Kas see teeb Sind õnnelikuks?

13.04

Kuulasin eile töö kõrvale natuke Dalai Laama raamatut õnne teemal. Tema arvates inimese ülesanne on olla õnnelik. Mitte pealiskaudne-õnnelik, vaid liikuda iga sammuga väga teadlikult (ja distsiplineeritult) sügavama õnne poole. Olles järjekordse valiku ees soovitab ta endalt küsida: “Kas see teeb mind õnnelikuks?”. Esiteks – ilmselgelt peaks see meid viima teadlikult õnnelikumaks tegevate valikute juurde. Ja teiseks – iseendalt nii küsides paneme me tähele rohkem positiivset valitud variandi puhul ja ei mõtle nii palju positiivsetele asjadele, millest me jäime ilma alternatiivi mitte valides.

Kui kohalikest uudistest rääkida, siis lõpuks ometi on toimunud areng interneti teemal. Ei, meile pole ‘kontorisse’ (loe: konteinerisse) internetti sisse pandud. See oleks liigne kiirustamine. Aga me avastasime, et ... lennujaamas on suhteliselt edukalt võimalik enda arvuti ühendada ‘üleilmse võrguga’. Huvitav, kui kaua läheb aega, et sealsed töötajad hakkavad meid nähes a) naerma (jälle need valged on siin) b) meid tervitama?

Vihmana ma sajan, vihmana ma sajan ...

6.04

Ilm on päris kummaline olnud. Keskmiselt on ilus päikesepaiste ja siis tuleb vihm. Palju vihma. Ja kui oled paari päevaga juba jõudnud peaaegu leppida asjaoluga, et vihmaperiood on tagasi, siis tuleb päike välja. Ei kurda. Kui nüüd praegustele vihmastele päevadele järgneks kah kiiremas korras päike, oleks üüratult mõnus.

Igatahes. Tegelikult käis meil vahepeal veel üks külaline (K). Ja see oli väga hea. Kõigile omamoodi mõnus puhkus. Ma sain ‘tüdrukut’ rääkida ja I ‘botaanikat’. Lisaks oli ka väga lõbus. Mõtlesin vahepeal ühest loomaaia (ja ühest istanduse) vahejuhtumist pajatada, aga teate... kirjapildis pole see üldse nii naljakas. See-eest võin mainida, et tegime päris mitu mõnusat jalutuskäiku. Ühel juhul käisime K’ga pikemal (umbes 15 km pikkusel) jalutusel, mille vahepeal hakkas vihmametsa kombel sadama. Sellega tuli meelde üks teekond tükk aega tagasi, samade kaaslastega – K, vihm ja naer. Tookord olid meil küll ka rattad, aga see pole oluline. Ehk siis – vahva :)

A. Ja varem unustasin mainida – kui mul õnnestus puumat näha, siis sellest veel varem õnnestus I’l jaaguari näha. Üliäge.

Mis siis veel? Olen avastanud endas kiiremad reaktsioonid. Eriti kui see puudutab istanduses vihaseks aetud herilasi. Seekord tabas mind ainult üks ja seegi suhteliselt nõrgalt. Lisaks (taas)avastasin, et naer(atus) teeb inimesed ikka väga ilusaks. Aga siis peab olema see õige naeratus – silmad peavad ka särama ja puha. Aaaa... ja siis muidugi tarantli-seiklus. Üks brasiillasest abiline püüdis siin tarantli kinni (huviliste tarvis mainin, et mo teada on see maailma suurim tarantel – Teraphosa leblondii) ja andis meile. Ma oleks tõenäoliselt selle kuskil väga kaugel lahti lasknud. Või noh, olgem ausad, oleks purgi kellelegi teisele andnud, et tema looma võimalikult kaugel kuskil lahti laseks. Aga I jättis looma alles. Ja jättis ellu. Ja pani tarantli sinna karpi, kus oli väike auk, ja kust korallmadu (mürgine) ükskord jalga lasi. Auk oli küll piisavalt väike, et meie uus koduloom poleks sealt elusees välja saada, aga kuidagi imekombel õnnestus tal karp ümber ajada, mistõttu tuli selle kaas lahti. Meid polnud sel hetkel majas. Kui lõpuks kohale jõudsime, leidsime eest tühja karbi. Tühja tarantli karbi. Mis tähendas, et suur ja natuke mürgine tarantel võis meil majas vabalt ringi jalutada kõigi oma kaheksa jalaga. Sel hetkel oli mul üüratult hea meel, et ma enda toaukse enne äraminekut kinni olin pannud. Üks hetk hakkasid otsingud. Vaatasin muuhulgas prügikasti taha. Selle prügikasti, millel ma viis minutit tagasi olin uue koti sisse pannud. Puänt on tõenäoliselt juba selge – muidugi oli meie koduloom ennast prügikasti taha peitnud. Mis seal ikka. Panime kummikud jalga ja I hakkas peamiselt liblikavõrguga tarantlit püüdma. Ettevõtmine oli edukas. See tähendas omakorda, et me ei olnud kohustatud ülejäänud õhtut veetma sisse barrikeerunult oma tubades. Alati positiivne.

