma sain aru eksju?! Aga kaasreisijad seletasid ära, et mingi rattavõistluse tõttu on asi kinni eest pandud (pärast tuli välja, et me olime Tour de France’i otsa sattunud!). Ja siis kleepis üks reisija mind enda külge, et kust ma ikka pärit olen ja kuhu lähen. Eiffeli torni juurde. Oi, mina ka! Tule ma näitan sulle, kuidas sinna saab ja ma saadan sind ja sa pead ikka Pariisis jube ettevaatlik olema, et taskuvargad sind ei tülitaks. Haaaa! Ma väitsin talle, et mul polegi mitte midagi varastada – raha suurt pole ja muid väärtuslikke asju (k.a pass pole kah kaasas). Mis sisuliselt oli ka tõsi. Kui ta oli mulle lühidalt instruktsioonid ära andnud, et kuidas kohale jõuda, siis ma raputasin ta maha ja läksin ise edasi. Nüüd tuli kasutada metrood. See oli üllatavalt lahe koht. Nagu päris (filmidest ja puha on ju mingi pilt tekkinud), aga kuna tegu oli päevaga, siis mingeid kahtlaseid joršše ei täheldanud.

Okei, nii. Jõudsin siis oma peatusesse, see oli ka suht suur. Hakkan just mõtlema, et tea kuhukohta ma nüüd peaks küll minema, kui silme ette satub väike sildike ja pildike, et torn on sealpool. Mis seal ikka – arusaadavalt illustreeritud pildikeste järgi oskan ma ikka käia. Vahepeal tegin peatuse suveniiripoes ja ostsin ühe postkaardi (ausalt – mo ostetud kaardil ei olnud mingit märkigi Eiffeli tornist. Erinevalt ülejäänul 90% kaartidest, mis igal pool müüa oli). Jõudsin maa alt välja ja mõtisklen jällekord edasise liiklussuuna osas. Eemal näen mingeid ... meeleavaldajaid? Elevandiluuranniku tüübid vist olid. Läksin korraks lähemalt vaatama, sest nad tegid mõnusat muusikat ja mis ma siis näen kui jõuan ühe suure maja nurgatagant välja? Muidugi – Eiffeli torn. See tabas mind nii ootamatult lihtsalt! Oligi seal! Hehhh, päris uskumatu... Ja ilmselgelt oli seal ka meeeeeeeletu kogus turiste, kes kõik pildistasid üksi või kambakesi või misiganespidi. Pildistasid, pildistasid ja pildistasid veel natuke. (Ja ega mina mingi erand polnud.) Seal oli ka hunnik musti tüüpe, kes üritasid tornikesi ja mütse ja sallikesi ja igast muud sodi müüa. Neid oli palju ja enamikel oli sama kaup ja sama hind. Tea, kas neil oli sama tööandja ka, sest vastasel korral poleks ju üldse asjal mõtet olnud ehk siis reaalne konkurents justkui puudus või kaubavalik, mis justkui on ju konkurentsi aluseks... Aga torni juures oli ka mõnus park ja meeletult suur purskkaev või noh, bassein. See oli ilus, tõesti lihtsalt väga kena. Ja rohelus ja puha. Istusin seal mõnda aega enne kui kogu selle rahvamassi hulgas edasi liikusin. Mida lähemale tornile jõuda, seda rohkem turiste oli. Aga kõik oli suht tsiviliseeritud – mingit nügimist, trügimist ja isegi aktiivset suveniiride pähemäärimist suurt ei olnud. Torn ise aga läks suuremaks ja suuremaks. Kohale jõudsin, siis otsustasin, et mina küll sinna otsa ei lähe. Esiteks ma ei viitsi järjekorras seista ja teiseks ma pole kindel, kas tahangi. Tõenäoliselt oleks oma kõrgusekartusest vajadusel üle saanud, aga see torn ei tekitanud kuidagi üldse otsaronimise soovi. Hoopis mõnusam oli teda niisama vaadata. Istusin seal jälle mõnda aega niisama (ja lugesin raamatut – Pratchett on endiselt tasemel J).

