Eile oli II MS võidupüha

9.05

...vähemalt mõnes kohas nimetatakse seda võidupühaks.

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis teisi asju. Näiteks seda, et päris iga päev vist ei juhtu, et eestlane Prantsuse-Guajaanas läheb brasiilia poodi ja räägib seal vene keeles? Mitte, et ma oleks väga palju osanud rääkida, aga poemüüja parasjagu kuulas vene keele õppimise plaati ja siis me jõudsime kuidagi selleni, et ma oskan kah nats. Kui üritasime talle seletada, kus Eesti on, siis ta noogutas ja võttis leti alt välja suure maailmakaardi, et me oma seletusi ilusti illustreerida saaksime :)

Või siis näiteks täna, kui me eilse vaba päeva puhul korraks randa läksime. Idee kohaselt pidin ma randa jääma, I pidi peale väikest suplust poest läbi hüppama ja tagasi tulema. Plaan oli hea, ainukeseks kitsaskohaks oli asjaolu, et müstilistel põhjustel otsustas auto mitte tööle minna. Mingi aku või värgi jama. Boss ei saanud ka meile kohe appi tulla, niiet siis me istusime kuskil kolm ja pool tundi rannas vangis. I jaoks oli natuke liiga päikseline, aga mina leidsin, et poleks olnud paremat kohta ega paremat aega kuskil ‚autovangis’ olla. Meri oli täiuslikult ujutav (ehk väga minimaalsete lainetega) ja samas kohises ikka meeletult kütkestavalt. Lisaks sain lähemalt kaeda merekaldal õngega kala püüdmise süsteemi (see nats erinev nö tavalisest püügist). Ja veel nägin üliägedaid linde kõrgel peakohal liuglemas. Nägid välja nagu... nahkhiireks muutunud vampiirid. Veider võrdlus, kas pole? Sama hästi võiks lihtsalt nahkhiir olla, eksole? Aga ei, sest ma tean millised tavalised nahkhiired välja näevad, aga ma võin ju ette kujutada, et nahkhiireks muutunud vampiirid näevad hoopis suursugusemad välja ja need linnud olid igatahes hoopis suursugusemad kui tavalised nahkhiired :) Kahjuks jäi endiselt nägemata suuuuuur 400-kilone merekilpkonn, kellel peaks praegu munemisperiood olema, aga natuke on veel aega, et talle peale sattuda.

Kiirteade

Et ma ei unustaks kellelegi mainida, siis ... sain teada enda tagasitulekuaja. 26.mail kell 19.30 maabub Tallinnas lennuk. Edasi l2hen umbes n2dalaks Kuressaarde ja kuskil 4.juunist alates peaks mind Tartus n2ha olema.

Vot.

Endiselt on kummaline...

4.05

Esiteks. Ongi juba mai? Mul on kahtlane tunne, et iga uue kuu esimestel päevadel imestan, et kuidas see küll juba kohale jõudis. Aga ei kurda – see tähendab, et koju tulemise aeg jõuab järjest lähemale. Boss varsti ostab piletid ära. Pealegi – meil on preagu piisavalt väsitav töö käsil, et mul on hea meel selle juurest lõpuks ära saada. Kuigi, olgem ausad, kui asjad lähevad plaanikohaselt, siis me lõpetame oma töö (ehk istutamise) samal ajal kui ma ära tulema hakkan. Ma poleks kunagi arvanud, et istutamine võib nii raske olla, aga... elu üllatabki, eksole?

Ja teiseks. Ükspäev läksin jällekord kullakaevanduse teele jalutama, et natuke krussis olemist/mõtteid vähem krussi saada. Tookord nägin kummalisi asju. Näiteks koibikut, kes õõtsus, nagu ta oleks just meeletult hirmutavat unenägu näinud ja siis üritas ennast maha rahustada. Või sipelgatunnelit, mille ümbris oli tehtud sipelgatest, et kaitsta seespool munasid kandvaid kaaslasi. Umbes nagu mõni rahvatants, kus tantsijad on kahes rivis, hoitakse käsi üleval ja mõned lippavad käte alt läbi. Sipelgate puhul oli kummaline see, et samas tunnelis veeti mune mõlemat pidi. Võiks arvata, et nad üritavad kiirelt ja efektiivselt munad uude (tervesse) pessa viia, aga neil olid kas tõsised lahkarvamused kaitstud pesa mõiste osas või mõned lihtsalt saboteerisid kogu üritust. Ja kahel korral sattus ette juhus, kus oluliselt väiksem tegelane taris oluliselt suuremat (surnud) tegelast. Ühel juhul oli tegu sipelgatega, kui mõnemillimeetrine sipelgas vedas mõne sentimeetrist isendit. Teisel juhul üks... eee... ettekujutuse loomiseks ütleme, et hästi suure ja lendava sipelga moodi putukas (ehk Pepsis sp) vedas tarantlit. Kusjuures mõlemal juhul olid väiksemad tegelased päris edukad ja nende järjekindlus oli omamoodi innustav. (Kui keegi on juhuslikult Pratchettit lugenud, siis ma võrdleks neid Nac Mac Feegle’itega.)