Ja ükspäev mõtlesin ma mõtetest... Mis saab kõigi mõtetega, mida oled kord mõelnud ja võib-olla need on isegi olulised, aga ... need unuvad lihtsalt ära? Hull tegelikult. Sest neid huvitavaid mõtteid võib olla üüratult palju. Kummaline mõte kuidagi...

You are important to a lot of people. Think about that...”

17.03

Kusiganes ma selle mõtte otsa sattusin...

Mul tekkis vahepeal filosoofiline küsimus. Nimelt – kui Põrgus põlevad kogu aeg lõkked, huvitav kas siis Taevas sajab kogu aeg vihma (lõkete kustutamiseks)? Kui olekski nii, siis mina eelistaks küll resideeruda kuivemas kohas...

Peale üheksat kuiva päeva on jälle käes vihmaperiood. Alternatiivne lähenemisviis asjale on: “Mingit vihmaperioodi ei ole tegelikult olemas. On mõned sajused päevad muidu kuivas kliimas. Umbes pooled.”

Nägin täna tairat (kärplane) ja ristsõnas sattusid kiskjate pähe nirk ja naarits (kärplased) ehk siis kärplased endiselt kummitavad. (Kuigi, kui kummitamine väljendub looma nägemises, siis pole mul selle vastu midagi.) Minuni jõudsid isegi uudised, et uued naaritsad on kiibistatud ja lastakse kuskil lahti. Kus – ei tea, aga peab järgi uurima. Äkki on euroopa naaritsate Saaremaale (re)introdutseerimise projektiga algust tehtud? Igatahes. Kärplased ehk muuhulgas naarits ehk lõputöö. Ja natuke aega tagasi tabas ming arusaamine, et mittebioloogidele (või isegi mitte-kärplase-uurijale) on eelmainitud info suht mõttetu... Aga mis sa ikka teed. (Võib-olla loete vale blogi?)

Veel mõtlesin, et eelmisesse sissekandesse jäi nii palju lõbusat kirjutamata... Ja kui nüüd on käes see koht, et võiks neid lõbusaid sündmusi kirjutada, siis on mo pea tühi. Pigem lähen päevasndmuste kajastamise juurde tagasi. Näiteks. Täna tulid siia uued turistid (kolm ameeriklast). Algul pidime neile õhtul järgi minema, aga üks hetk F avastas, et nende lennuk maandub umbes 7 tundi varem kui ta arvas. Õnneks saime pooleteisttunnise ettehoiatuse, niiet meil oli rahulikult aega lennujaama jõudmiseks.

20.03

Palju õnne, S!