Edasi otsisin üles Triumfikaare (nüüd kui seda näinud olen, kirjutan kindlasti suure tähega). Tee peal jälle abistati vabatahtlikult (aga seekord oli tegu tõesti vahva tüübiga, kes ei pressinud ennast peale ja üllatus eestikeelse kaardi üle). Sain jälle orienteerumisega suurepäraselt hakkama (nõnda võib uskuma jääda, et ma polegi nii halb orienteeruja... muidugi... kui liikuda turistidega täpselt samas või täpselt vastassuunas, siis see polegi väga keeruline). Igatahes. Triumfikaar. See oli ka suuuur! Hooooopis suurem kui ma arvasin. Kohe... hiiglaslik. Miskipärast üllatas see mind hoopis rohkem kui Eiffeli torn. Torni puhul ma teadsin oodata, aga Kaar oli üllatav. Aga kuna ma olin suht vässu sinna jõudes ja seal oli jälle meeletult sagimist, siis ei hakkand liiga lähedalt seda asja uurima. Suunasin jalad peale puhkamist hoopis Champs Elysee (ok, kirjapilt on hetkel ilmselt väga vale). A tuli välja, et seal on kogu autotee Tour de France’i tõttu kinni pandud. Jalakäijate tee oli vaba muidugi. Piirete ääres oli igal pool hunnik inimesi ja jäi mulje, et kõik vaatavad... tühja tänavat. Aga lõpuks oli piiratud alas ka mingi liikumine. Ilmselt oli tegu justkui auringide tegemise või taolisega, sest võistluslikku elementi küll ei täheldanud ratturite hulgas ega ka mingisugusti tempot. Igatahes. Eks ma siis jalutasin. Jälle müüdi iga nurga peal suveniire. Seekord rattavõistluse omi.

Üldiselt oli siiani kogu Pariis olnud... suur ja ... massiivne. Mina olin ette kujutanud sellist õhulist ja romantilist asja. Seega reaalsus oli täiesti teistsugune kui ma arvasin. Natuke nagu Glasgow ainult et hele. Kuidagi... kael läks kangeks üles vaatamist ja kõike oli nii palju. Kena küll, aga mitte... võluv. Aga siis jõudsin jõe äärde! Ja see oli tõepoolest fantastiline. Igasugu jõeäärne arhitektuur oli ääretult kaunis ja nüüd oli päriselt ka ruumi seda vaadata! Muidu tekkis kohati tunne nagu Ülikooli peahoone puhul – kena küll, aga otsevaates näed ainult tillukest killukest. Igatahes – jõe piirkond oli imekaunis. Sinna olekski võinud jalutama jääda. Ilmselgelt oli ka seal palju turiste, aga nad ei seganud. Kõik majad ja pargid ja paadid ja isegi kohaletoodud rand oli jube vahva. Küll endiselt mitte üldsegi selline nagu ma Pariisile mõeldes ette kujutasin, aga teistmoodi kaunis. Üks hetk olin läheduses ja vaatasin ka Notre Dame’i ära. Seal olid tänavamuusikud, kes päriselt mängisid mõnusat muusikat ja üldse ääretult kihvt olemine. Vahepeal sattusin ka mingi kontserdi peale (tglt oli Pariisis sel ajal mingi tasuta jazzfestival, aga ma kuulsin neid ainult eemalt ja ei hakanud väga lähedale trügima).

Igatahes, peagi lõpetasin päeva ära ja liikusin bussiga tagasi öömajalise poole. Tuvastasin muuhulgas, et mida õhtupoole, seda jutukamad on pariislased. Meesterahvad. Neist hoidsin kohe heaga eemale. Ilmselgelt.

Sellega võis sisuliselt esimese veidi hirmutava ja huvitava päeva lõppenuks kuulutada. Uni tuli igatahes väga sügav ja magus.

Üks tund on jäänud veel aega...

Jube veider on olla. Keskmiselt olen ääretult põnevil, aga vahepeal unustan täitsa ära, et tegelikult olen ju mina see, kes tahab oma avastusretkele minna. Suhteliselt pikale avastusretkele... Tõenäoliselt teadmatus eesootava osas ja ootamatult tugev sõltuvus lähedaste suhtes teevadki asja veidi hirmutavamaks. Ja hüvastijätud... Nii magusvalusad! Ilmselt oleks viimane nädal oluliselt keerulisem olnud, kui omad poleks nii ligi hoidnud - tänud!

Vahepeal läks õues jubedaks tormiks kätte ära (hansapäevalistele nüüd küll see asi meeltmööda polnud). Aga see käis kiirelt üle ja päike tuli jälle välja. Eks kipubki igasugu tormidega nii olema...

Lugesin just K blogi tema paarikuuse reisi kohta, mis on nüüdseks sisuliselt läbi saanud. Vaatamata teatud rasketele hetkedele on ta oma sõidu üle ääretult õnnelik. Loodan, et saan aasta pärast sama mõelda.

Igatahes - tegelikult tuleb veel viimased asjad kotti pista (tõesti loodan, et midagi üliolulist maha ei jää) ja varsti sammud bussi peale seada. Jube mõnus on, et ma ei lähe sinna hetkel päris üksi...

Ja sõbrad - vaadake, et te endast ka ikka aeg-ajalt teada annate! Joonistage-kirjutage ja ärge mind selle pärast teadmatuses hoidke, et ma teist killuke eemal olen!

Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.
Aeg vaid üksi seda teab, karmis saladuses peab,
kus on peidet minu saabumise sadam.

Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.