5.01
Kõigepealt tänud E’le ja I’le, et nad mo eelmise
postituse üles panid. Misiganes kummalisel põhjusel internetikohviku tarvikud
ei lasknud mul wordi teksti blogisse kopeerida. Olgu põhjuseks siis liigne
eesikeelsus tekstidokumendis või midagi muud, aga fakt jäi faktiks – ise ma
teile värskeid P-G uudiseid edastada ei saanud. Mis seal ikka.
Ja siis lähen kohe edasi infotunnikese juurde. Täna
räägime ananassist. Näiteks, et ananassikorjajad jäävad igaveseks ilma oma
sõrmeotste papillaarmustrist, milles on süüdi taimes olev bromeliin.
Rahvameditsiinis on ananass popp poiss, aga nö tavameditsiinis kasutatakse seda
ainult kõhuusside väljaajamiseks, diureetikumina, soolatüügaste eemaldajana
ning põletike raviks. Küpsusastet saab viljal tuvastada selle otsas olevast
lehekodarikust alumise lehe eemaldamisega – kui leht tuleb kergesti lahti, on
vili suhteliselt küps. (T. Paal, J. Paal; 2010)
Täna saime lõpuks ometi ära vahetatud kanala aluspanu ehk
siis saepuru. Siinseid kanasid ikka poputatakse – kasutatakse ainult
väärispuidu jääke. Ja kui mõnel kanal juhtub olema silma sisekujunduse jaoks,
siis ta kindlasti hindab uut värvigammat kanalas – muuhulgas on esindatud
kaunis kollane, õrnalt pruunikas punane ja oranzjas toon. Seega
Lõuna-Ameerikale kohaselt üsna värviküllane.
Kasutatud kirjandus:
T. Paal, J. Paal., 2010. Eksootilised puuvuljad.
Kirjastus Argo, Tallinn.
10.01
Kuradisaared/Lunastuse saared – check. Need saared olid
tõenäoliselt täpselt sellised nagu valged inimesed ühte troopilist saart ette
kujutavad. Lained laksuvad vastu kive, palju palju (kookos)palme, ahvid,
kuutiad, iguaanid, aarad ja muidugi päike. Keskmiselt oli ka palju turiste.
Peamiselt sellised... pensioniikka jõudnud ülimalt valged (peaaegu sinised
juba) ja tugevalt ülekaalulised (valdavas osas ilmselt ameerika päritolu)
turistid. Mõned olid ka teistsugused, ilmselgelt. Huvitaval kombel ei tekkinud
meil saarel oldud aja jooksul küsimusi mitte niiväga saare ajaloo kohta
(sellest sai lugeda muuseumist natuke ja see oli päris kohutav tegelikult), aga
hoopis rohkem arutelu tekitasid teised külalised. Igatahes. Saime palju päikest
ja palju süüa. Väga tore oli.
Mis saarte ajalukku puutub, siis väga pikalt saadeti
sinna vange Prantsusmaalt. Alatoidetud ja ületöötanud vangid üritasid kõigest
väest põgeneda, aga tegu oli suht võimatu ettevõtmisega – ujuda sealt minema ei
saa (isegi kui jaksaks nii palju ujuda, siis vees pidavat haid olema) ja
ilmselt paat ei ole ka kuigi lihtne variant. Niiet saar oli esmaklassiline
vangla. Turistidele nii ahvatleva ja kaunina näiv meri, oli kunagi vangidele
ilmselt üks ahistavamaid vaateid. Kusjuures vangilaager toimis kaks-kolmsada
aastat (kui õigesti mäletan, võite üle kontrollida). Viimased vangid vabastati
saarelt kahekümnenda sajandi teisel poolel. Ja nüüd käivad seal turistid, kes
elavad muuhulgas tõenäoliselt vanades vangivalvurite majades ning kaevad
kunagisi konge, mis olid mõneruutmeetrise pindalaga. Eksole... Nagu ma ütlesin
– kohutav ajalugu. Aga ega saar selles süüdi pole, et inimesed võivad teinekord
erakordsed idioodid olla.
Helgemate teemade juurde tagasi tulles... Lisaks algaja
juuksurile olen avastanud endas algaja handyman’i. Igatahes. Enda arvates
keetsin vett, kui järsku avastasin, et vesi kuidagi üldse ei taha keeda.
Elektripliidi puhul oleks samasuguses olukorras saanud jällekord kinnitust, et
vesi keeb paremini, kui pliit on sisse lülitatud. Aga meil on gaasipliit.
Ainult, et gaasi ei tulnud, proovi palju tahad. Niisiis. Gaasiballoon vaja ära
vahetada. Teisi pole ligidal. Mul on kõht tühi. Lihtne järeldus – tuleb ise
balloon vahetada. Ühte, teist ja kolmandatpidi uurides-puurides sain isegi aru,
kuidas süsteem töötab, natuke pusimist ja – voila (kujutage ette, et a-tähe
peal on rõhu-kaldkriips). Tehtud. Tõenäoliselt iga gaasipliidi-kasutaja jaoks
lihtne ja tavaline asi, aga eluaegse elektripliidi-kasutajana tunnen täitsa
uhkust. Väiksed rõõmud, väiksed rõõmud.
12.01
Üldiselt olen jõudnud järeldusele, et nüüdseks ma suhtun
siinsesse elukeskkonda kui normaalsesse või loogilisse. Muidu poleks võib-olla
aru saanud, aga M’i ehk uue inimese juurdetulek pööras asjaolule tähelepanu.
Kui ma näen ookeani ja suuri laineid, siis ma enam ei imesta (suu lahti), kui
kraadiklaas näitab järjepidevalt üle kolmekümne või päeva jooksul tuleb vihma
üle 60 mm, siis need pole üllatavad faktid. Jne jne. Olukord pole päriselt
kodune, sest kodu on Eesti, aga olukord on tavaline. Kui keegi küsiks, et mida
põnevat on viimasel ajal juhtunud, siis ma ei oskaks midagi vastata. Versus
esimesed kuud, kui juhtusidki (peaaegu) ainult veidrad asjad, millest rääkida.
(Kuigi, gaasiballooni vahetamist nimetaks küll omamoodi põnevaks, aga see pole
oluline praegu.) Niiet inimesed harjuvadki eriskummaliste olukordadega ja
argipäev on lihtne tulema. Huvitav...
13.01
Palju õnne, I!
21.01
Meil toimuvad Prantsuse-Guajaana lahtised
(meistri)võistlused – kes suudab enda peale koguda rohkem pepioniiti (ehk ühe
konkreetse liblika tekitatud allergiat). Viimaste uudiste kohaselt olen ma
konkurentsitult esikoha omanik. Teoreetiline võimalus on, et 1-2 turisti on
eespool. (Pole neid veel näinud, et kontrollida.) Aga väga tõenäoliselt pole
neil minu vastu lootustki.
25.01
Palju õnne, E!
28.01
Pidavat olema kõige tuulisem, vihmasem ja
allergia-liblika rikkam ööpüügi periood viimase 20 aasta jooksul. Seevastu
suurepärane uudis on see, et asi saab kahe öö pärast läbi :D
No comments:
Post a Comment