Aga. Mul on kahtlane tunne, et meie ameeriklastest turistid toovad mulle kuhjaga head õnne! Esiteks, kui ma neile lennujaama järgi läksin, siis nägin tairat (seda mainisin enne juba). Siis, ükspäev läksin metsateele jalutama ja enne nägin turisti. Lobisesime kaks sõna, muuhulgas ta mainis, et oluline on kaasa võtta ‘mojo’ (keskmiselt võiks seda tõlkida kui... vedamist. Aga paremad tõlked on oodatud). Igatahes. Tookord mul läkski jalutades päris hästi. Esiteks nägin meeletus koguses morphosid ehk siis suuri ja ilusaid siniseid liblikaid (ainult liblikavõrgu olin maha jätnud), sain mõne kena pildi ja nägin aguutšit või kuidasiganes see nimi eesti keeles kõlaks, ladina keeles peaks olema Myoprocta acouchi. Üks meie mõistes kummalise välimusega näriline igatahes. Nii. Siis eile käisin jälle seal samal rajal, arutasin parasjagu omaette, et huvitav, kui paljusid madusid ma tee peal lihtsalt tähele ei pane, kuigi nad on täitsa olemas mul silme ees, kui poole sammu pealt nägin, et ma astun parasjagu ühest sellisest maost üle. Hästi peenike madu oli – kõige paksem koht oli mo väikse sõrme paksune. Ümmargused pupilld, mis on mao puhul omamoodi kummalised. Ta oli täpselt selline... hallikas valgete laikudega nagu puuoksad. Kusjuures tal olid isegi täpselt sellised jõnksud nagu okstel on. Ja täiesti liikumatu. Suurepärane varje! Natuke togisin teda ohutust kaugusest, aga tegelane ei liigutanud ennast üldse. Mediteerijad peaks sellisest zen-tegelasest eeskuju võtma :) Tõenäoliselt oli tegu peamiselt puudel elutseva maoga. Ta nägi tõsiselt äge välja igatahes. Mulle muidugi meeldis see osa ka, et ta polnud üldse agressiivne. Ja nüüd edasi. Veel vedamisest. Ameeriklastega seoses. Tegin nendega putukate ööpüüki üks õhtu. Vedasin nad päris hilja öösel (või olenevalt vaatenurgast väga varahommikul) autoga tagasi majade juurde, kui nägime tee peal puumat. Ok, me nägime küll tema tagumist otsa ainult, aga nähtud tunnused üldiselt viitasid puumale. Küll ilmselt suhteliselt noorem puuma, aga ikka puuma. Meeletult pikk saba oli, mida ta hoidis ägedalt püsti! Väga lahe! Me nägime teda umbes 500 meetrit ööpüügi kohast eemal, kusjuures ma pidin sinna pärast üksi tagasi minema, et asju alla võtta. Pimedas. Niiet see oli huvitav... aga uuesti ma tegelast enam ei näinud. Nägin ainult ühte suht suurt kärnkonna, kelle silmad helkisid valgusvihus siniselt (versus liblikate ja muude putukate omad helgivad punakalt).

Niiet ägedad kohtumised. Ma loodan, et neid jagub veel mõneks ajaks ja mo ‘mojo’ pole nüüd päris ära kulunud.

Tänases infotunnikeses räägime ... muidugi puumast. Näiteks – puuma ja jaguarundi on ainukesed Ameerikas elavad kaslased, kellel on ühetoonilise värvusega karvastik, teistel kõigil on mingid täpid või triibud ikka olemas. Kuigi, puuma vastsündinud pojad pidavat olema ‘selgelt väljakujunenud pugala mustriga’. (Kui nüüd keegi seletaks ära, milline on pugala muster, siis ma oleks päris õnnelik.) Puuma kaalub kuni 105 kilo (versus meie ilves olla ainult kuni 15 kilo, kuigi ilmselt ta karvastik teeb ta visuaalselt suuremaks). Lisaks, ühelgi teisel Ameerika fauna imetajal pole nii pikka leviala kui puumal – teda leidub suhteliselt igal pool Kanadast kuni Patagooniani Lõuna-Ameerikas (ehk siis sisuliselt terves Lõuna-Ameerikas). Eluiga on puumadel ligi 20 aastat. (Info pärineb Loomade elu seitsmendast ehk imetajatest rääkivast köitest, mis ilmus Eestis aastal 1987.)

“Teinekord läheb ikka aeg päris kiirelt...”

11.03

Vahepeal on juhtunud põhimõtteliselt kaks suuremat asja. Esiteks jõudis ootamatult kätte lühike kuivaperiood, mis muuhulgas tähendab, et peale duši all käimist saab ennast kuivatada vahelduse mõttes täiesti kuiva lina sisse või et kraadiklaas näitab jälle üle kolmekümne või et jälle on mõtet liblikavõrguga metsarajale minna. Ma loodan, et kuiv niipea ära ei lähe! Vahelduse mõttes on päris mõnus. Eriti kui arvestada, et novembrist veebruarini ehk siis neli kuud on iga kuu eraldi sadanud umbes sama palju või rohkem kui Eestis ühe terve aasta jooksul! Veebruari lõpupoole oli nelja kuuga sadanud umbes kaks ja pool meetrit! Saate ikka aru, kui palju see on? See on jube palju! Kõigepealt mõelge kui pikad te olete ja siis pange sinna veel umbes meeter kuni pool otsa ja just nii palju vett on meil siin maha sadanud nelja kuuga!