Ja kolmandaks. See juhtus küll mõni nädal tagasi, aga unustasin varem mainida. Nimelt ma käisin Prantsuse presidendi valimistel. Õigemini valimiste esimesel voorul. Okei, ilmselgelt ma jõlkusin lihtsalt sabas, aga ikkagi... Ma ei tea, kui paljud teist asjaga kursis on, aga saabuval nädalavahetusel saavad nad uue presidendi. Valimised ise on kahevoorulised. Esimeses voorus osaleb kümme inimest, teises kaks paremat. Ja P-G, olles osa Prantsusmaast, annab kah oma eelistused teada. Huvitav on asjaolu, et kui Euroopa osas toimuvad valimised pühapäeval, siis siin laupäeval. Alguses ei viinud ma otsi kokku, aga tuleb välja, et põhjuseks on hiiglaslik ajavahe. Kui Prantsusmaal tahetakse pühapäeva õhtuks tulemusi teada saada, siis P-Gs on samal ajal alles lõunaaeg, mis tähendab, et pooled inimesed pole viitsinud ennast veel valimisjaoskondagi vedada. Niiet laupäev. Kui veel valimiste teemal pidama jääda, siis jutud räägivad, et mõlemad edasi saanud kandidaadid on jubedad populistid ja arvestades Prantsusmaa päris halba majanduslikku seisu, halvad valikud. Teoreetiliselt võiks teemaarendusena ette võtta teised ELi liikmesriigid ja majanduse jne, aga kuna tegu on pigem meelelahutusliku blogiga (pluss ma ei taha mõne laialt tuntud faktiga puusse panna), siis ma potentsiaalset teemaarendust edasi ei arenda.

Ps. Tekitasin endale uue tüübi. Osvald. Kui ta veel surnud pole, siis ta on õnnelikult nukkunud olekus. Loodetavasti mitte elupäevade lõpuni.

Ups

27.04

Üldiselt... kui peale aastast fotoka kasutamist õnnestub mul mälukaardilt kogemata hunnik (osaliselt) väga lahedaid pilte ära kustutada, siis see ilmselt tähendab, et ma endiselt ei tunne enda fotokat piisavalt hästi. Piltidest on kahju. Aga ma olen päris kindel, et enam nii ei tee.

Lisaks... Päris kummaline on teadmine, et metsasematel teedel ringi jalutades tuleb muuhulgas silmad lahti hoida kaimanite (loe: põliste vee-elukate) osas. Viimasel ajal on neid siinkandis liikumas trehvatud. Ühte nägime ka ise. Too oli väga tõsise kakluse läbi teinud. (Hoiatus: nõrganärvilistel mitte edasi lugeda.) Peamine võitluse tunnus oli see, et üks silm tal.... natuke... rippus või nii. Küll ei kujuta ette, kuidas täpsemalt selline asi juhtuda saab, aga olgem ausad – liiga lähedalt ei tahagi sellist asja teada.

Huvitavate teadmiste alla käib ka fakt, et kogu P-Gs pidi kõige vihmasem piirkond olema Kaw mägi ehk siis meie asukoht. Tavaliselt pidavat siin sadama umbes 4 meetrit aastas, aga eriti ekstreemsetel juhtudel ei ole ka 6 meetrit ületamatu... kõrgus. Kui ise kohapeal ei oleks ja seda asja ei näeks, siis ei usuks. Õigemini, siis kujutaks ette, et siin kogu aeg uputab. P-G kõige kuivemas piirkonnas pidavat kuivematel aastatel alla sadama kõigest 900 mm. Ja see muideks on ikka poole rohkem kui Eesti tavaline keskmine. Uskumatu värk lihtsalt...

Tuuu-tuu-tu-tuutu-tu-dudududutu

17.04

Mmm... Enamikele selgituseks – pealkiri oli tsiteering tele...seriaalist “The Simpsons”

Igatahes. Suured tänud õnnitluste eest Sõbrad! Õnn ja kõiksugu muud ilusad asjad kuluvad alati ära. Endiselt sain väga ägedate üllatuste osaliseks ja mõnusa positiivse laengu. Kuigi ohtrad õnnitlused teevad mind miskipärast endiselt natuke kohmetuks, siis on alati hea teada, et sind nii soojalt meeles peetakse.

Muudest juttudest... Ma olen peaaegu kindel, et olen siin leidnud ühe maagilise poe. Õigemini, probleem on pigem selles, et ma enam ei leia seda. Oli üks suht suvaline suveniiripood, kus oli paar asja, mida tahtsin osta. Tahtsin neid asju osta kunagi hiljem (kui on aeg valmistuda vaikselt ärasõiduks). Ma olen varem Poodi raudselt vähemalt kaks korda näinud. Ja nüüd olen kaks laupäeva meeleäraheitlikult Just Seda Poodi otsinud ja ei midagi! Nagu oleks maagilisel kombel kuskile... kadunud. Ära. Mujale. Ilmselt peab otsingud lõpetama. Kui Pood tahab, siis ilmub uuesti välja.

Ja siis veel teine lugu. Kui Külaline K siin oli, siis ... muuhulgas ühel päeval mõtlesime, et on hea idee osta krevetikrõpse. Olgu. Valisime siis ühe paki välja. Tegime õhtul lahti. Ja... Avastasime, et loodetud õhuliste ja mõnusate krõpsude asemel saime sisuliselt krevetimaitselised plastmasslaastud. (Tookordne ost tuletas taaskord meelde, et ‘uutesse ja põnevatesse’ maitsetesse tuleb natuke ettevaatlikult suhtuda.) Igatahes. Täna lõpuks jõudsin niikaugele, et kallasin need ‘krõpsud’ kanadele. Ehk neile meeldib plastmass. Kui ma olin viimase toote oma karbist välja valanud, hakkasin lõpuks vaatama, mis karbi tagumisele poolele on kirjutatud... ... Njaaaaa... Tuleb välja, et meie nali teemal ‘neid krõpse tuleks enne tükk aega leotada, et midagi päriselt söödavat saada’ polnudki reaalsusest kuigi kaugel. Tegelikult sisuliselt seda pidigi tegema. Näiteks oleks võinud need (kuuma) supi sisse heita. Ilmselgelt oli meie näol tegu rumalate valgetega, kes ei tea, et krõpse võib süüa ainult tugevalt leotatud kujul. Sest see teguviis oleks ju nii loogiline!