Unemägi

Samal ajal kui kuskil kaugustes (kuigi väidetavalt ka lähemal) möllas maru, nägin mina rahulikku und. Miskipärast leidis tee minu unenäkku härra Mägi, kes laulis laulu kodust (natuke kahtlen, kas taoline laul tegelikkuses üldse olemaski on). Hommikul kiirelt uurisin veidike juutuubis, mille tulemusel sattus ette hoopis selline lugu: http://www.youtube.com/watch?v=lfqGZX6-TFo. Tegu ju samuti väga hea looga, niiet miks siis mitte jagada ja meelde tuletada (nagunii pole keegi ammu kuulanud).

Miks...

... on nii, et kui järgmine päev on tööpäev, siis kell 6-7 tundub juba täiesti õhtu ja kui on ees terendamas vaba päev, siis sama kellaaeg tähistab alles varajast tundi?

Hüppa!

Väike sügisene inventuur - töö on olemas (tegelikult väga huvitav, kuid suhteliselt keeruka algusega, nagu oodata oligi), mütsi kudumine pooleli (nüüd võiks ainult mustrist ka aru saada), soovitud suurepärane fotokas olemas, sotsiaalne elu... olemas (mõne asja jaoks küll vähe aega, teise jaoks vast vähe võimalust..., kokkuvõtlikult päris päris-elu moodi). Kindlasti rahulikum (ja seda ainult positiivses mõttes) kui aasta tagasi.

Tegelikult tahtsin ma jagada infot ühe väga huvitava fotograafi kohta (aitäh, K, et jagasid!). Philippe Halsman. Esiteks mulle endiselt väga meeldivad must-valged fotod ja teiseks - tema teeb neid lihtsalt väga hästi. Eriti meeldivad mulle hüppe fotod - http://philippehalsman.com/?image=jumps (ps. pange kindlasti tähele ka kategooriate all asuvat teksti). Milline oleks sinu hüpe? Või millist vaadates tuleb naeratus näole? Tekib mingi äratundmine?

Uus fotokas:

Ma pidin olema olnud seda maha võtnud.

Huvitav sõnastus, kas pole?
Ehk siis erinevate korteri-nokitsemiste kõrval saab tegeleda kummaliste keeleliste viguritega.
Korter on juba päris vahva - kellel on lagi särama löödud, kes tegi enda toa täpilise piimakannu sarnaseks. Kõik on äge ja isikupärane. Ja kõige vahvam on see, et need toimetamised ja nokitsemised ei lõppe veel niipea ning võimalusi muutmiseks/muutumiseks on alati lõputult!

Viimasel ajal tunnen puudust sellest eriti heast fotokast - nii mõnus oleks ennast jälle piltidega väljendada. Isegi kui vaataja ei näe fotot vaadates sama asja kui mina, siis see polegi otseselt primaarne. Tähtsam on vast see, et mingi hetk on edasi antud. Või võib-olla keegi tunnebki just selles pildis midagi ära...? Üleüldse on kunst selles mõttes huvitav, et tõlgendamisvõimalusi on lõputult ning teinekord juhtume sattuma otsa teostele, mis kuidagimoodi meie endiga kokku kõlavad, me tunneme midagi ära - ja see on ilus. (Seetõttu on vist tõesti hea oma hetki teistega jagada ja mitte ainult endale jätta.) Aga kunsti tõlgendamise osas midagi samalaadset olen ma varem juba öelnud, tookord küll peamiselt luuletuste kohta. Mis tuletab mulle meelde, et sattusin jälle kogemata raamatupoodi ja pidin seal ennast kõigest väest tagasi hoidma, et Kareva ja Rooste koostöös tehtud uut ja väga huvitavat luulekogu veel mitte ära osta. See tuleks endale mingiks eriliseks juhtumiseks hoida.

Mis suvesse puutub, siis see saab ootamatult otsakorrale. Väga ootamatult. Ja justkui algab uus aasta. (Veidral kombel olen viimasel ajal hakanud aastaringe rohkem sügisest alates lugema). Kusjuures, kui aastaid lugema hakata, siis jõudsin järeldusele, et algav sügis on viimasest kahekümnest esimene, mil ma ei lähe Eestis olles kooli! Uus aasta, uued olemised, uued... igasugused uued. Iga aasta oleme kasvõi ise uued. Minu jaoks on kaks või kolm sellist perioodi aastas, kus rohkem mõtisklen asjade peale, mis on tolleks hetkeks minu elus muutunud (või mis samaks jäänud). Ja sügis (või vähemalt sügise ootuse aeg) on üks nendest perioodidest. Samas ei maksa ka liialt ette rutata - suvi pole veel möödas ning kiirelt möödunud suvesse jagus rohkem või vähem ootamatuid ja südamlikke hetki-olemisi, mida meenutada. Kahju ainult, et paljud neist pildile ei jäänud. Mõnedki asjad jäid tegemata, kuid selle saab vist suures osas kirjutada ajapuuduse ning ka prioriteetide sättimise arvele. Näiteks selle asemel, et minna pikalt metsa jalutama, eelistasin mina kodus ja kodustega koos südant kosutada. Niiet ei kurda. Kokkuvõtlikult oli kummaliselt udune suvi.

Moositama

Teoreetiliselt on tegu arbuusikoore-sõstra (ja kahe põldmarja) moosiga.