Teine asi (ilmselgelt isiklikus plaanis palju olulisem) – mo esimene Külaline käis siin. A tuli külla. Fantastiliselt lõbus oli! Külaskäiguga seoses võtsin mõned vabad päevad, mis kindlasti ära kulusid. Lisaks – F korraldas meile kõigile ühe kanuutripi ja ühe lindude ning kaimanite vaatamise tripi. Need olid ka ülilahedad. Kanuutripil sai palju nalja – näiteks toimus kiire koolitus keelekasutuse osas (kookos tähendab ju ilmselgelt sama asja, mis jõekakao) ning empiiriliste andmete kaudu saime teada mis tunne on kui kolmeinimese kanuuga kahekesi sõites sõna otseses mõttes puusse panna. Äärepealt oleksime ka ananassiraksus ära käinud, aga südametunnistus hakkas piinama, niiet jätsime selle vahele.

Teine tripp oli mo meelest ka fantast – vahepeal olid mõned stseenid piltilusad lihtsalt, pealegi nägi palju linde (keskmiselt piirdusime siiski teadmisega, et “näe, linnuke lendab” ehk siis sisuliselt ei mingit aimugi linnuliigist) ja muidugi nägime kaimane. Kusjuures ühel korral õngitses giid kaimani veest välja ja talle sai pai teha. Huvitav, kui oleks tegu kodustatud kaimaniga, kas siis talle oleks võinud paitamine meeldida, sest tookord tüüp lihtsalt sisises lõpuks?

Ühel nädalavahetusel käisime Külalisega autoga ringi tuuritamas. Saime olulise õppetunni – kui auto bensiinimõõdik näitab, et pooled kriipsud on alles, siis see kindlasti EI tähenda, et pool kütust on alles. Ehk siis tagasiteel hakkas autol väga ootamatult kütus väga otsa saama ja kuna tegu oli pühapäevaga ning me olime suht väikese linnakese lähedal, kus polnud lootustki, et pühapäeval bensiinijaamalaadne toode avatud oleks, siis oli meil õnn magada (katusega!) vaatetorni tipus. Seiklus missugune. Meil olid küll ööbimise asjad (muuhulgas soojad riided) kaasas, aga mul õnnestus ikka külmetus saada. Külmetus! Troopikas! Kümme punkti mulle. Niiet nüüd ma siis joon teed kui väljas on üle kolmekümne kraadi. Aga ei – tegelikult oli suurepärane ajastus, sest kui külmetus juba saada, siis sooja ajal on seda palju nutikam teha kui vihmaperioodil.

Igatahes. Nüüd on külaline ära läinud ja mina pean hakkama jälle igapäevaellu sisse elama. See pole üldse lihtne. Vähemalt saan aega veeta järgmise Külalise (K) ootamisega, kelle saabumine pole enam sugugi mägede taga. Noh, okei, üksteist päeva on tegelikult isegi käega katsutav sisuliselt. Ja peale tema äraminemist aprilli alguses on jäänud siin olla kuskil... kaks kuud. (Kõigi kõlakate ja kahtlustuste kiuste kinnitan, et plaan on tulla tagasi juuNi alguses.) Nüüd on see koht, kus ma avastan, et metsa(rajal) pole üldse palju käia saanud ja mida ma siin küll üldse teinud olen? Vastus oleks ... peamiselt olnud lihtsalt. See on kah omamoodi väga mõnus tegevus. Sest siin on keskmiselt aega... olla. Lihtsalt. Ja samal ajal keskmiselt rahul olla. Millal te võtsite aega, et korra maha istuda, näiteks aknast välja vaadata või lage vahtida ja lisaboonusena samal ajal rahul olite?

