Jõulukad

Huvitav, kas koguaeg on nii olnud või ma pole seda varem lihtsalt tähele pannud, aga igatahes sel aastal tundub jõulureklaamide keskmiselt läbivaks teemaks olevat koos olemine ja lähedaste väärtustamine. Ilus ju :)

Üks luuletus

Lugesin üht luulekogu. Asja uuesti kätte võttes tulevad meelde need 1400 vatti lambivalgust, mille valgel sai esimesel korral raamatut loetud ning ka kõiksugu muud mälestused.
Üks luuletus sealt:

Ole siin

kui sind parasjagu

kõige vähem ootan

tule maailma ilusamate lilledega

sel tunnil

kui me mõlemad

oleme kaotanud nii palju

et võiksime tõepoolest

teineteist leida

(K. Ehin)                                                          

      

Kes oled sina?

Ma olin rott

Sain täna läbi ühe lasteraamatu pealkirjaga "I was a rat". Jah, see oli 'lastekas'. Jah, see oli hea. Sisuliselt võis soovi korral välja lugeda sama, mida Pratchett aeg-ajalt propageerib - ühelgi lool ei ole algust ega lõppu, ükski lugu ei ole sirgjooneline. Alati on kõrvallood, kõik teemad põimuvad, tõeline algus ulatub kaugustesse ja loo või seikluse mõju lõpp-punkti ei tea keegi. Kõik kestab. Lisaks muidugi - pole mõtet teisi kadestada, sest sa kunagi ei tea, mida üks, teine või kolmas positsioon endaga kaasas kannab ja mida inimene tegelikult oma mõtetes peidab. Lihtne ja õige mõte. Vahest on tähtis seda jälle meelde tuletada.

Need harvad hetked

Tavaliselt on kiire. Väga kiire. Väga palju teha. Väga väsinud. Pettunud, raske ja kurnatud. Ja siis on need teised hetked. Kui mingil täiesti suvalisel põhjusel korra vaatad ümbritsevat helgema pilguga ja suhtud asjadesse teatud kerguse, rõõmu ja tänulikkusega. Täpselt praegu on mul see viimane hetk. Ma tean, et see läheb ilmselt juba õhtuks üle, aga praegu ma mõtlen, et ma olen ikka kangesti tänulik, et olen pannud ennast just sellesse situatsiooni, kus ma olen. Mul on jällekord võimalus näha (iseenda) maailma mingisugust teist tahku ja tuttavaks saada huvitavate inimestega ja näha teatud suhtedünaamikaid. Põnev.

Taustaks käib Jaan Tätte Minemise album ja kuklas tuksub fantastiline teadmine, et ma võin killuke puhata ja ei pea kohe järgmisi tunde ette valmistama hakkama.