Sähket

22.05

Üldiselt on tegelikult päris naljakas. Vähemalt kui üldpilti vaadata. Eelmise nädala algusepoole saime uudise (ma mõtlesin pikka aega, et tegu on naljaga) – meile antakse uuesti kätte desmoodium. (Kes ei mäleta eelnevaid seiklusi desmoodiumiga, lugegu varajasemaid postitusi.) Õnneks saime välist abiväge, niiet eelmise nädala uue töö kõrvalt õnnestus ka istanduses ettenähtud arv taimi maha saada. Nüüd võime uhkusega öelda, et istutasime 4407 Quassia taime. Jube rahul võib endaga olla. Mitte lihtsalt selle pärast, et tegu oli raske tööga, vaid ka selle pärast, et nüüd on asi tehtud. Üle pika aja on hea tunne, sest millegagi on lõplikult ühel pool, miski on lõplikult valmis. Enamike tööde puhul on olnud teadmine, et nüüd teeme natuke ja mingihetk hiljem saame veel sama tööd teha. Aga Quassia-töö on tehtud. Täitsa valmis. Super! Aga kui veel desmoodiumist rääkida, siis on asi päris sümboolne – see mul nii esimeseks kui ka viimaseks tööks. Ja uus eestlane, kes tuleb juuni alguses, saab kah kohe sama tööga alustada. Eelmise nädala alguses oli desmoodiumihunnik nii suur, et see oli mul lausa rinnuni. Ja tegu polnud mitte lihtsalt püramiidja kuhjaga, mille ülemine tipp oli mulle rinnuni. Ei! Tegu oli... kuubilaadse ollusega. Ja kuigi ma pole väga pikk, siis uskuge – desmoodiumi oli p-a-l-j-u. Jõulaegne arvamus, et enam siin desmoodiumiga ei tegeleta sai igatahes väga uhkelt ümber lükatud.

Kui üldpilt vaadata, siis on naljakaid asju veel. Näiteks, viimased... kuu aega olen ma üritanud randa sattuda, et trehvata megasuurt merikilpkonna. Ja ei õnnestu. Tähendab... randa sattumine õnnestub, kilpkonna nägemine mitte. Aga ühed turistid, kes siin olid, läksid üheainsa korra randa ja võite kolm korda arvata, mida nad nägid...

Ja... Saramaka-tegelased (ehk siis põhimõtteliselt eriti kohalikud) pidid olema arvamusel, et valgetel inimestel on metsas ohutum käia, sest näiteks jaaguar neid ikka ära ei söö - valged pole ju õiged inimesed...

Positiivsema poole pealt – lõpuks õnnestus saada täitsa hea pilt ühest väga mõnusast suure puuga kohast. Päikest oli parasjagu ja mul oli lõpuks fotoka kolmjalg kaasas, niiet aktsepteeritavat pilti polnud üldse raske teha. Lisan sissekandele väikse illustreeriva materjali. (Ma olen piltidel see väike kärbsepunane all vasakul.)

Eile oli II MS võidupüha

9.05

...vähemalt mõnes kohas nimetatakse seda võidupühaks.

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis teisi asju. Näiteks seda, et päris iga päev vist ei juhtu, et eestlane Prantsuse-Guajaanas läheb brasiilia poodi ja räägib seal vene keeles? Mitte, et ma oleks väga palju osanud rääkida, aga poemüüja parasjagu kuulas vene keele õppimise plaati ja siis me jõudsime kuidagi selleni, et ma oskan kah nats. Kui üritasime talle seletada, kus Eesti on, siis ta noogutas ja võttis leti alt välja suure maailmakaardi, et me oma seletusi ilusti illustreerida saaksime :)

Või siis näiteks täna, kui me eilse vaba päeva puhul korraks randa läksime. Idee kohaselt pidin ma randa jääma, I pidi peale väikest suplust poest läbi hüppama ja tagasi tulema. Plaan oli hea, ainukeseks kitsaskohaks oli asjaolu, et müstilistel põhjustel otsustas auto mitte tööle minna. Mingi aku või värgi jama. Boss ei saanud ka meile kohe appi tulla, niiet siis me istusime kuskil kolm ja pool tundi rannas vangis. I jaoks oli natuke liiga päikseline, aga mina leidsin, et poleks olnud paremat kohta ega paremat aega kuskil ‚autovangis’ olla. Meri oli täiuslikult ujutav (ehk väga minimaalsete lainetega) ja samas kohises ikka meeletult kütkestavalt. Lisaks sain lähemalt kaeda merekaldal õngega kala püüdmise süsteemi (see nats erinev nö tavalisest püügist). Ja veel nägin üliägedaid linde kõrgel peakohal liuglemas. Nägid välja nagu... nahkhiireks muutunud vampiirid. Veider võrdlus, kas pole? Sama hästi võiks lihtsalt nahkhiir olla, eksole? Aga ei, sest ma tean millised tavalised nahkhiired välja näevad, aga ma võin ju ette kujutada, et nahkhiireks muutunud vampiirid näevad hoopis suursugusemad välja ja need linnud olid igatahes hoopis suursugusemad kui tavalised nahkhiired :) Kahjuks jäi endiselt nägemata suuuuuur 400-kilone merekilpkonn, kellel peaks praegu munemisperiood olema, aga natuke on veel aega, et talle peale sattuda.