Muide. Lõbusamalaadne vahepala. Nii... umbes 7-8 kuud tagasi (ehk enne siiatulemist) mõtlesin, et mul on PGs aega nagu muda ja muuhulgas kasutan seda Eesti linnufauna produtseeritud helide õppimiseks. No mis bioloog ma olen, kui need kogu aeg sassi ajan? Mis te arvate, mitu korda Eesti linnulaule siin kuulanud olen? ... ... ... (mõttepaus teile)... ... ... Ei ole null kusjuures! Hetk tagasi, kui mul see mõte meelde tuli, siis panin winampi linnud laulma. Hetkel on neljas lind juba. Kahte neist ma ei kuulnud, sest mõtlesin, et meie mets laulab lihtsalt :)

“Aaah! Tal pole ju sisuliselt mitte midagi seljas!”

15.02

Päris intrigeeriv pealkiri, kas pole? Aga ma räägin asja natuke hiljem lahti. Esmalt läheme hoopis auto-saaga juurde.

Nimelt meil eestlastel on siin kohapeal kasutada üks hall sõiduauto. Kuskil novembri päris lõpupoole läks see parandusse, kuna asi otsustas suhteliselt kapitaalselt üles ütelda. Okei. Esialgse prognoosi kohaselt oleks selle paari nädala pärast tagasi pidanud saama. Siis jäi remondimees haigeks. Okei. Sealt edasi saime uueks tähtajaks vist jaanuari teise poole. Mis venis ja venis. Veebruari esimestel päevadel kuulsime, et uue nädala alguses saab... siis kolmapäeval saab ... laupäeval on asi korras ... pühapäevaks saame kätte ... esmaspäeval tõenäoliselt õnnestub ... kolmapäeval on 90% tõenäosusega asi korras (ehk siis järgnev kolmapäev veebruari algul kuuldud ‘järgmisest nädalast’). Lubatud päevale eelneval teisipäeval ei olnud asi veel kindel, aga kolmapäeva lõunaajal saime lõpuks ometi rohelise tule, et võime autole järgi minna. Nii. Auto oli 2 ja pool kuud remondis. Remonditöökojas mees kordab meile kogu aeg ‘the car is good, the car is good’. Saame auto kätte. Jah, see sõidab. Teeb väga imelikku häält ja seda suht valjult, rool on ette pandud väga mitteotse ja rooliliigutamise kang on kadunud, aga vähemalt saime sõitva auto. Pool nädalat peale kasutamist hakkas ka rool keerates naljakat häält tegema, aga ‘the car is good’.

Üldiselt selgub, et ma pole ammu oma arvuti taga kirjutanud, vaid kasutan tõenäoisemalt internetikohviku arvutit ja (täpitähtedevaba) klaviatuuri, mis tähendab, et üllatuslikult on mul enda arvuti taga päris keeruline sujuvalt teksti sisse toksida. Aga üritan siiski...

Ägedamatest või naljakamatast asjadest edasi rääkides... Ükspäev apteegis sattusin peale ravimile, mis suurelt kuulutas, et selle koostises on desmoodium (kes ei mäleta minu seost vastava taimega võib eelnevatest postitustest vajaliku info üles otsida). Seda nime lugedes hakkasin lihtsalt naerma ja suhteliselt keeruline oli järgi jätta. F vaatas mind juba kummalise näoga, kuniks ma talle asja sisu ära seletasin, mispeale ta enam üldse ei imestanud mo reaktsiooni peale.

