Sisuliselt kahekümnekolmas algas sellega, et me olime A’ga jõudnud Tallinna lennujaama ja leidsime endale mõnusa vaikse koha, kus öösel olla. Tegime enda punkri keldrikorrusele nurga taha töötajate suitsunurga juurde (lõhna ei olnud tunda ja nad liikusid seal ka üllatavalt vähe). Peagi ühines meiega ka T, kes tuli mind samuti ära saatma. Jutustasime, mängisime kaarte (ääretult lõbus oli) ja seda kuniks uni lihtsalt maha niitis. Hommikul kuuest üles, veidike süüa ja jutustada ja siis oli aeg teistel ära minna ja minul check-in teha. Äraminek oli nukker... viimased kõned (koju)... Aga siis lennuki peale. Ega ma lennureisist suurt ei tea, sest enamuse aja lihtsalt magasin. Vahepeal kui üles ärkasin ja nägin, et teised kõik nosivad midagi ehk siis nad olid oma ‚snäkid’ kätte saanud. Küsisin siis endale ka. Ja jäin uuesti magama J
Kohale hakkasime jõudma, siis uurisin maapinda, et äkki näen Eiffeli torni ka. Üks hetk tuligi mingi suht kõrge torn. Siis vaatan, et eespool on teine veel... Hmm... see vist ikka pole see... Tuli välja, et me olime jõudnud lennujaama kohale, mis nägi välja nagu üldse mitte väga väike küla. Maandumine oli edukas, aga mind üllatas, et mitte keegi ei plaksutanudki lendurile (Ryanairiga sõites küll plaksutati ja see oli nii kena mo meelest). Edasi tuli enda pagas üles leida. Kasutasin strateegiat, et tõenäoliselt teistel lennukaaslastel on ka pagasit vaja, niiet kui ma neid jälitan, siis leian ka õige koha üles (sest see terminal oli suuuuuuur! ja äraeksimine lihtne). Strateegia töötas väga hästi. Minu seljakott oli üks viimaseid, mis lagedale ilmus, niiet ma olin vahepeal juba pabistama hakanud, et pean hakkama mässama pagasi otsimisega... Õnneks polnud vaja. Kõik oli ok, lihtsalt kott tiba mustem kui enne.
Ja siis hakkas alles see keeruline osa! Ma pidin sellest väiksest linnakust kuidagi välja saama! Kuna transpordivõimalusi linna (linn oli umbes kümne kildi kaugusel) oli palju ja mina tahtsin ühte kindlat, siis oli otsimine üllatavalt keeruline. Läks vääääga kaua aega. Vahepeal õnnestus näha sõdureid/valvureid püssidega! Natuke hirmutav, aga kuna nad olid nö. kaubasaalis, siis põhimõtteliselt teoreetiliselt arusaadav. Igatahes, üks hetk jõudsin peale väikest seiklemist linna, tulin enda peatuses maha (Gare du Nord – ka suht suur... terminal?) ja selleks, et sealt välja saada (ja veel õige tänava peale) läks ka parasjagu nuputamist vaja. Mingi tüüp nägi, et ma kaardiga segaduses näoga ringi vaatan ja tahtis aidata, aga muhvi ma prantsuse keelest aru saan. Jõudsin siis välja. Pfffff! Kõik oli ees kirju! Majad kõrged ja all igasugu värvilised sildid, autosi metsikult, inimesi metsikult ja tänavaid metsikult... Okei... nii... kuhu ma siis minema pean? Jälle tahtis üks aidata, aga tema näitas mingit märki ja üritas mult ka raha välja pinnida. Hahaaa – annan ma jeeee! Seekord läks õige koha leidmine üllatavalt hästi – pole ma niiii vilets orienteeruja midagi.
Lõpuks leidsin oma öömajapakkuja üles. Temaga on üldse huvitav lugu. Tuli välja, et ta oli nõus mind aint ühel ööl majutama (oleks võinud mulle ka mainida), aga nüüd on sellega kõik ok ja uus öömajutaja kah olemas.
