Võililled vaatavad vastu

Kevad on ootamatult, aga kaua igatsetult käes. Tegelikult peaaegu suvigi juba - oled paar päeva kodus haige ja üks hetk aknast välja vaadates tervitab terve suur platsitäis kollaseid võililli.
Aga tõesti - haige. Ilmselt kogu tööstress ja kiirustamine väsitasid ära, niiet mingi suvaline viirus niitis maha. Mingil määral on toregi (kui haigeolemine kõrvale jätta) - saab puhata ja raamatut lugeda ja telkut vaadata ja magada. Ainult, et muud lihtsalt ei jaksagi suurt teha. Teatud piirini on tore, aga siis hakkab ära tüütama - tahaks teha kõiki neid asju, mis mõttes mõlguvad ning muuhulgas minna välja pikalt metsapiirile jalutama ja linnulaulu nautima. Aga ei jaksa. Samas, kui mõtlema hakata ... kas muidu oleks jaksanud? Võib-olla on aeg mitmedki ajaveetmisvormid üle mõelda...

Aga lisan ka ühe nädalatetaguse pildi, kui sain rõdul natuke soojust ja rahu nautida. Kahju ainult, et pildiga ei saa mõnusat lindude lõõritamist ja päikese paitamist kaasa pakkida.

(Aga tegelikult tuleks alati positiivset rohkem välja tuua. Niiet haigus ja muud tüütused kõrvale jätta, siis on iseendal ja lähedastel väga toredaid uudiseid - kes said vahepeal doktoriks, kes võitis kohalikke harrastusnäitlejate festivale ja kes võitis rahvuvahelisi koorilaulu festivale. Vinge.)

Sai lubatud...

... et kui sellest saab pilt tehtud, siis mina panen siia üles.

Nimelt - tuli välja, et minu tehtud pildid sattusid ajalehte. Ainult, et autori asemel oli lihtsalt kirjutatud 'erakogu'. Niisiis, ma teen asjale korrektuuri.

Fotode autoriks: mina.
Ja teine viga oli artiklis veel. Kui minule ei meeldinud piltide autorluse varjamine, siis Tarvole ei meeldinud, et talle viidatakse kui Tarmole...

Busy, busy little bee

Mõtlesin niigi palju mainida, et siinkandis hakkab vist kevad kätte jõudma - töölt täna õue astudes oli lausa valge! Ja bussiga tagasi linna jõudes ei olnud ka kottpime! Niigi palju märkan siis argipäeva. Muidu on igatsorti toimetamisi.
Pilte hetkel ei lisa. Miskipärast ei jõua neid teha - kas pole fotokat käepärast või on see kellegi teise käes...

Teadusnurgake - krokodillilised

Hullult huvitav tekst! Peamiselt sain selle miksikese lehelt:

Krokodillid ja alligaatorid kuuluvad mõlemad krokodilliliste seltsi. Õigem oleks muidugi öelda, et krokodilliliste selts jaguneb kolmeks sugukonnaks: krokodillased, alligaatorlased ja gaaviallased.

Krokodilliliste keha on sisalikulaadne. Neil on esijalgadel 4, tagajalgadel 5 varvast. Keha katavad sarvplaadid, pärisnahas paiknevad veel luuplaadikesed. Selgroog koosneb kokku umbes 67-st lülist. Krokodillilistele kasvavad uued hambad, kui vanad on kulunud. Neil on kaheosaline magu ja neil puudub kusepõis.

Kuigi noored krokodillilised on võimelised jooksma isegi kuni 12 km/h, on nad siiski kohastunud eluks vees. Neil on varvaste vahel ujulestad; nende pea ja keha on ühel joonel, millest ülespoole on vaid silmad ning ninasõõrmed (see võimaldab tal pinnal ujudes märkamatuks jääda), samuti on ninasõõrmed otseühenduses hingetoruga, mitte läbi suuõõne, nagu suuremal osal teistest selgroogselistest. See võimaldab neil hingata isegi siis, kui neil on vee all suu lahti. Krokodillilistede kopsud on imelised, võimaldades krokodillilistel olla vee all kuni tund aega. Samuti on neil nahast kõrvaklapp, mis vee alla minnes sulgub, kaitstes krokodilliliste sisekõrva vee all vee eest. Krokodillilistel puuduvad huuled, mis tähendab, et ujumise ajal läheb neil suu vett täis.

Vastassugupoolt meelitavad krokodillilised eritades oma kehale muskuse-lõhnalist ainet. Emane muneb olenevalt liigist 10-100 muna kas mudasse või kõdunevatest taimedest pessa. Ta valvab mune kogu haudumise ajal. Enne haudumist hakkavad pojad häälitsema ning ema kaevab nad siis hoolikalt välja. Krokodillilised hoolitsevad oma poegade eest ka hiljem. Mõned liigid näiteks kannavad pisemaid poegi ujudes suus kaitsmise eesmärgil.

Krokodillidel looduslikke vaenlasi praktiliselt ei ole. Küll aga on inimesed neid suurtes kogustes hävitanud, tavaliselt naha, kuid ka rahvameditsiini otstarbeks. Tänapäeval on nahka lubatud võtta vaid farmides kasvatatavatelt krokodillidelt.

Kuigi krokodillased ja allogaatorlased tunduvad olevat suhteliselt sarnased, on nad treenitud vaatlejale siiski kergesti eristatavad. Mõned erinevused on siinkohal välja toodud. Esiteks koon- krokodillastel on pikk, suhteliselt kitsas ja V-kujuline koon, kuid alligaatorlastel on see laiem ja pigem U-kujuline. Koonu erinevused tulenevad nende erinevast toidueelistusest – alligaatorlased suudab purustada tugevamaid asju, mida on vaja näiteks kilpkonnadest toitumisel, kitsama koonuga krokodillased söövad seevastu peamiselt kalu ning väiksemaid imetajaid. Erinevus on ka värvuses – krokodillased on tavaliselt oliivirohekat-pruunikat tooni, kuid alligaatorlased on tumedamad, kusjuures teinekord isegi päris mustad.

Kirjutamise asemel

Tõenäoliselt võiks ühel, teisel või kolmandal teemal mõtteid jagada, aga pole midagi parata - mul läheb praegu aur igale poole mujale. Tööl on omajagu tegemist ja ega tööväliseltki ma ainult kodus arvuti taga passi (või kui passin, siis suhteliselt eesmärgipäraselt asjalikult). Niisiis panen veel kaks pilti üles, meenutamaks toda 'fotoväljakutset', mida ma eelmine kord mainisin. Tegelikult võiks justkui kolmanda ka panna (väga äge sai), aga tollele mul pole ainuisikulist copywrite'i.

'Must-valge':

Ja 'midagi roosat':