P-Gs on traditsiooniks, et iga uue aasta alguses nii poolteist kuud on keskmiselt nädalavahetustel mingid väiksemad või suuremad karnevalid. I ja Mi jutust kuulsin, et need võivad suht igavad olla. Ise sattusin Roura karnevalile ükskord ja nägin asja oma silmaga. Oli hulk inimesi (aga vähem kui ootasin), kellest enamus olid kostüümides, kõndisid või tantsisid rongkäigus ümber linna kesktänavate. Väga tähtis oli asja juures see, et kaasa tegi suur hunnik trummareid. Natuke jalutasin nendega kaasa ja tuleb tunnistada, et trummidega saab väga ägedat muusikat teha. See oli suht väike, aga mõnus karneval, aga Kouru omaga võrreldes polnud see mitte midagi. Möödunud pühapäeval käisime siis Kourus väidetavalt kõige suuremat karnevali vaatamas. Ja vot see oli tõesti suur ja tõesti üüratult lahe! Seisime ühe koha peal ja vaatasime kolm tundi, kuidas kostümeeritud tantsivad või jalutavad ja/või muusikat (peamiselt trumme) mängivad grupid meist mööda käisid. Kusjuures karnevalil osalemisel ei olnud takistuseks ei nahavärv, vanus, kehakaal, sugu, paarikuise põnni olemasolu ega isegi ka invaliidsus. Ei mingit diskrimineerimist. Ja Kouru karnevalilt sain ka käesoleva blogisissekande pealkirja. Kuigi enamus gruppe olid mõistlikult (ja huvitavalt) riides, siis mõned olid täpselt sellised, nagu kujutakse ette osalejaid keskmisel Rio karnevalil ehk siis naistel olid mingid olematud sädelevad alakehakatted ja midagi, mida võiks nimetada rinnahoidjateks ja hästi palju suuri sulgi selja peal. Noh, ma olin küll Rio karnevali piltide otsa sattunud, aga päriselt sellist asja näha oli ... omajagu ... üllatav. Natuke isegi šokeeriv. Miskipärast.

Ja siis oli esmaspäev. Õigemini. Enne oli öö, mille me veetsime ühes ääretult vahvas hamakkidega ööbimise kohas (nagu odav motell). Nimelt ööseks ei läinud me enda mäe otsa seetõttu, et esmaspäeva hommikul varavara tahtsime jälle Kouru kandis olla, et lõpuks ometi tabada seda tabamatut raketistarti. 9, 8, 7, 6, 5, 4, 3, 2, 1 ja oligi start. Kusjuures see oli oluliselt huvitavam kui ma arvasin. Noh, kronoloogiliselt võttes oli esiteks päris vahva hommikupimeduses mäe otsa ronida ja sealt veel mõned inimesed eest leida. Lõpuks oli kokku umbes... 50 inimest? Ja siis pika ootamise peale suhteliselt ootamatult rakett startiski. Me olime ilmselgelt ohutuse mõttes suhteliselt kaugel, aga vaade oli täiesti piisavalt hea. Mulle meeldis kõige rohkem see hetk kui rakett maa pealt lahti sai ja kogu plahvatusest tekkinud tule...kuhi nägi väga lahe välja. Ja edasi, üllatus-üllatus, tõusis rakett taeva poole. Üüratult kiirelt läbis vahemaid. Kuskil vähem kui 15 minutiga oli see Aafrika kandis juba. Veidi kõrgemal olles oli liikumiskiiruseks natuke üle seitsme kilomeetri SEKUNDIS. Minu jaoks täitsa hoomamatud vahemaad ja kiirused.

Aga infotunnikese raames võiks ju teile sellest raketist lähemalt rääkida. Õigemini sellest, mida Vega VV01 kandis. Tegu oli täiesti inimvaba raketiga. Lastiks oli hoopis 3 satelliiti – LARES, ALMASAT-1 ja P-PODs/CUBESATS. Nagu infoleheke ütleb, siis esimene on teaduslikul eesmärgil õhku saadetud satelliit mõõtmaks Maa gravitomagneetilist välja. Asjasse on segatud laserid. ALMASAT-1 (ehk pikalt Alma Mater Satellite) on Bologna ülikooli poolt arendatud nanosatelliit, mis kaalub ainult 12,5 kilo (vs LARES kaalub 388,96 kg). Satelliidi eesmärgist pole midagi kõssatud. Võib-olla lihtsalt katsetavad, kas nanovärk töötab. Ja viimane on ka satelliit. Ehk siis infoleheke ei ütle selle kohta midagi asjalikku, millest ma suudaks miskikit mõistlikku välja võluda.

PS. Kunagi mainisin, et Kouru raketimuuseumi ees on hulk lippe, muuhulgas ka põhimõtteliselt Eesti oma. Ainult et viimane oli väga tagurpidi. Oli. Ja nüüd enam pole. Ei tea küll, mis on nende meelemuutuse päris põhjuseks, aga tore oleks mõelda, et minu eelmise külastuse käigus ülivigases prantsuse keeles tehtud selgitused mängisid oma rolli.