Igatahes, tema läks kontserdile ja mina otsustasin jalutama minna. Ta soovitas mul busse kasutada, sest nendega näeb jupp maad rohkem ja on odavam ka. Andis isegi bussiliikluse kaardi kenasti ja aitas pileteid osta ning jagas soovitusi, et mis liine ja kust võtta, et kõige paremini linna näha. Noh, tegingi tema soovituse järgi. Aga üks buss, mille peale olin roninud jäi seisma ja bussijuht rääkis midagi. Prantsuse keeles. Ma sain aru eksju?! Aga kaasreisijad seletasid ära, et mingi rattavõistluse tõttu on asi kinni eest pandud (pärast tuli välja, et me olime Tour de France’i otsa sattunud!). Ja siis kleepis üks reisija mind enda külge, et kust ma ikka pärit olen ja kuhu lähen. Eiffeli torni juurde. Oi, mina ka! Tule ma näitan sulle, kuidas sinna saab ja ma saadan sind ja sa pead ikka Pariisis jube ettevaatlik olema, et taskuvargad sind ei tülitaks. Haaaa! Ma väitsin talle, et mul polegi mitte midagi varastada – raha suurt pole ja muid väärtuslikke asju (k.a pass pole kah kaasas). Mis sisuliselt oli ka tõsi. Kui ta oli mulle lühidalt instruktsioonid ära andnud, et kuidas kohale jõuda, siis ma raputasin ta maha ja läksin ise edasi. Nüüd tuli kasutada metrood. See oli üllatavalt lahe koht. Nagu päris (filmidest ja puha on ju mingi pilt tekkinud), aga kuna tegu oli päevaga, siis mingeid kahtlaseid joršše ei täheldanud.
Okei, nii. Jõudsin siis oma peatusesse, see oli ka suht suur. Hakkan just mõtlema, et tea kuhukohta ma nüüd peaks küll minema, kui silme ette satub väike sildike ja pildike, et torn on sealpool. Mis seal ikka – arusaadavalt illustreeritud pildikeste järgi oskan ma ikka käia. Vahepeal tegin peatuse suveniiripoes ja ostsin ühe postkaardi (ausalt – mo ostetud kaardil ei olnud mingit märkigi Eiffeli tornist. Erinevalt ülejäänul 90% kaartidest, mis igal pool müüa oli). Jõudsin maa alt välja ja mõtisklen jällekord edasise liiklussuuna osas. Eemal näen mingeid ... meeleavaldajaid? Elevandiluuranniku tüübid vist olid. Läksin korraks lähemalt vaatama, sest nad tegid mõnusat muusikat ja mis ma siis näen kui jõuan ühe suure maja nurgatagant välja? Muidugi – Eiffeli torn. See tabas mind nii ootamatult lihtsalt! Oligi seal! Hehhh, päris uskumatu... Ja ilmselgelt oli seal ka meeeeeeeletu kogus turiste, kes kõik pildistasid üksi või kambakesi või misiganespidi. Pildistasid, pildistasid ja pildistasid veel natuke. (Ja ega mina mingi erand polnud.) Seal oli ka hunnik musti tüüpe, kes üritasid tornikesi ja mütse ja sallikesi ja igast muud sodi müüa. Neid oli palju ja enamikel oli sama kaup ja sama hind. Tea, kas neil oli sama tööandja ka, sest vastasel korral poleks ju üldse asjal mõtet olnud ehk siis reaalne konkurents justkui puudus või kaubavalik, mis justkui on ju konkurentsi aluseks... Aga torni juures oli ka mõnus park ja meeletult suur purskkaev või noh, bassein. See oli ilus, tõesti lihtsalt väga kena. Ja rohelus ja puha. Istusin seal mõnda aega enne kui kogu selle rahvamassi hulgas edasi liikusin. Mida lähemale tornile jõuda, seda rohkem turiste oli. Aga kõik oli suht tsiviliseeritud – mingit nügimist, trügimist ja isegi aktiivset suveniiride pähemäärimist suurt ei olnud. Torn ise aga läks suuremaks ja suuremaks. Kohale jõudsin, siis otsustasin, et mina küll sinna otsa ei lähe. Esiteks ma ei viitsi järjekorras seista ja teiseks ma pole kindel, kas tahangi. Tõenäoliselt oleks oma kõrgusekartusest vajadusel üle saanud, aga see torn ei tekitanud kuidagi üldse otsaronimise soovi. Hoopis mõnusam oli teda niisama vaadata. Istusin seal jälle mõnda aega niisama (ja lugesin raamatut – Pratchett on endiselt tasemel J).
