Huvitav sõnastus, kas pole?
Ehk siis erinevate korteri-nokitsemiste kõrval saab tegeleda kummaliste keeleliste viguritega.
Korter on juba päris vahva - kellel on lagi särama löödud, kes tegi enda toa täpilise piimakannu sarnaseks. Kõik on äge ja isikupärane. Ja kõige vahvam on see, et need toimetamised ja nokitsemised ei lõppe veel niipea ning võimalusi muutmiseks/muutumiseks on alati lõputult!
Viimasel ajal tunnen puudust sellest eriti heast fotokast - nii mõnus oleks ennast jälle piltidega väljendada. Isegi kui vaataja ei näe fotot vaadates sama asja kui mina, siis see polegi otseselt primaarne. Tähtsam on vast see, et mingi
hetk on edasi antud. Või võib-olla keegi tunnebki just selles pildis midagi ära...? Üleüldse on kunst selles mõttes huvitav, et tõlgendamisvõimalusi on lõputult ning teinekord juhtume sattuma otsa teostele, mis kuidagimoodi meie endiga kokku kõlavad, me tunneme midagi ära - ja see on ilus. (Seetõttu on vist tõesti hea oma
hetki teistega jagada ja mitte ainult endale jätta.) Aga kunsti tõlgendamise osas midagi samalaadset olen ma varem juba öelnud, tookord küll peamiselt luuletuste kohta. Mis tuletab mulle meelde, et sattusin jälle kogemata raamatupoodi ja pidin seal ennast kõigest väest tagasi hoidma, et Kareva ja Rooste koostöös tehtud uut ja väga huvitavat luulekogu veel mitte ära osta. See tuleks endale mingiks eriliseks juhtumiseks hoida.
Mis suvesse puutub, siis see saab ootamatult otsakorrale. Väga ootamatult. Ja justkui algab uus aasta. (Veidral kombel olen viimasel ajal hakanud aastaringe rohkem sügisest alates lugema). Kusjuures, kui aastaid lugema hakata, siis jõudsin järeldusele, et algav sügis on viimasest kahekümnest esimene, mil ma ei lähe Eestis olles kooli! Uus aasta, uued olemised, uued... igasugused uued. Iga aasta oleme kasvõi ise uued. Minu jaoks on kaks või kolm sellist perioodi aastas, kus rohkem mõtisklen asjade peale, mis on tolleks hetkeks minu elus muutunud (või mis samaks jäänud). Ja sügis (või vähemalt sügise ootuse aeg) on üks nendest perioodidest. Samas ei maksa ka liialt ette rutata - suvi pole veel möödas ning kiirelt möödunud suvesse jagus rohkem või vähem ootamatuid ja südamlikke hetki-olemisi, mida meenutada. Kahju ainult, et paljud neist pildile ei jäänud. Mõnedki asjad jäid tegemata, kuid selle saab vist suures osas kirjutada ajapuuduse ning ka prioriteetide sättimise arvele. Näiteks selle asemel, et minna pikalt metsa jalutama, eelistasin mina kodus ja kodustega koos südant kosutada. Niiet ei kurda. Kokkuvõtlikult oli kummaliselt udune suvi.
