Seekordne ärakäimine...

... toimus Uhkuse ja eelarvamuse, armastusemõtiskluste ja Claude Debussy seltsis.

Huvitav, kui palju toimus vanasti abielusid puhtsalt armastusest (ja mitte sellest, et naine üritas endale kõigest väest leida kedagi, kes teda finantsiliselt ülal peaks)? Või kuidas on mõjutanud tänane info liikumise ülikiirus suhteid? Mulle tundub, et ühelt poolt oleme me justkui muutunud kannatamatumaks ja pealiskaudsemaks, samas ... kas vanasti pikk lahusolek ja vähene info mitte ei võinud... luua oluliselt rohkem pettekujutelmasid inimestest, kuna palju vaba aega annab alati võimaluse kujutlusvõimel töötama hakata...? Või kuidas üldse tol ajal suhtuti suhetesse? Mis oli normaalne ja mis oli unelm? Kuna ma vaatasin Jane Austeni 1813. aasta raamatu põhjal tehtud Uhkust ja eelarvamust, siis hetkel 'vanast ajast' rääkides mõtlen toda aega.

Ja ma mõtlen veel, et ma vist usaldan elu. Süda ja mõistus võivad imelikke asju teha, aga vähemalt nendel hetkedel, kui "käin ära" võiks justkui elu usaldada.

Perifeeria

Käisin täna natuke pikemat marsruuti kui tavaliselt, vaatasin ringi ja mõtlesin. Selle üle, et tegelikult võib suhteliselt masendav olla, kui elada taolises suht mahajäänud kohas... Pidada ametit, mis ei vii mitte kuhugi, ei paku mitte midagi ja ei tee õnnelikuks. Kui pole näha mitte mingit alternatiivi, mingit võimalust kuskile edasi liikuda ja kui lasta kogu sellel keskkonnal ennast defineerida... Nukker.
Aga võib-olla ma nägin täna ainult ühte külge. Sest on ju olemas sõbrad, lapsed ja nende tulevik...

Life is what you make it.


(PS. Dance! Even if You have nowhere to do it, but in Your own living room!)

Humberto Ak'abal

Erinevate juhuste ja huvide tõttu sattusin luuletuse otsa, mida ma lihtsalt ei saanud kuskile kirjutamata jätta.

Freedom Blackbirds, buzzards, and doves land on cathedrals and palaces just as they do on rocks, trees, and fences... and they shit on them with the complete freedom of one who knows that god and justice belong to the soul.

Unistused on need, mis katki lähevad.

Kunagi ammu lugesin väga juhuslikult (pesu pesema pannes) Arvo Valtoni mõttetera, mis käis umbes nii "me ei pettu mitte niiväga inimestes, kuivõrd kujutlustes nendest". See mõte on mul endiselt meeles ja ilmselt põhjusega. Mis seal ikka... Äkki mul ongi vaja lähemalt tutvuda inimestega, kes õpetaksid mulle rohkem maailma ja iseenda kohta?

Asendustegevus

Selle asemel, et masenduda tehtud kontrolltööde masendava taseme pärast, proovisin hoopis ühte pilti aksepteeritavalt must-valgeks teha. Esimene ettejuhtuv pilt oli miskipärast kohalikust kirikust.
Esimene on originaal, teine veidi kohendatud, kolmas on üks miljonist võimalikust must-valgest versioonist.