Edasi otsisin üles Triumfikaare (nüüd kui seda näinud olen, kirjutan kindlasti suure tähega). Tee peal jälle abistati vabatahtlikult (aga seekord oli tegu tõesti vahva tüübiga, kes ei pressinud ennast peale ja üllatus eestikeelse kaardi üle). Sain jälle orienteerumisega suurepäraselt hakkama (nõnda võib uskuma jääda, et ma polegi nii halb orienteeruja... muidugi... kui liikuda turistidega täpselt samas või täpselt vastassuunas, siis see polegi väga keeruline). Igatahes. Triumfikaar. See oli ka suuuur! Hooooopis suurem kui ma arvasin. Kohe... hiiglaslik. Miskipärast üllatas see mind hoopis rohkem kui Eiffeli torn. Torni puhul ma teadsin oodata, aga Kaar oli üllatav. Aga kuna ma olin suht vässu sinna jõudes ja seal oli jälle meeletult sagimist, siis ei hakkand liiga lähedalt seda asja uurima. Suunasin jalad peale puhkamist hoopis Champs Elysee (ok, kirjapilt on hetkel ilmselt väga vale). A tuli välja, et seal on kogu autotee Tour de France’i tõttu kinni pandud. Jalakäijate tee oli vaba muidugi. Piirete ääres oli igal pool hunnik inimesi ja jäi mulje, et kõik vaatavad... tühja tänavat. Aga lõpuks oli piiratud alas ka mingi liikumine. Ilmselt oli tegu justkui auringide tegemise või taolisega, sest võistluslikku elementi küll ei täheldanud ratturite hulgas ega ka mingisugusti tempot. Igatahes. Eks ma siis jalutasin. Jälle müüdi iga nurga peal suveniire. Seekord rattavõistluse omi.
Üldiselt oli siiani kogu Pariis olnud... suur ja ... massiivne. Mina olin ette kujutanud sellist õhulist ja romantilist asja. Seega reaalsus oli täiesti teistsugune kui ma arvasin. Natuke nagu Glasgow ainult et hele. Kuidagi... kael läks kangeks üles vaatamist ja kõike oli nii palju. Kena küll, aga mitte... võluv. Aga siis jõudsin jõe äärde! Ja see oli tõepoolest fantastiline. Igasugu jõeäärne arhitektuur oli ääretult kaunis ja nüüd oli päriselt ka ruumi seda vaadata! Muidu tekkis kohati tunne nagu Ülikooli peahoone puhul – kena küll, aga otsevaates näed ainult tillukest killukest. Igatahes – jõe piirkond oli imekaunis. Sinna olekski võinud jalutama jääda. Ilmselgelt oli ka seal palju turiste, aga nad ei seganud. Kõik majad ja pargid ja paadid ja isegi kohaletoodud rand oli jube vahva. Küll endiselt mitte üldsegi selline nagu ma Pariisile mõeldes ette kujutasin, aga teistmoodi kaunis. Üks hetk olin läheduses ja vaatasin ka Notre Dame’i ära. Seal olid tänavamuusikud, kes päriselt mängisid mõnusat muusikat ja üldse ääretult kihvt olemine. Vahepeal sattusin ka mingi kontserdi peale (tglt oli Pariisis sel ajal mingi tasuta jazzfestival, aga ma kuulsin neid ainult eemalt ja ei hakanud väga lähedale trügima).
Igatahes, peagi lõpetasin päeva ära ja liikusin bussiga tagasi öömajalise poole. Tuvastasin muuhulgas, et mida õhtupoole, seda jutukamad on pariislased. Meesterahvad. Neist hoidsin kohe heaga eemale. Ilmselgelt.
Sellega võis sisuliselt esimese veidi hirmutava ja huvitava päeva lõppenuks kuulutada. Uni tuli igatahes väga sügav ja magus.