Kiirteade

Et ma ei unustaks kellelegi mainida, siis ... sain teada enda tagasitulekuaja. 26.mail kell 19.30 maabub Tallinnas lennuk. Edasi l2hen umbes n2dalaks Kuressaarde ja kuskil 4.juunist alates peaks mind Tartus n2ha olema.

Vot.

Endiselt on kummaline...

4.05

Esiteks. Ongi juba mai? Mul on kahtlane tunne, et iga uue kuu esimestel päevadel imestan, et kuidas see küll juba kohale jõudis. Aga ei kurda – see tähendab, et koju tulemise aeg jõuab järjest lähemale. Boss varsti ostab piletid ära. Pealegi – meil on preagu piisavalt väsitav töö käsil, et mul on hea meel selle juurest lõpuks ära saada. Kuigi, olgem ausad, kui asjad lähevad plaanikohaselt, siis me lõpetame oma töö (ehk istutamise) samal ajal kui ma ära tulema hakkan. Ma poleks kunagi arvanud, et istutamine võib nii raske olla, aga... elu üllatabki, eksole?

Ja teiseks. Ükspäev läksin jällekord kullakaevanduse teele jalutama, et natuke krussis olemist/mõtteid vähem krussi saada. Tookord nägin kummalisi asju. Näiteks koibikut, kes õõtsus, nagu ta oleks just meeletult hirmutavat unenägu näinud ja siis üritas ennast maha rahustada. Või sipelgatunnelit, mille ümbris oli tehtud sipelgatest, et kaitsta seespool munasid kandvaid kaaslasi. Umbes nagu mõni rahvatants, kus tantsijad on kahes rivis, hoitakse käsi üleval ja mõned lippavad käte alt läbi. Sipelgate puhul oli kummaline see, et samas tunnelis veeti mune mõlemat pidi. Võiks arvata, et nad üritavad kiirelt ja efektiivselt munad uude (tervesse) pessa viia, aga neil olid kas tõsised lahkarvamused kaitstud pesa mõiste osas või mõned lihtsalt saboteerisid kogu üritust. Ja kahel korral sattus ette juhus, kus oluliselt väiksem tegelane taris oluliselt suuremat (surnud) tegelast. Ühel juhul oli tegu sipelgatega, kui mõnemillimeetrine sipelgas vedas mõne sentimeetrist isendit. Teisel juhul üks... eee... ettekujutuse loomiseks ütleme, et hästi suure ja lendava sipelga moodi putukas (ehk Pepsis sp) vedas tarantlit. Kusjuures mõlemal juhul olid väiksemad tegelased päris edukad ja nende järjekindlus oli omamoodi innustav. (Kui keegi on juhuslikult Pratchettit lugenud, siis ma võrdleks neid Nac Mac Feegle’itega.)

Ja kolmandaks. See juhtus küll mõni nädal tagasi, aga unustasin varem mainida. Nimelt ma käisin Prantsuse presidendi valimistel. Õigemini valimiste esimesel voorul. Okei, ilmselgelt ma jõlkusin lihtsalt sabas, aga ikkagi... Ma ei tea, kui paljud teist asjaga kursis on, aga saabuval nädalavahetusel saavad nad uue presidendi. Valimised ise on kahevoorulised. Esimeses voorus osaleb kümme inimest, teises kaks paremat. Ja P-G, olles osa Prantsusmaast, annab kah oma eelistused teada. Huvitav on asjaolu, et kui Euroopa osas toimuvad valimised pühapäeval, siis siin laupäeval. Alguses ei viinud ma otsi kokku, aga tuleb välja, et põhjuseks on hiiglaslik ajavahe. Kui Prantsusmaal tahetakse pühapäeva õhtuks tulemusi teada saada, siis P-Gs on samal ajal alles lõunaaeg, mis tähendab, et pooled inimesed pole viitsinud ennast veel valimisjaoskondagi vedada. Niiet laupäev. Kui veel valimiste teemal pidama jääda, siis jutud räägivad, et mõlemad edasi saanud kandidaadid on jubedad populistid ja arvestades Prantsusmaa päris halba majanduslikku seisu, halvad valikud. Teoreetiliselt võiks teemaarendusena ette võtta teised ELi liikmesriigid ja majanduse jne, aga kuna tegu on pigem meelelahutusliku blogiga (pluss ma ei taha mõne laialt tuntud faktiga puusse panna), siis ma potentsiaalset teemaarendust edasi ei arenda.

Ps. Tekitasin endale uue tüübi. Osvald. Kui ta veel surnud pole, siis ta on õnnelikult nukkunud olekus. Loodetavasti mitte elupäevade lõpuni.