Need harvad hetked

Tavaliselt on kiire. Väga kiire. Väga palju teha. Väga väsinud. Pettunud, raske ja kurnatud. Ja siis on need teised hetked. Kui mingil täiesti suvalisel põhjusel korra vaatad ümbritsevat helgema pilguga ja suhtud asjadesse teatud kerguse, rõõmu ja tänulikkusega. Täpselt praegu on mul see viimane hetk. Ma tean, et see läheb ilmselt juba õhtuks üle, aga praegu ma mõtlen, et ma olen ikka kangesti tänulik, et olen pannud ennast just sellesse situatsiooni, kus ma olen. Mul on jällekord võimalus näha (iseenda) maailma mingisugust teist tahku ja tuttavaks saada huvitavate inimestega ja näha teatud suhtedünaamikaid. Põnev.

Taustaks käib Jaan Tätte Minemise album ja kuklas tuksub fantastiline teadmine, et ma võin killuke puhata ja ei pea kohe järgmisi tunde ette valmistama hakkama.

Dilemmad, dilemmad

Umbes kaks nädalat tagasi uitasid mo mõtted kuskil dilemmaküsimuste radadel:

Koolitusel esitati meile moraalne dilemma. Olin seda tegelikult varem lugenud... Probleem ise järgmine. Naine on surmavalt haige ja perekonnal pole raha ravimite ostmiseks. Apteeker ei ole nõus ka järelmaksuga. Mees läheb seetõttu apteeki vargile, et saada oma naisele vajalik ravim. Kas see vargus on taunitav?

Okei, minu arvates näiteks pole taunitav. Kaugeltki mitte. Iga inimelu on ju väärtus. Aga siis ma hakkasin edasi mõtlema, et ...

Miskipärast sellist olukorda kirjeldades tulevad ikka silme-ette südamelt ja käitumiselt head inimesed (haige naine ja ta mees siis). Kui tegu oleks Hollywoodi filmiga, siis nad raudselt oleks valgesse riietatud.

Aga kuidas ma/me suhtuks olukorda siis, kui see oleks meie apteek, kuhu sisse murtakse (lihtsuse mõttes eeldame, et tegu on väikese perekonnafirmaga)? Kusjuures me ise üritame kõigest väest oma perekonda rahaliselt pinnal hoida ja varastatud ravim oli kallis ja on päris suur finantsiline kaotus? Milline oleks siis meie seisukoht?

Ja veel – kuigi mingis umbmäärases olukorras mingite anonüümsete inimeste puhul oleks ma tõenäoliselt küll iga hinna eest ravimi hankimise poolt, aga ... kui mina oleks selles situatsioonis? Et keegi minu eriti lähedastest oleks nii haige ja poleks muud võimalust kui ravim varastada? Mis ma teeksin? Või kui mina oleks see haige... kas ma tahaks, et varastataks? (Väga siiralt ja sügavalt loodan, et mitte kunagi ei satu mina ega ükski tuttavatest taolisse olukorda ja ei ole vaja teha reaalset otsust!)

Tuleb tunnistada, et tegelikult on ka viimane nädal möödunud pidevas sisemises dilemmas - teha tööd või puhata. Lõppkokkuvõttes pole kumbagi korralikult teinud. Tüüpiline.

Vot.

Täna olen ma jõudnud otsaga jälle niikaugele, et imetlen Eesti nelja aastaaega. Peale perioodi, kui pole poolteist aastat lund näinud, on see väga vahva. Esimene lumepall on tehtud ja esimene väike liug (mitte kukkumine) on libistatud. Olles teataval määral realist, siis kahtlustan, et siinkohal on paslik meenutada nalja, kus alguses tüüp on üliõnnelik, et kolib kohta, kus sajab ohtralt fantastilist õhulist valget lund ja teatud aja möödudes ei näe ta lumes muud kui nõmedat kohustust hommikuti majaesist rookida.

Arusaamine

Ma ei tea, kas te olete tähele pannud, aga sügis on ikkagi niii kohutavalt imeline aastaaeg!
Kui vihmaperiood pikaks läheb, siis on natuke tüütu, aga laias skaalas on kõik fantastiliselt kaunis!

Kaos ja kord

On omamoodi hämmastav ja imeline kui kogu enda ümber ja sees keerleva kaose sees leida päev või kasvõi hetkki, mille kandvaks tooniks on rahu, rahulolu, kord, tänulikkus ja imetlus ümbritseva suhtes. Ja siis ongi elu ilus. Taolised hetked tuleb üles leida, tallele panna ja ideaalis püüelda selle poole, et neid ümbritsevast kaosest järjest enam üles leiaks.

Mis argielusse puutub, siis ... ma õpin ja harjun. On kummaline olla oma eluga kohas, kust ei arvanud kunagi, et ennast leian. Aga see on huvitav. Ja ma tean, et tänu enda möödunud aastale, on mul palju lihtsam täna kõigega toime tulla, olla tänulik ja olla rõõmus.

Muide - minnes esmaspäeval vastu rongile, mis tõi mulle ääretult oodatud külalise, leidsin ühe täiesti täiusliku (foto)hetke. Õhtupimedus, vähesed tänavalambid põlevad soojalt, uduvihm, mõned rahutud ootajad rongijaamas, väike linn kogu oma hõnguga... Kahju ainult, et fotokat polnud, kuigi mälestustesse jääb see pilt ilmselt tükiks ajaks. Ja muidugi siis rõõm, kui külaline oli õnnelikult üles leitud.

Kõik-kõik on uus septembrikuus

Kasvõi alustada aastaajast. Mis sest, et see on juba aastaid septembri kandis pihta hakanud. Ikka on uus. On suvi ja siis tuleb sügis. Küpsed toonid, hoopis teistsugused värvid, isegi päike on teist tooni. Küpsus. Kõik saab valmis ja kõik valmistub ... talveks. Kogu seda muutust tuleb lihtsalt Näha. Neli aastaaega on väärtus, mida hinnata.