Kaos ja kord

On omamoodi hämmastav ja imeline kui kogu enda ümber ja sees keerleva kaose sees leida päev või kasvõi hetkki, mille kandvaks tooniks on rahu, rahulolu, kord, tänulikkus ja imetlus ümbritseva suhtes. Ja siis ongi elu ilus. Taolised hetked tuleb üles leida, tallele panna ja ideaalis püüelda selle poole, et neid ümbritsevast kaosest järjest enam üles leiaks.

Mis argielusse puutub, siis ... ma õpin ja harjun. On kummaline olla oma eluga kohas, kust ei arvanud kunagi, et ennast leian. Aga see on huvitav. Ja ma tean, et tänu enda möödunud aastale, on mul palju lihtsam täna kõigega toime tulla, olla tänulik ja olla rõõmus.

Muide - minnes esmaspäeval vastu rongile, mis tõi mulle ääretult oodatud külalise, leidsin ühe täiesti täiusliku (foto)hetke. Õhtupimedus, vähesed tänavalambid põlevad soojalt, uduvihm, mõned rahutud ootajad rongijaamas, väike linn kogu oma hõnguga... Kahju ainult, et fotokat polnud, kuigi mälestustesse jääb see pilt ilmselt tükiks ajaks. Ja muidugi siis rõõm, kui külaline oli õnnelikult üles leitud.

Kõik-kõik on uus septembrikuus

Kasvõi alustada aastaajast. Mis sest, et see on juba aastaid septembri kandis pihta hakanud. Ikka on uus. On suvi ja siis tuleb sügis. Küpsed toonid, hoopis teistsugused värvid, isegi päike on teist tooni. Küpsus. Kõik saab valmis ja kõik valmistub ... talveks. Kogu seda muutust tuleb lihtsalt Näha. Neli aastaaega on väärtus, mida hinnata.

Männimetsad ja positiivne keskkond

Fantastiline koht, fantastilised inimesed, fantastiline üritus annavad kokku fantastilise eluenergia. Vot selline oligi minu eelmine nädal.

Tätisa omad

28.06

Praegu võiks rääkida lähedastest või sisseelamistest või uuesti otsimistest või järjekordsest lävelolemisest või sajast muust (elulisemast) kogemusest, mida olen tundnud peale Eestisse tagasitulekut. Või võiks rääkida hoopis sellest, kuidas möödunud seiklused jäävad meisse veel kauaks kestma, olles samas nii unenäolaadsed. Aga ma räägin hoopis asjadest. Ei taha küll tunnistada, et olen materjalist, aga täna avastasin, kuidas enda asjade keskel on nii võrratult hea olla. Peamiselt seetõttu, et... need kõik... meenutavad mingeid sündmusi või emotsioone ja... tuletavad mulle meelde iseennast. Nii kummaline kui see ka pole. Justkui selleks lühikeseks hetkeks polnud enam kadunud. Võib-olla saab seda taandada inimeste vajadusele omada elus ankruid. Vahest on ankruks inimesed, teinekord kohad, kolmandal juhul asjad. Ja kuna möödunud aastaga on ümbritsevad inimesed ja suhted rohkemal või vähemal määral muutunud ning kohadki pole enam samasugused ega päris sama tähendusega, siis peavad asjad mulle minevikku meelde tuletama. Ütlema mulle, kes ma olin. Sest seda, kes ma olen, saan igal ajahetkel uuesti tajuda.

Olla siin ja praegu...

... ja olla õnnelik. Võiks rääkida kojujõudmise seiklustest, võiks rääkida tunnetest, mida üks või teine asi tekitasid. Aga seda pole vaja. Vähemalt mitte praegu. Nii lihtne ongi.